ajakiri Lemmik

Lemmikute lood: Uimedega lemmikud koduaias

Kodutiigi asukad, eriti kui tegu suuremat sorti kaladega, on päris kindlasti täpselt ­samasugused lemmikloomad kui näiteks kass, koer või rott.

Tartu külje alt Ilmatsalust pärit Fritz ja Kuldsed Lindid kolisid ühel kenal kevadisel päeval Tallinna äärelinna. Olgem siis veelgi täpsema – umbes kiloste elukate uus kodu asus maja juures tiigis, kus hea õhtupäikeses pinnavette mõnulema tulla. Ikka kõik koos.Fritz ja Kuldsed Lindid olid kolmeaastased karpkalad. Kokku viis tükki. No kuidas sa koduloomadele ikka nime jätad panemata… Eriti, kui üks teistmoodi – peegelkarp, ja teised kõik jälle ühtmoodi. Tee neil siis vahet.Kas aga jäi tiik viiele kalale liiga väikeseks või oli vees hapnikku vähe, aga viiest kolm, Fritz nende hulgas, läksid õige ruttu loojakarja. Päris kindel pererahvas kalade surma põhjuses küll ei olnud, aga midagi targemat kah ei osatud arvata. Esialgu oli plaan sügisel allesjäänud nii kahekiloseks kasvanud kalad välja püüda, aga tegu lükati aina edasi – no kuidas sa oma koduloomad ikka pannile paned… Igal hommikul käis keegi tiigi ääres sõpradele saiapudi poetamas, viimaks tulid nad juba tuttavaid samme tajudes ise kohale ja ootasid juba varakult oma maiuspalu. Pereisa aga igatahes väitis, et kui tema tiigi ääres neid kutsus, siis „Kiss-kissi!” peale tulid kalad kiiresti kohale. Et tiiki ka peale sauna väikeseks supluseks kasutati, siis oli tavaline, et saunakülalised äkki vees kiljuma pistsid – et mis suur ja libe asi see nüüd mind müksas. Kuldsed Lindid mänguhoos, mis muud.Siis tuli äkki külm ja tiik läks jäässe. Kuni kraadiklaasi elavhõbedasammas veel ülalpool 10 miinuskraadi püsis, raius pererahvas igal hommikul tiigijäässe kolm auku – et kalad natukenegi hapnikku saaksid. Kui aga 25 kraadi külma lajatas, ei hakanud kang enam jääle peale. Lepiti mõttega, et kevadel peab keegi Kuldsete Lintide maised jäänused välja õngitsema ja auga maha matma.Kevadel, kui jää tasapisi servast sulama hakkas, avanes hirmutav vaatepilt: üks kahest karbist lesis külili veealusel astangul ja ei liigutanud uimegi. Paar päeva käis pere tiigiserval vaatamas, aga ei midagi, kala ikka sealsamas. Perenaine tõi kuurist raske südamega murureha, et lemmiku surnukeha tiigist välja tõsta. Ja oh imet: rehaga tonksamise peale hakkas Kuldsete Lintide esindaja äkki liigutama ja kadus tiigipõhja. Järgmisel päeval tiigi vesi juba lainetas – mõlemad Kuldsed Lindid olid elus, mis elus. Ju olid nad peale pikka talve lihtsalt pisut uimased olnud. Talvel kala magab
Kalateadlane Priit Päkk, kel parasjagu doktoritöö dekoratiivkalade kasvatamisest pooleli ja kes kalade ja roomajate koht õige mitu raamatut ilmutanud (”Akvaariumiteaduse käsiraamat” 2005,  “Terraariumiteaduse käsiraamat”  ja “Tiigiteaduse käsiraamat”, mõlemad 2007), ei pea suurte karpide ellujäämist kodutiigist väga suureks imeks.„Küllap on tiik piisavalt sügav, et põhjani ära ei jäätunud. Kui temperatuur läheb 3–4-st kraadist allapoole, on vesi jää all nii 0,5 kraadine. Sisuliselt on kalad talveunes, nad ei söö, hapnikutarve on neil väike. Häda võib olla selles, kui parasiite kalade selga hästi palju talvituma jääb. Kui kevade poole temperatuur tõuseb, hakkavad parasiidid tegutsema ja kalu häirima. Kalad hakkavad liikuma ja sebima, kulutavad energiat ja tihti surevad just selle pärast. Talvituvatel kaladel oleks parim väikese läbivooluga tiik, vool uhub parasiitide noorvormid lihtsalt minema. Ja kalad ise tunnevad ennast veevoolus väga mõnusalt.“  Natuke aitab Päka sõnul ka aukude raiumine jäässe. „Suuremas tiigis võib saega jää kallale minna, kui kang enam ei aita. Aga mitte sellisega, mille kett kogu aeg õline on. Nii saed küll augu jäässe sisse, aga õlikiht jääb vee pinnale ja hapnik ikka vette ei pääse,“ hoiatab asjatundja. Pumbata hapnikku vette aga ei maksa. „Nii pumpame külma õhu tiiki ja jääkiht hakkab altpoolt kasvama. Nii võib tiik kevadel poole maini olla kui üks suur jääkamakas.“ Jääaugu katmiseks on olemas ka penoplastist katted, mis takistavad selle kinnikülmumist. „Aga kui ikka temperatuur tiigis on väga madal, siis vajavad nad hapnikku üsna vähe,“ ei pea Päkk jääga mässamist just hädavajalikuks.

Ille Grün-OtsEdasi loe ajakirjast