ajakiri Lemmik

Tõututvustus: Saksamaa hoolikalt varjatud saladus

Saksa pintšer on keskmist kasvu koeratõug ja nagu nimestki näha, on ta pärit Saksamaalt.
Tõul on algupäraseid sugulussidemeid nii ­dobermannide, kääbuspintšerite, affenpintše-rite ja šnautseritega.

Tõuga aitab tuttavaks saada Hanna-Maria Zeilanova, kellele kuulub üks igati vahva ja vaimustav saksa pintšer Tequila ehk Tim Spirit Eyes Of The Tiger.Hanna-Maria Zeilanova on vaatamata oma noorele eale koertega tegelnud juba päris mitu head aastat. Oma esimese koera sai ta juba 8-aastaselt ning teadlikumalt hakkas ta koertega tegelema juba 12-aastaselt. Esimesed koerad olid dobermannid ja kaks dobermanni on tal kodus tänagi, lisaks veel üks dobermann, kes tema juures hoiul on ning loomulikult ka tänase loo peategelane Tequila.“Koerahullus sai mul alguse viie-kuue aastaselt,” meenutab Hanna-Maria. “Esimese koera tegelemiseks sain 8-aastaselt, see oli naabrite prantsuse buldog, kellega hakkasin jalutamas käima ja teda treenima. See oli fantastiline koer, ta tegi mul selliseid trikke….”Dobermann ja noor neiu – see tundub üsna kummaline kooslus… Kuidas sa sellise tõuga hakkama said?

“Raske oli küll, eriti kuna ma ei võtnud endale kutsikat. Vanemate tõttu sai valitud täiskasvanud koer. Tegu oli keerulise minevikuga koeraga. Sai kõvasti nutetud ja vaeva nähtud, iga päev treenitud. Pooleteise aastaga sai koerast lõpuks asja. Näitusekoera temast ei tulnud ja kindlasti tegin ma temaga kasvatuses ka suuri vigu.”

Näituse- ja sportkoer korraga
On teada, et maailmas on Saksa pintšereid väga vähe. Seetõttu on neid Eestis veel vähem ehk siis 7-8 koera, kellest enamik on vanemad kui kümme aastat. Tequila on noor koer, ta on kahe aastane ja tänaseks juba igati tubli näitusekoer, kuid ka suurepärane sportkoer. Hanna-Maria tõdeb, et kui inimene ikka väga tahab, siis võib tema koer olla nii tubli näitusekoer kui ka tubli sportkoer. Ainult aega ja viitsimist on vaja, et koeraga tegeleda. Teguilale tegelemine ja liikumine meeldib, mistõttu Hanna-Mari võtab ta ka igale poole kaasa, treenib temaga kuulekuskoolitust nii vanalinnas kui ka Balti Jaamas, käib tegemas pikki ratta- ja rulluisusõite. Seega koer inimesele, kes on liikuv ja aktiivne.Kuna Hanna-Marial olid kodus dobermannid, siis soovis ta endale koera, kes oleks dobermannile sarnane, kuid oleks veidi väiksem, kes oleks inimesele orienteeritud, kes oleks aktiivne ja kellega saaks käia näitustel ning tegeleda koeraspordiga. Esialgu mõtles neiu kääbuspintšeri peale, kuid see tundus liiga väike. Siis luges ta ajakirjast Lemmik Manchesteri terjeri kohta, kuid kuna Hanna-Maria otsis lõigatud (kikkis) kõrvadega koera, aga Manchesteri sellidel kõrvu enam ei kupeerita, langes ka see tõug valikust välja. Ja siis tal äkki sähvatas – Saksa pintšer. “Hakkasin uurima, kust saaks lõikamata kõrvadega koera ja kahjuks Euroopast enam sellist koera ei õnnestunud saada. Kõik kasvatajad olid kaasa läinud sellega, et kõrvu ei lõigata. Esimene kokkupuude Saksa pintšeriga oli agilitytrennis, kus käis üks punane emane, kupeerimata kõrvadega pintšer Lotte, kes esines kunagi ka “AUH-show”’s. Ta jättis väga hea mulje – käis ilma rihmata ja vaatas kogu aeg omanikule otsa, ootas käsklusi. See oli just see koer, keda ma tahtsin.”Pikk tee õige tõuniHanna-Maria naerab, et see on koeratõug, mis oleks justkui Saksamaa kõige paremini varjatud saladus, sest seda tõugu tuntakse tõepoolest väga vähe. See on kindlasti põhjus, miks ka Eestis seda tõugu nii vähe on – tõug on paljudele täiesti võõras.Järgnesid tõuotsingud üle maailma, nii Euroopas kui ka USAs, kuid lõpuks peatus Hanna-Maria otsingutel hoopis Venemaal. Sealt leidis ta kasvataja, kellele usaldas valiku­tegemise õiguse, kuid enne seda oli ta põhjalikult seletanud, milline koer peab olema ja mis ta plaanib koeraga ette võtta. Ja nii paar aastat tagasi Tequila Eestisse jõudiski – Hanna-Maria käis kutsikal Narvas vastas ja kohe esimesest hetkest oli asi selge – see on see koer, keda ta otsinud on ja ka Tequilal oli selge, et see on see perenaine ja see pere, keda tema otsinud on!Juba paarikuuse kutsikaga hakkas Hanna-Maria trenni tegema. Esialgu oli see üsna raske, sest väiksel kutsul oli kahjuks üsna tõsine lõuavigastus, mistõttu pidi Hanna-Maria trennis kasutama vaid erinevaid pasteete ja vedelat toitu, kuid tubli paar sai sellega hakkama ja tulemused on täna näha – koer tegeleb kõikide spordialadega, teeb trikke ja talvel sõidab isegi kelgu ees (seda küll koos Hanna-Maria dobermannidega). Hanna-Maria ise tõdeb, et ta küll ei lootnud, et Tequila kelgu ees jooksma hakkab… .Hanna-Maria on ise ka koeratreener koerteklubis A-Koer. Ta õpetab kutsikaid, annab kuulekuskoolitustunde ning õpetab inimesi koertega näitusel käima ja näitusel esinema. Siinkohal tasub kohe lisada, et Tequila on võrratu näitusekoer, kellele meeldib esineda, kelle liikumine näituseringis on perfektne, välimus ja närvikava täpselt sellised, mis ühele näitusekoerale vaja on. Kas koeratreeneril on oma koeraga raske? Äkki nõutakse omalt koeralt liiga palju?“Nii see on,” kinnitab Hanna-Maria. “Ma olen perfektsionist ja nõuan seetõttu ka oma koeralt väga palju, kuid talle meeldib osaleda kõiges selles, mida temaga ette võtan.”

