TÕUTUTVUSTUS: Kerry blue terjer
Tekst: Marko Tiidelepp
Foto: Tiit Blaat
Kerry blue terjer on oma nime saanud Kerry krahvkonna järgi, mis asub Iirimaal. Täna tuntakse teda Iirimaa rahvuskoerana. Kas kerry blue on tõeline terjer ja kas ta on tõepoolest sinine? Sellele aitavad vastust leida Tiia Ojamets ja Arly. Iirimaal kutsutakse seda tõugu sageli ka iiri siniseks terjeriks. Ajaloost on teada, et ta on olnud tööd tegev koer: karjatanud lehmi-lambaid ja olnud ka valvekoer. Algupäraselt aretati kerry blue terjer võitluseks väikeste näriliste ja teiste loomade vastu, nagu hiired, rotid, jänesed, mägrad, rebased, kährikud ja metssead. Tänapäeval peetakse seda terjerit lihtsalt lemmikloomana, kuid ka töökoerana. Vaatamata sellele, et kerry blue terjer võitis 2000. aastal maailmakuulsa Crufts-koertenäituse Manchesteris, on ta üsna ebapopulaarne tõug. Siiski veel vähem on levinud sellised terjereid nagu skye terjer, dealyhami terjer ja dandi dinmonti terjer.
Tiia Ojamets ja tema koerad
Tiia Ojamets hakkas koertega tegelema juba 1984. aastal. Noore neiu esimene lemmik oli puudel, kellega osaleti ka nn agitatsioonirühmades: tehti trenni, õpiti trikke ja käidi võistlustel. Tiia meenutab praegugi uhkustundega, kuidas nende rühm Lätis võistlustel esikoha sai. Pärast puudli surma tuli koerapidamisse viieaastane paus, kuid huvi ja kirg neljajalgsete sõprade vastu jäi. Nüüd on Tiial kodus kümne ja poole aastane isane kerry blue terjer Deivitson, Uuralite lähedalt Permist toodud viieaastane emane Cerelia ja nende kahene tütar Arly. Kõik Tiia lemmikud on ülihead näitusekoerad ja rahvusvaheliste võistluste võitjad. Deivitson on rahvusvaheline tšempion, kel viie riigi tšempionitiitel. 13 näitusest, kus koer osalenud, on seitse lõppenud võidukalt. Tiial on ka kennel Deivitson’s, mis registreeriti 2007. aasta talvel, kui sündis esimene pesakond kutsikaid, teiste hulgas ka Arly. Miks Tiia just kerry blue terjeri valis? „Puudlil ja kerry blue’l on sarnane karvastik,” tõdeb Tiia. „Karva nad ei aja. Tahtsin puudlit, sest koera pügamine oli käpas, lisaks ka muud teadmised sellest tõust. Kuid minu mees tahtis koera, kes oleks särtsakas, jõuline ja aktiivne – nii valik kerry blue terjerile langeski.” Enne esimest koera oli Tiia seda tõugu vaid pildilt näinud, kuid täna on lihtne öelda, et otsus oli igati õige. Kas puudlil ja kerry blue’l on suur vahe? „Kindlasti. Terjer on temperamentsem, suhtleja ja „lobiseja”, kes peremehesse kõvasti kiindub. Võib öelda, et see koer arvab, et on inimene.”
Välimus
Täiskasvanud kerry blue terjeri turjakõrgus on 45–50 cm ja kaal 14–18 kg. Tema välimuses võib esile tuua pikka ja kitsast pead, madalat kolpa, sügavat rinda, tugevat kaela ja pehmet krussis karvkatet (aluskarva tal pole), millel on palju siniseid varjundeid. Kuid tasub meeles pidada, et koertemaailmas tähendab sinine hoopis halli. Kutsikad on sündides mustad, hallid toonid lisanduvad siis, kui koer saab täiskasvanuks, umbes kaheaastaselt saavad oma õige värvi. „Värv vahetub aegamööda. Mis värvi täiskasvanud koer lõpuks on, jääb omanikule omamoodi üllatuseks. Lubatud on tume- ja helehall ning see, et nina ja käpad on musta värvi.” Kas on ka nn praakvärvi? Vahel harva juhtub, et koer ei vahetagi värvi ja jääb mustaks. Kuna ajaloost on teada, et tõu üks eelkäija on iiri terjer, siis võib karvastikus esineda ka punaseid laike. Analoogseid laike on täheldatud ka kutsikatel, kuid need tavaliselt kaovad. Põnev on seegi, et kerry blue terjer võib vahetada oma värvitooni elu jooksul mitu korda. Nii võivad nad minna tumedamaks ja heledamaks.
