ajakiri Lemmik

Eesti hagijas Arti – tõu parim 2004

LEMMIK 4/2004
Foto Tiit Blaat

Albert Rjabtsov: “Olen jahimees olnud juba paarkümmend aastat ning spetsialiseerunud, kui nii võib öelda, väikeulukite küttimisele. Väikeulukiteks on peamiselt kährik, rebane ja jänes. Eesti hagijas on nende jahtimiseks kõige parem tõug – ta ei ole liiga suur ega liiga väike, on suhteliselt rahulik ja ajab hästi jälge. Hagijaga võid metsas ka üksi jahil käia, samas kui sea- või põdrajahis on vaja ikka mitut meest, seal üksi hakkama ei saa. Jaht koos koeraga näeb välja nii, et koer võtab uluki jälje üles ja läheb mööda jäljerida edasi, ise häälega oma asukohast märku andes. Jahimehe kohus on seista õigel ajal õiges kohas ning etteaetud loom tabada. Metsloomadel on metsas ju oma kindlad jooksurajad, mida mööda nad ühest kohast teise jooksevad, üks korralik jahimees teab oma metsas loomade jooksuradasid une pealt ning oskab õigesse kohta saaki varitsema minna. Kui saakloom on koera-jahimehe koostöös kätte saadud, tuleb lasta koeral alati looma nuusutada või ka veidike sakutada – see on talle justkui preemiaks tehtud töö ja nähtud vaeva eest. Arti on veel noor koer ning tema jahipidamise parimad päevad on kindlasti veel ees. Esimesel eluaastal kippus ta jänesejälge ära kaotama – tal oli kole kiire! Ükskord läks ta mingi jälje ajamisega nii hoogu, et oli neli päeva kadunud. See oli ehmatav kogemus. Kujutada ette, et meie väike kaisumänguasi pidi metsas mitu ööd ja päeva külmas lumelörtsis ekslema, oli masendav ja abitusetunnet tekitav. Otsisin päevade kaupa metsas, käisin läbi metsatalusid, kus koera oli nähtud, aga ta ei andnud ennast kätte ning kadus aina ­uuesti. Lõpuks saime ikka õnnelikult kokku. Nüüd on ta juba kogenud jahikoer ning teeb oma peremehele jahilkäimise meeldivaks elamuseks. Kui Arti veel kutsikas oli, elasime perega kahetoalises korteris. Et ta öösiti köögis ei nutaks, lubasime ta enda juurde voodi ette magama, kaval kuts aga niutsus senikaua, kuni voodisse lubati. Alguses oli ta siuke armas kaisukaru, sättis pea padjale ja nügis voodi omanikke aseme servale. Ta ei maganud keras, vaid sirutas end pikaks või keeras selili, käpad taeva poole. Nii ta mõnules järgemööda kõigi pereliikmete voodites, kuni katkinäritud voodipesu ja õhus hõljuvad koerakarvad ületasid igasuguse talutavuse piiri ja saatsime Arti maakoju Elu Ülikooli. Ega see šokk vahest väga suur ei olnudki, sest remonditavas majas leidus piisavalt vanu diivaneid ja tugitoole, kus sai luksuslikku eluviisi edasi nautida, ja vanemast koerast, foksterjer Atsist, sai pärast esimesi nagistamisi suur sõber.”
Tagasi