Persoonilugu: „Hellusega lepitasin koerad omavahel!“
Kui majja tuli pisike šoti terjeri kutsikas, tundis vanem terjer Berta tema vastu esialgu tugevat võõristust. Peagi aga kasvas sellest välja suur sõprus ning tänaseks on kaks šotlast täiesti lahutamatud.Meie peres on olnud šoti terjerid juba sellest ajast saadik, kui olin kümme aastat vana, ehk siis juba ligemale kakskümmend aastat. Mu emale tundus see tõug sümpaatne ja nagu peagi selgus, igati õigustatult. Tõepoolest ei raatsiks neid põikpäiseid „põrandaharju“ ühegi teise tõu vastu vahetada. Küllap see sageli nii ongi, et kui oled kord juba ühe tõuga harjunud, siis jäädki just neid koeri kasvatama.
Berta sai meil võetud seltsiliseks vanale Sotrile, kelle elutee ligemale 15 aasta vanuses kahjuks otsa lõppes. 2003. aastal tahtis isa teada, mida endale sünnipäevaks sooviksin ning minul oli vastus kohe valmis – šoti terjeri kutsikat! Nii see Berta meile siis seitsme nädala vanusena saabuski, pisike siniste silmadega kutsikas. Kasvataja oli temaga kaasa andnud täpsed toitumisejuhised ja nii saigi koerahakatisele hommikul kella kuue ajal spetsiaalset toitu soojendatud. Ka ülejäänud toitmiste puhul pidasime kellaaegadest täpipealt kinni. Kord avastasin hommikul ootamatult, et kutsikakonserv on otsa lõppemas. Et Berta aga siiski nälga ei jääks, võtsin vanema koera konservist kaks tükikest, viilutasin need hästi peeneks ja segasin kutsikale söögi sisse, endal süda valutamas, et olin pisikesele vale sööki sunnitud andma. Ei olnud tal sellest aga häda midagi ja järk-järgult hakkaski Berta tavalist koeratoitu saama.
Magas silmad pruuniksPärast kaitsesüstimist oli Berta kohutavalt uimane ja vajus peagi sügavasse unne. Ta magas kaua-kaua, ikka varajasest õhtutunnist kuni järgmise hommikuni välja. Ja hommikuks oli ta suutnud pererahvale paraja üllatuse teha – nimelt olid kutsika silmad pika magamise ajal tumesinisest ootamatult täiesti pruuniks muutunud!
Teine terjeritüdruk, Schubert, saabus meile 2005. aasta suvel ning oli omakorda mõeldud seltsiliseks Bertale, sest vahepeal oli Sotter meie hulgast lahkunud. Pidasime teda esialgu poisiks ja seepärast ka selline nimi. Saime ta kõigest nelja nädala vanusena ja esialgu oli ta nii imetilluke, et tekkis lausa hirm, kas ta ikka jääb üldse ellu. Üldjuhul ju nii noori kutsikaid ema juurest ära ei võeta. Andsin talle esialgu beebide rinnapiimaasendajat, kuid pärast loomaarstiga rääkimist soovitas too spetsiaalseid toite ja lubas koeratitele ka päris tavalist keefirit anda. Kui Bertaga sai söögiaegu lausa kellaajalise täpsusega jälgitud, siis Schubertiga ei viitsinud enam keegi niisugust nalja teha. Kutsikas sõi siis, kui tal kõht tühjaks läks ning kasvas ja kosus vägagi jõudsasti. Ja silmad olid temal algusest peale pruunid.
Võõristusest sai sõprusSchuberti saabumise ajaks oli Bertast kasvanud kahe ja pooleaastane iseteadlik šotlasepreili, kes uude pisikesse elukasse esialgu suure umbusuga suhtus. Ta hoidus ringiukerdava Schuberti teelt kõrvale ja kui see talle siiski läheneda ja mis kõige hullem, paaril korral lausa kasuka alla ronida üritas, andis ta urahtusega selgesti märku: hoia minust eemale! Seepärast viisime Berta natukeseks ajaks ema juurde hoiule ning püüdsime aeg-ajalt koeri kokku viia, et neid omavahel lepitada ja ära harjutada.
Berta oli endiselt tõrjuv, kuid pärast üht järjekordset külaskäiku helistas ema ja ütles, et Berta oli terve korteri rahutult läbi nuuskinud, hüpanud voodi peale ja kiiganud riiulitelegi – ilmselgelt otsis ta väikest Schubertit taga! Ja juba järgmisel korral avastasime koerad ühel hetkel mänguhoos. Mõlemad, pisike ja suur, sikutasid pikka rohelist krokodilli, teine teisest otsast. Samuti sai Schubertile kombeks karata Bertale mänguhoos habemesse kinni ja toetuda oma väikeste käppadega tema seljale. Berta talus seda kõike kannatlikult. Koerad olid saanud sõpradeks ja nii nad ka jäid.