Karvastik
Karvkate vajab palju hoolt: trimmimist nii kääride kui ka trimmeriga, kuid ka kammimist ja harjamist. „Suur pluss, et ta karvu ei aja. Seetõttu on igati hea linnakoer. Kodus pole karvu ega lõhna, ja kui vaja, võib koera kas või kord nädalas pesta. Karvahooldus on väga oluline ka nahahaiguste ennetamiseks.” Kui sageli tuleb koera trimmida? „Kodukoera võiks ja peaks trimmima üks kord kvartalis. Näitusekoera enne näitust, sest seal on hooldatud ja lõigatud karvastik vägagi oluline. Ilusa ja erilise lõikusega võib ka lausa lisapunkte teenida.” Üks koera kaubamärk on habe, mis kipub küll pulstuma ja vajab kärpimist, kuid ilma selleta ei oskaks kerry blue terjerit ettegi kujutada. Habe varjab ka koera väga võimsaid lõugu. „Habe on nende au ja uhkus,” kinnitab ka Tiia. „Koeral on pikk kolju ja võimsad lõuad, hambad mahuvad suhu nagu krokodillil. Minu isasel koeral on suuremad hambad kui kaukaasia lambakoeral.” Võimsad lõuad on pärit ajaloost. Vanasti olid rikastel iirlastel oma tõud, vaeste terjerid pidid kodus hiiri ja rotte taga ajama. Siiski tahtis ka lihtrahvas terjerit „paremaks” teha ja nii paaritati neid salaja rikastele kuulunud iiri hundikoertega. Sealt saigi alguse kerry blue terjeri tõug ja aretajaks võib pidada lihtrahvast. Tiia lisab, et iirlased soovisid endale head maja-, mitte ketikoera: „Koera, kes kasvataks lapsi, valvaks kodu, käiks jahil. Tänapäeva kerry blue terjer on sõber, võitleja, jonnakas, kangekaelne, armastab inimesega suhelda – lühidalt, koer, kes armastab oma elus kõike!” Kuidas on lood jahilkäiguga? „Jahil käivad nad praegugi. Eestis jahil käivaid kerry blue’sid pole teada, kuid need geenid on väga tugevad. Minu vanem emane koer hoiab meie maakodu muttidest alati puhta. Ta oskab neid väga hästi üles leida ja maha murda.”
Iseloom
Koeraraamatutes kirjutatakse, et kerry blue terjer on temperamentne ja üsna isepäine koer, lojaalne ja sõbralik peremeeste ning ka laste vastu. Teiste koertega on nad üsna riiakad. Tiia nõustub nende väidetega ja lisab, et nad on võitlejad nagu teisedki terjerid. Peremees peab olema aktiivne ja liikuv, kes tahab tegeleda nii sõnakuulelikkuse treeningute kui ka agility’ga, ja kindlasti peab koera ka dresseerima. „Nad on perekoerad, üksindust ei talu. Koera jaoks on suurim stress ja karistus see, kui temast mõnda aega mitte välja teha. Siis käib ta kogu aeg järel ja justkui uurib: „Mis sul viga on?”, „Mis ma teinud olen?”. Lastega saab tõug hästi läbi. Tiia pesakonna üks kutsikas kasvas koos väikelapsega ja nende suhe oli ülihea. Kui laps nutma hakkas, läks koer ja andis omanikule märku. Mõned märksõnad iseloomu kohta veel: liikuvus, kiirus, tugevus, julgus, intelligentsus ja väga hea mälu. „Mälu on neil tõepoolest hiilgav,” muheleb Tiia. „Minu isane koer sai nooremas eas ühe naaberkoera käest sugeda. Möödus kuus aastat ja alles siis tegi ta sellele riiukukele tuule alla. Mälu ja ka vimm oli nii pikk. Ehtne iirlaslik juurikas.” Kerry blue’d on hea treenida. Ta on tubli sõnakuulelikkuses, teeb ilusti takistusharjutusi, oskab lambaid ajada ja võtab hästi jälge. Ka Iirimaa politsei on neid koeri oma töös kasutanud. Tiia arvab, et koeratants peaks neile suurepäraselt sobima. Koera hüppejõud on hämmastav. Arly hüppab kergelt maast perenaise õlale, kusjuures seda on vaid mõni kord harjutatud. Pärast paari hüpet suhtleb Arly Tiiaga ja annab haukumisega märku, et miks nüüd siis neid hüppeid nii vähe tehti. Ikka rohkem võiks ju. Kuidas haukumisega lood on? „Oleneb koerast. Minu kõik kolm lemmikut on kõvad „lobisejad”.”