Seda on vahva kuulda, et Tequilale meeldib trenni teha, meeldib sportida ja meeldib näitustel kaasa lüüa, sest selline koer on ju pea kõikide koerasõprade unistuste koer.

Elegantne välimus
Kohe alguses teeme selgeks,  et vaatamata üsna sarnasele välimusele dobermanniga (ta oleks justkui dobermanni väiksem sõsar), siis on olukord hoopis teine – saksa pintšerit on kasutatud hoopis dobermanni ja šnautseri aretuses, kuna ta oluliselt vanem tõug. Täna on teada, et Soomes on antud tõuaretajatele luba tuua taaskord saksa pintšeri aretusse sisse justnimelt šnautserit. Ajaloost on teada seda, et saksa pintšeri tõuaretuses toodi sisse korra ka alamõõdulisi dobermanne, et natuke saksa pintšerit suuremaks saada.Aga siiski, saksa pintšer on elegantne koer, nii oma välimuselt kui ka iseloomult. Tal on ruudukujuline keha (seda demonstreerib mulle ka Hanna-Maria oma koera peal, ja seda peab suutma näidata ka näituseringis), tal on tugev ja jõuline ülesehitus. Mul õnnestub Tequilale ka pai teha, mistõttu tunnen isegi, et sellel noorel neiul on tõepoolest igati trimmis keha.Värvidest on eelistatud must ja hirvevärvi (tumedam punane), punane, koorekohvi, sinine ja must ruuge/kõrbepiirdega. Neis riikides, kus kehtib FCI standard on lubatud värvideks must ja hirvevärvi. Hanna-Maria näitab mulle veel olulisi kohti sellel tõul, nt tumepunased kolmnurgad rinnal, ja ka käppade otsad on tumepunased. Sellel sajandil on läinud kaduma sellised värvitoonid nagu tumemust, pipar ja sool ning nn arlekiin.“Punane peaks olema võimalikult puhas,” lisab Hanna-Maria. “Lõual ja näos peaks olema punast. Koer võib olla tervenisti punast või hirvevärvi, mis võib varieeruda heledamast tumedani, ideaalis on ta rikkalik punane, tumedavõitu. Keelatud on dobermanni-sarnane šokolaadipruun märgistega, sinine märgistega, koorekohvivärvi märgistega. USA’s on lubatud nii sinine kui koorekohvi värvi, pruun ei ole kuskil lubatud. Kasukas peaks olema võimalikult lühike, ilma valgete märgisteta.”Koera karvkate on lühike, mistõttu on koera karvahooldus üsna lihtne.Koera kaal on ca 14-20 kilo ning turjakõrgus 45-50 cm.Kuna Tequila on toodud Venemaalt, siis on tema kõrvad kupeeritud ning saba lõigatud. Riikides, kus see keelatud on, on koertel pikk saba ja lontis kõrvad, mis on ideaalis V-kujulised. Tequila kõrvad on tõepoolest pidevalt kikkis ning ta kuulatab, mis ümbruses toimub, mida perenaine teeb, mida perenaine räägib.

Vahvad on ka Tequila silmad, need on tumedad (tumepruunid) ja esialgu, koerale otsa vaadates, justkui ei saagi aru, kus koera silmad on. Hanna-Maria lisab, et mida tumedamad silmad, seda parem, kuid täpsustab, et Tequilal võiks olla veidi vähem ümaramad silmad, kui tal on.