Teevad kõike koosTänaseks päevaks on see kunagine imetilluke Schubert sirgunud Bertast tunduvalt suuremaks ja kogukamaks. Terjerid on omavahel suured sõbrad ja tegutsevad enamasti ikka üheskoos. Eks siin aitavad paljuski kaasa „ühised huvid“. Näiteks jalutuskäikudel meeldib mõlemale, kui perenaine kuskilt mõne suurema oksa või kaika otsib ja seda siis lennutab. Kaikast haaratakse ühiselt hammastega kinni ja siis joostakse sellega niimoodi tihtipeale terve tee. Suve saabumisega algab neil alati hea põli – nimelt on mõlemad koeratüdrukud oma karvasele kasukale vaatamata kohutavalt soojalembesed ning talvel on nende lemmiktegevuseks külili kamina ees peesitamine. Ma ei tea, kas leidub üldse veel koeri, kes jumaldavad kartulikoori? Meie omad igatahes istuvad ja ootavad iga kord anuva näoga laua ääres, kui pererahvas kartuleid koorib. Neile poetatud koored haaratakse lausa lennult ja krõmpsutatakse neid siis täiesti õndsal ilmel.Jalutamisega on lood nii, et lühematel tiirudel käivad meie koerad heameelega, kuid pooleteisetunnine metsaretk on mõlemale juba liiast. Berta demonstreerib oma väsimust üldjuhul sellega, et viskab ennast keset teed lihtsalt kõhuli maha – mulle aitab, mina kavatsen nüüd veidike pikutada! Niimoodi kogub ta ennast mõne minuti ja ajab end siis uuesti püsti. Mõne aja pärast tehakse taas uus pikutamispaus ja nii edasi. Suur on Berta rõõm, kui perenaine ta pikema jalutuskäigu lõpupoole sülle võtab ja sel kombel natuke maad edasi kannab. Sellistel puhkudel ripub ta rahulolevalt kaenlas ja uudistab teraselt ümbrust. Seda lõbu talle aga kauaks siiski ei jätku, sest ega kümmet kilo ole naljaasi süles tassida!
Schubert ennast pikali ei viska ja süles olla ei taha, kuid tema võtab koduteel enamasti jalutusrihma endale hambusse ja kiirendab tublisti sammu. Eks see ole samuti märguanne, et aitab juba sellest kõndimisest, lähme ruttu koju.
Pudelid ja pallid
Erinevaid harjumusi on terjeritel tegelikult üksjagu veel. Berta näiteks vaimustub nii kõikvõimalikest pallidest kui ka pudelitest. Oh seda rõõmu, kui kusagil õues mõni vana plastikpudel maas vedeleb! Berta haarab selle hambusse ja tassib kohusetundlikult endaga kaasa, silmad siia-sinna vilamas, et kuhu oma saagi võiks peita. Vahel kraabib ta mõne põõsa alla augu ja sätib pudeli sinna sisse, astub siis paar sammu eemale ja takseerib tulemust hindavalt. Kui ikka ei sobi, haaratakse pudel uuesti hambu ja otsitakse paremat peidukohta. Ja kui pudel lõpuks maetud, otsib Berta selle järgmisel jalutuskäigul sealt välja ja jaht uuele peidupaigale võib alata. Schubertile pudelid ega pallid huvi ei paku, küll aga on ta võimeline kasvõi tundide kaupa suure huviga televiisorit jälgima. Iga kord, kui ekraanile ilmub mõni loom – kasvõi joonistatud loom! – läheb Schubert meeletult elevile. Ta tormab urisedes teleka ette, tõuseb kahe käpa peale ja sirutab koonu ekraanile nii lähedale kui vähegi võimalik.
Juba päris pisikesest peale paeluvad Schubertit kõik kohad, kuhu vahele või alla on võimalik pugeda. Tema meelispaikade hulka kuuluvad nii diivanialune kui vooditagune, sugulaste pool külas olles on ta aga magama roninud näiteks laua vahele ja kamina alla.
Kõrvavõbistaja ja vapper võitleja
Schubert on ülimalt leebe ja sõbralik, kuid samas üpriski arg koer. Piisab vaid natuke valjema häälega rääkimisest või naermisest, kui juba hakkab see terjer kohkunult kõrvaotsi võbistama ja sageli päädib see diivani alla peitupugemisega. Berta seevastu ei karda suurt midagi (peale tolmuimeja!). Tema astus võitlusesse koguni hiiglasliku tigeda kaukaasia lambakoeraga, kes meid ühel talvisel jalutuskäigul ootamatult ründama tuli ja vaese Schuberti äärepealt maha oleks murdnud. Pääsemine oli tookord napp ja Schubert oli mitu päeva juhtunust šokeeritud. Berta aga tundis end silmnähtavalt hästi – tema oli endast vähemalt kümme korda suuremale ründajale vapralt vastu hakanud ja purenud teda koonust seni, kuni pöörane taandus.Niisugused need meie šotlased on – põikpäised, iseteadlikud ja väga-väga mõnusad suhtlejad.
Ketlin PriilinnFoto: Aivar Pärtel
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.