Tervis
Tõu tervis on üsna hea. Nad haigestuvad vähe ja peavad igasuguses kliimas vastu. Kerry blue terjer on väga valukannatlik, seepärast tuleks kohe arsti juurde pöörduda, kui on näha haigestumisele viitavaid tunnuseid. Probleeme võib esineda silmade ja nahaga. Täheldatud on ka geneetilisi vigu ja düsplaasiat. „Väga terve tõug,” lisab Tiia. „Elab kaua ja inimene saab hea kaaslase pikkadeks aastateks. Minu kümneaastane koer on praegugi lõbus ja reibas.” Siinkohal juhib Tiia tähelepanu koera kõrvadele: karvad kasvavad ka sissepoole. Seetõttu tuleb neid sagedasti kitkuda. Kui see kutsikast peale selgeks teha, siis laseb neid tirida küll.
Ajalugu
Kerry blue terjerit võis esimest korda kohata Kerry krahvkonna mägedes. Ilus lugu räägib sellest, kuidas sinist värvi koer (arvatavasti puudel) ujus ühe laevavraki juures ja tal oli nii kaunis karvkate, et võlus ära kõik Kerry krahvkonna emased nisuterjerid. Teine müüt kinnitab, et kerry blue terjeris voolab portugali veekoera verd. Räägitakse ka sellest – mis ongi kõige tõenäolisem variant –, et tema eelkäija on iiri terjer, keda on n-ö täiendatud nisuterjeri, bedlingtoni terjeri ja iiri hundikoeraga. 19.–20. sajandi vahetusel hakkas kerry blue terjer osalema koertenäitustel. Teda seostati tihedalt ka Iirimaa rahvusliikumisega, sest ka Iiri rahvusjuhil Michael Collinsil oli just seda tõugu koer – kuulus Convict 225. Michael Collins pakkus välja, et kerry blue terjer võiks olla Iirimaa rahvuskoer. 1920. aastal loodi Dublini Blue Terrier Club ning kaks aastat hiljem, kui asutati Iiri kennelklubi, oli just kerry blue see, kes esimese koerana registreeriti. Vaatamata pikale ja tunnustatud ajaloole on kerry blue terjereid maailmas üsna vähe. Desmond Morris tõdeb oma raamatus „Dogs”, et 1998. aastal registreeriti Londonis kolmsada kerry kutsikat, samas kui west highlandi valgeid terjereid registreeriti 15 000.
Tõug Eestis
Eestis on kerry blue terjereid vähe. Tiia kinnitab, et näitusekoeri võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kokku teab ta Eestis kümmet koera. Miks siiski neid nii vähe on? Arly on ju üks igati vahva sell, kes mulle kohe meeldima hakkas. „Ju pole tõug enam populaarne ega moodne. Õnneks leidub siiski ka neid koeraomanikke, kes terjerile truuks on jäänud. Minagi olen aidanud päris mitmel inimesel juba teist või kolmandat kutsikat tuua.” Millal need lahedad terjerid Eestisse jõudsid? „Mul on üks kingitud raamat kerry blue terjeritest, mille autoriks härra Aleksander Ivanov Moskvast, kes on selle tõuga tegelenud juba alates 1960. aastast. Tema väitel on teada, et esimesed seda tõugu koerad jõudsid Eestisse 1970. aastate lõpus, 1980. aastate alguses. Kunagi oli neid koeri Eestis nii palju, et peeti isegi erinäitusi.” Praegu võivad kutsikasoovijad pöörduda Tiia või Julia Gelleri (kennel Carrigallen) poole.
Plussid-miinused
„Minu jaoks on see tõug üks suur pluss,” naerab Tiia. „Ta on suurepärane linnakoer. Miinuseks võib ju pidada seda, et terjer vajab palju koolitust ja dressuuri, et ei tülitseks teiste koertega. Need koerad usuvad kindlalt, et peavad olema liidrid, ning on valmis oma õigusi lõpuni kaitsma. Seepärast on kutsikapõlves vajalik distsipliin ja hea kasvatus, et hiljem ei peaks elama koos omakasupüüdliku lemmikuga.”
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.