Aktiivne ja pühendunud loomus
Kuna Hanna-Marial on kodus mitu koera, siis on tegemist lausa koerakarjaga, kuid õnneks on karjajuht ikkagi Hanna-Maria. See tähendab, et koerad kuulavad tema sõna, sh ka Tequila.“Hea, et Tequila on saanud koos teiste koertega kasvada,” tõdeb Hanna-Maria. “Siiski ma jalutan kõikide koertega eraldi ja teen nendega ka eraldi trenni ning nad kuuletuvad ikkagi mulle, mitte üksteisele.”Samas saab Tequila hästi läbi ka teiste pereliikmetega (vastupidiselt dobermannidele, kes eelistavad perekonnas üht peremeest) ja ka lastega. Võõraste inimeste suhtes on ta üsnagi reserveeritud. Seda tunnen minagi, kui üritan Tequilaga sõprust sobitada – ma võin teda sügada ja paitada, kuid ega meist esimesel kohtumisel südamesõpru ei saa, koer lihtsalt lubab mul endaga suhelda. Ka võõraste koertega ei lähe Tequila ise kontakti otsima, nagu ka võõraste inimestega, mistõttu võib teda vabalt ilma rihmata joosta lasta. Seda Hanna-Maria vahetevahel ka teeb, siis kui on selleks sobilik koht ja aeg. On teada ka selliseid saksa pintšereid, kes meeleldi jalga lasevad, kuid eks see ole geenidega kaasa antud, vabadusejanu on lihtsalt nii suur. Eks “ärritavad” ka Tequilat igasugu väikesed linnud ja pisinärilised (hiired, rotid), just rottidega on ka Tequila paaril korral üks-null teinud ja seda nii kärmelt, et Hanna-Maria pole jõudnud isegi sekkuda. On ju ajaloost teada, et Saksa pintšerid on pidanud ka närilisi tõrjuma.Iseloomus olulisim Hanna-Maria jaoks on koera aktiivsus ja pühendumus oma peremehele. Tequila on selline koer, kes meeleldi sügamist ja paitamist soovib, kes kaissu poeb, kes perenaise lähedust vajab.Milline peaks olema selle koera inimene? “Aktiivne, kes viitsib ka ise liikuda, sporti teha,” kinnitab Hanna-Maria. “See tõug tahab saada tublit ajutööd esimesed kaks aastat päris kindlasti ja füüsilist tegevust kuni elu lõpuni. Ka vananedes jääb koer aktiivseks.”Siinkohal võib tõdeda, et Tequila on eelmisel sügisel teinud ka vastupidavuskatse ehk AD testi – 20 km rattasõitu pluss IPO “B osa” kõrvalkõnd. Koeral väsimust ei täheldatud!Hanna-Maria on rahvusvahelistel näitustel tähele pannud, et Saksa pintšerite omanike hulgas pole mehi: „Kõik on keskealised naised ja neil on ikka mitu pintšerit kodus.”

Liikumine ja treenimine
Saksa pintšerid on intelligentsed ning kiired õppijad, neile ei meeldi treeningutel asju korrata. Koera omanik peab olema vägagi konkreetne, kuid mitte liiga karm.

“Olin üllatunud, kui kergesti Tequila õppust võtab, kui väga ta trenni tahab teha,” kinnitab Hanna-Maria. “Mõned selle tõu esindajad on samas täitsa vastandlikud. Omanikud ütlevad, et agilitys on koer aeglane, ei leia motivatsiooni – ei huvita mäng, ei huvita toit. Sealjuures on see kindlasti ka omaniku viga, kuigi samas – need ei ole inimesed, kellel oleks see esimene koer, vaid nad on ka varem koeri pidanud ning treeninud. Ühel omanikul on viis täiesti tublit pintšerit ning kaks sellist, kes esimesel võimalusel jooksu panevad ning treeningutel täiesti võimatud on.”

Tervis ja söök
Tegemist on suhteliselt terve tõuga, kuna geenibaas on siiski üsna pisike, siis tasub kontrollida puusa- ja küünarliigeseid, probleeme võib olla silmade ja seedimisega, esineda võib ka vere hüübimatust ehk Willebrandi tõbe. Tequilal on kõik olulised testid tehtud ja seni on kõik igati korras. Maailmast on teada ka probleeme südamega ja selliseid koeri ei tohi kindlasti mitte aretuses kasutada.Süüa Tequilale meeldib ja seda üsna suurtes kogustes. Hanna-Maria oli esialgu suisa üllatunud, nähes, kui palju Tequila süüa võib. Lisaks kvaliteetsele kuivtoidule saab Tequila ka toorest liha ning trennides muud head-paremat (sinki, vorsti jne). Hanna-Maria kinnitab, et nende päevad algavad sellega, et koer teenib oma krõbuskid trenniga välja ja ka õhtul saab ta krõbuskeid tehtud asjade eest. Nii on hea ühendada koera toitmine treeningutega.

Marko Tiidelepp
Ftoto: Stanislav Moshkov