Paljud kassiomanikud tunnevad olukorda, kus külaliste saabudes kaob lemmik voodi alla, kuid mõne aja pärast piilub ta sealt välja ja hiilib tasapisi lähemale. Jaapani teadlaste värske uuring viitab, et osa kasside puhul ei ole tegu pelgalt hirmuga. Mõnel loomal käivad hirm ja uudishimu käsikäes, sarnaselt väikelaste pelglikkusele. Uuring ilmus 4. novembril 2026 ajakirjas PLOS One ja sellest kirjutas ka ERR Novaator.
Kuidas uuring tehti
Töö autorid on Madoka Hattori ja Shinya Yamamoto Kyoto Ülikoolist ning Atsuko Saito Tokyo Sophia Ülikoolist. Kasse ei katsetatud laboris. Selle asemel täitsid omanikud veebiküsimustiku, mis põhines kahel väikelaste temperamendi hindamiseks loodud ankeedil. Küsimused kohandati kasside elule. Näiteks lapse kohta käiv väide „sõbruneb kiiresti teiste lastega“ muudeti kujule, mis kirjeldas kassi suhtumist tuttavatesse, kuid perre mittekuuluvatesse inimestesse.
Teadlased tegid kolm järjestikust küsitlust. Esimeses osales 82 mõlemast soost kassi, teises 114 isast kassi ning kolmandas 114 isast kassi, kes olid sündinud tänaval. Kõik loomad olid ühe- kuni seitsmeaastased ja steriliseeritud või kastreeritud. Omanikud hindasid oma lemmiku pelglikkust, hirmu ja lähenemistahet ehk seda, kui meelsasti kass uutele inimestele ja asjadele läheneb.
Miks just kassid? Autorid põhjendavad valikut sellega, et kassid elavad inimeste kõrval umbes 10 000 aastat, kuid nende aretust on ajalooliselt kontrollitud suhteliselt vähe ning neid kirjeldatakse sageli poolkodustatud loomadena. Võrreldes koertega on kassid üldiselt vähem sotsiaalsed ja nende käitumises esineb vastakaid signaale. Ühtlasi märgivad teadlased, et loomauuringutes on pelglikkust ja hirmu tavaliselt käsitletud ühe ja sama omadusena, inimpsühholoogias aga peetakse pelglikkust keerukamaks nähtuseks, kus soov läheneda ja tahe eemale hoida võivad olla samaaegselt olemas.
Mida tulemused näitasid
Kõige selgem järeldus oli, et kasside pelglikkus on tihedalt seotud hirmuga. Mida pelglikum kass omaniku hinnangul oli, seda kõrgemad olid ka tema hirmunäitajad. Teadlaste esialgne hüpotees, et pelglikkuse ja lähenemistahte vahel on samasugune kõverjooneline seos nagu imikutel, statistiliselt ei kinnitunud.
Huvitavamaks muutus pilt rühmitusanalüüsis. Tänaval sündinud isaskasside seas eristusid neli võimalikku iseloomutüüpi: väga seltsiv kass, kel on vähe hirmu ja palju lähenemistahet; seltsiv kass, kel on vähe hirmu ja mõõdukas lähenemistahe; hirmunud kass, kes on arglik ega soovi läheneda; ning neljas tüüp, mida autorid nimetasid imikulaadseks pelglikkuseks. Viimase rühma kassidel oli korraga kõrge hirm ja kõrge lähenemistahe.
Teises küsitluses kuulus sellesse imikulaadse pelglikkusega rühma 48 kassi 114-st ning neist 23 olid sündinud tänaval. Kolmandas, ainult tänavakassidele keskendunud küsitluses moodustasid samasuguse rühma 35 kassi.
Mida see kassiomanikule tähendab
Uurijate kirjelduse järgi võib selline kass võõra inimese juuresolekul esialgu taganeda, kuid jätkab olukorra jälgimist ja liigub aegamisi lähemale. See erineb nii seltsivast kassist, kes läheneb kõhklemata, kui ka hirmunud kassist, kes jääb peitu ega näita üles soovi suhelda.
Praktiline järeldus on lihtne. Kui kass külaliste eest peitu poeb, ei tähenda see tingimata, et ta inimesi ei salli. Autorite hinnangul võib inimkontakti järkjärguline suurendamine aidata sellistel kassidel kiiremini kohaneda. Kiirustamine ja looma peidikust väljatõmbamine ei ole hea mõte. Rahulik keskkond, kus kass saab ise otsustada, millal läheneda, sobib sellisele iseloomule paremini.
Teadlased loodavad, et kasside iseloomu parem mõistmine aitab nii omanikel kui ka varjupaikadel kujundada keskkonda, mis arvestab iga looma eripäraga. Varjupaigas võib see tähendada näiteks seda, et arglikuna näiv kass ei pruugi olla sobimatu perre, vaid vajab lihtsalt rohkem aega.
Uuringu piirangud
Autorid toovad ise välja mitu ettevaatust. Tulemused põhinevad omanike hinnangutel, mitte otsesel käitumisvaatlusel, seega peegeldavad need inimeste tõlgendusi oma lemmiku käitumisest. Inimlastele loodud küsimustike sobivust kasside hindamiseks tuleb veel kontrollida. Kõik vastajad olid 20–50-aastased naised Jaapanis ning tänavakasside sünnitausta kohta põhinesid andmed samuti omanike teadmistel.
Kolmandas küsitluses kontrolliti ka seda, kas tänavalt pärit kasside iseloom muutub inimestega koos elatud aja jooksul kas seltsivamaks või hirmunumaks. Sellist seost andmed ei näidanud. Autorid peavad vajalikuks pikemaajalisi uuringuid, mis jälgiksid samu loomi aastate vältel.
Uuring ei anna seega lõplikku vastust, kuid lisab kaalu ideele, et kasside iseloom on mitmekihilisem, kui pelgalt julge ja arg vastandus. Kassiomaniku jaoks on see hea meeldetuletus: ka peidus olev lemmik võib vaikselt uudistada ja oodata õiget hetke, et tulla tutvust tegema.