ajakiri Lemmik

Fred, Jüssi ja teised notsud

LEMMIK 4/2004
Tekst Marko Tiidelepp
Foto Tiit Blaat
PILDIALLKIRI: Rõõmus perekond: Marko, Reesi, Fred, Jüssi, Meeli ja Johanna. Neid, kel juhtub kodus olema rohkem kui üks lemmikloom, vaadatakse ehk veidi imelikult. Meil on kodus kuus merisiga, kas oleme siis väga imelikud?!

Algus

Algas see kõik mõni aasta tagasi, kui meie hea sõber tõi endale küüliku koju. Lahe sell oli see küülik, võibolla ehk veidi rahutu. Paljud küülikud vist ongi sellised – veidi rahutud ja arad. Meile ta meeldis! Meeldis nii palju, et otsustasime elukaaslase Reesiga ka endale küüliku soetada. Läksime Balti jaama turu lemmikloomapoodi – just sealt ostis küüliku ka meie sõber. Sellest turust võiks pikki lugusid kirjutada, kuid tundub, et see koht on paljudele siiski vajalik. Kaupluses oli mitmeid küülikuid, meie silm peatus aga hoopis isevärki tegelasel, kes kükitas ühes puurinurgas. See oli merisiga, selline paksuke, vanust oli raske määrata (seda ei tea me tänini). Ta oli üksik ja nukker sell ning meie süda heldis – võtame ta ära – oli ühine otsus. Poest saime kaasa kõik vajaliku, ka info. Üks pisidetail oli küll vale – müüjatar väitis, et merisead vett eriti ei joo! Õnneks lugesime samal õhtul vajalikku notsukirjandust ning selgus, et joogivesi on seapoisile väga vajalik.

Kodus

Esimene nädal uues kodus tekitas uuele pereliikmele veidi segadust. Ka loomaraamatud väidavad, et meriseale võib asukohavahetus üsna kurvalt lõppeda. Ta oli vaikne, hirmunud ja ka söök ei maitsenud talle. Õnneks kohastus meie väike sõber üsna pea, muutus aktiivsemaks ja hakkas meiega suhtlema. Sülle võttes oli ta tõeline “stressipall” – aitas maandada meie päevapingeid – ning otsustasime talle ka sõbra võtta. Seekord läksime juba tuntumasse lemmikloomapoodi. Õigupoolest käisime mitu nädalat ringi, kuni lõpuks Tema leidsime! Seekord juba pikakarvalise tõusea – Peruu merisea, kes Eestisse tulnud Ungarist. Rahvusvaheline värk ikkagi! Ja tema sünnipäev oli meie kalli vanaemaga samal päeval.

Fred ja Jüssi

Loomad harjusid teineteisega ruttu. Varsti hakkaski puurist kostma kummalisi hääli – põrinaid, kõrinaid, sahinaid ja kiuksatusi, tundus, nagu oleks meil kodus nüüd Matsalu roostik. Kuna notsudel polnud veel nimesid, otsustasime, et vanemast saab Fred ja nooremast Jüssi. See oli meiepoolne kummardus Fred Jüssile, tõelisele loodusesõbrale. Loodame, et Fred Jüssi ei pahanda… Fredi ja Jüssi elu möödus sõbralikult, rõõmu oli meil neist mõlemast. Ühel ilusal päeval hakkas Fred tantsima väga kummalist tantsu – ta ajas oma tagajalad püsti, õõtsutas oma “puusi” ja põristas! Mis see siis veel? Uurisime taas tarku raamatuid (venekeelseid) ja selgus, et see on pulmatants! Kuna Fred ja Jüssi on poisslapsed, siis otsustasime, et see ei lähe mitte, toome neile pruudi!

Naised majas

Pruudi leidsime kerge vaevaga. Selline väikseke, nimeks sai Meeli. Merisiga Meeli – kõlab ju hästi! Öeldakse, et kui naised paadis, siis paat põhjas. Pahandused tulid ka seekord. Kui Meeli oma uute sõprade puuri jõudis, taipasime, et nüüd tegime vea. Vanadest sõpradest said vihavaenlased, kes kaklema hakkasid. Ja vihaselt kaklesid, nii vihaselt, et hankisime teise puuri. Jüssi ja Meeli said uue kodu, rahulikust notsust kõvaks kaklejaks sirgunud Fred jäi omaette nokitsema.

Üksi ja õnnetu

Jüssi ja Meeli puuris valitses nüüd idüll. Merinotsud nautisid teineteise seltskonda ja lähedust. Fredi puurist kostis aga “armukisa”, mis eriti võimas oli just öösiti. Uni oli häiritud ning tuli võtta vastu otsus – ka Fred peab pruudi saama! Saigi. Johanna. Tema peaks kõigi eelduste kohaselt Argentiina merisiga olema. Vähemalt meie ise oleme selles üsna kindlad. Nüüd oli mõlemas puuris idüll. Idülli tagajärjed sündisid pojad. Õnneks leidsid esimesed pesakonnad meeldiva vastuvõtu lemmikloomapoodides (oleme arvamusel, et neis poodides töötavad väga toredad inimesed). Ja loodame, et pojad leidsid ka toredad peremehed. Viimasel ajal on ostjad ka otse meie poole pöördunud ning vähemalt nüüd teame, kus “meie” järglased pesitsevad.

Neli + kaks

Kahjuks või õnneks jäid esimestest pesakondadest kaks poega meie perre alles. Ostjaid lihtsalt polnud. Nii oligi meil juures kaks isast merinotsut – Nappu ja Burberry. Esimene neist on albiino, pikakarvaline valge ja rubiinpunaste silmadega. Suured isiksused mõlemad, ent kuna nad on sünnist saati koos kasvanud, pole nende kooselus erilisi probleeme. Meie pidime lihtsalt veel kolmanda puuri hankima. Vahet ju pole, kas kaks või kolm puuri!

Näitusele ja televisiooni

Läinud aasta augustis nägime reklaami, et Liiva-kalda talus toimub lemmiknäriliste päev. Enne seda olime arvamusel, et ega nüüd meie küll merisigadega näitustel käima ei hakka… Aga võta näpust, otsustasime, et lähme ikka. Tore oli, et läksime. Korraldajad olid väga lahedad inimesed, peremehed olid toredad ja loomad olid vahvad. Huvitav oli ka see, et Jüssi sai näitusel teise koha. Selle aasta aprillis toimus merisigade näitus Tallinnas Nõmme Noortemaja Loodusmajas. Ja seekord läks veel paremini, Jüssi võitis, temast kirjutati ajalehes ja kutsuti telesaatesse. No enne telesaadet oli meil endil rohkem närv sees, Jüssi ja Nappu pidasid vapralt vastu. Naljakas on, et pärast näitustel käimist on Jüssi veidi muutunud. Näib, nagu oleks ta tegijaks saanud, teate küll, staari värk. Selline see meie merisigade lugu on. Me ei hakanud kirjutama sellest, mida merisead söövad, milliseid haigusi põevad (õnneks on meil ka palju toredaid loomaarste, kes ka pisinärilistega tegelevad). Sellistele küsimustele saavad lugejad vastused raamatutest või internetist. Meie arvates on ka pisinäriline üks väga hea sõber, sama hea nagu koer või kass. Ja kui neid on mitu, siis on ka sõpru selle võrra rohkem.

Tagasi