Kuidas ühest tänavakassist sai maestro kass
TEKST SIIRI KIRIKAL
FOTOD TIIT BLAAT
See on lugu mõistmisest, lähedusest ja usaldusest täiesti tavalise triibulise kassipoja ja Estonia teatri dirigendi Erki Pehki vahel, kelle elud nende kohtumisest saadik hoopis teistsuguseks muutusid.
Kassiomanik sai Erkist aga üsna ootamatult. “Jah, lapsepõlves Võrus elades oli mul küll üks kass, kuid ma olin näinud ka filmi “Linnaloom”, mis mind kaua aega hiljem vabaks ei lasknud. Pilt vanatädist, kes koera kolmandalt korruselt rihmapidi korraks “õue jalutama” saadab ja siis looma rihmapidi taas üles tõmbab, kasvatas minust tasahilju sada protsenti veendunud ja sellest põhimõttest kinni hoidva inimese, kes endale looma, ja veel täiesti vabatahtlikult, ei võta! Ja veel vähem võtan ma looma endale korterisse!”
Kuid nagu ikka elus tuleb ette olukordi, kus põhimõttest kinnipidamine hakkab iseendale vastu töötama, juhtus ka Erkiga, et temast ikkagi sai kassiomanik. “See oli kottpime ja porine jaanuariõhtu selle aasta alguses, kui me koos sõbraga Endla tänavat mööda tipptunnil autoga edasi püüdsime liikuda. Sõitsin äärmises sõidureas ja silm jäi peale teeservas, tuulte ja autovihina vallas lebavale karvapallile. Et sellele mitte otsa sõita, jätsin auto seisma ning järgmisel hetkel juba teadsin, et sinna ma seda vigastatud kassipoega jätta ei saa. Pilt suurest furgoonist, kes temast lõdvalt üle võiks sõita, ajas judinad peale. Vastik tunne oli. Kiisu ei olnud verine ega silmaga nähtavalt kuskilt katki, kuid abitu ja šokis. Kassipoeg ei lasknud end ka sülle võtta ja hääle oli ta kähedaks kisanud, püüdes end sel moel kogu maailma kurjuse eest kaitsta. Kaua me seal kahekesi mõelda aga ei jõudnud. Helistasime loomakliinikusse ning uurisime, kes meid õhtusele ajale vaatamata aidata saaks.”
Loomakliinikus selgus üsna kiiresti, et kassi käpast on ilmselt autoga üle sõidetud ning selle opereerimiseks peaks kassipoeg ööseks kliinikusse jääma. Siis kerkis üles see karm ja maine küsimus, mida Erki endale esitanud ei olnud … või esitada ei julgenud: kes on kassipoja omanik? Kui selgus, et tegemist on leitud kassiga, pakuti meile käbekähku kõige lihtsamat varianti – kiisu magama panna ning sel moel lasta tal minna paljude teiste tänavakassidest saatusekaaslaste seltsi. Just siis tabasin end mõtlemast selle üle, kas mina olen see, kes üldse võib kellegi elusolendi elu ja surma üle otsustada, teades samas hästi, et minu otsusest see just sõltubki! Tunne, mis mind siis haaras, oli tegelikult jube! … Ma olin operatsiooniga nõus. Sel õhtul mõtlesin ma veel kaua elu ja surma üle.” Kui Erki seda jutustab, mõtleb ta korraga nii endale kui oma kassile. Ta jätab rääkimata selle, kuidas ta tegelikult juba siis südames OMA kassipojale pöialt hoidis, ja selle, kuidas ta kassi koju tõi. Räägib ta aga hoopis sellest, kuidas väljast tulnud probleem sisemiseks, iseendasse vaatamise ülesandeks saab.
Hommikul saab ta teada, et esikäpaga, mis kinni seotud, peab olema ülimalt ettevaatlik, ning nagu korralikule prügikastikassile kohane, kimbutavad loomakest ka nii kirbud kui ussid. Kogu protseduuri õnnelikult üle elanud, oli kiisu küll veidi uimane, kuid OLEMAS! Möödus esimene nädal ning varsti sai selgeks, et lihased käpal siiski kokku ei kasva ning närvid ei taha ka hästi “taha tulla”.
“Ma olin teist korda, lühikese ajavahemiku jooksul, sama küsimuse ees! Kuigi lootus oli olnud suur, sest kui sa aidata ei oska, siis jääb üle vaid loota, ei läinud asjad siiski nii, nagu soovinud olin. Mõtlesin terve tunni arsti eesruumis … ja siis, lihtsalt ühel hetkel hakkasid tekkima küsimused kolme käpaga kassi elu kohta. Kuidas ta teiste kassidega toime tuleb? Kuidas ta maal hakkama saaks? Kuidas…? Kuidas…?”
Erki vaatab pikal pilgul kuhugi kaugele ja lisab: “Mul ei lähe iial meelest arsti lause, mis selle probleemi kõik ühte kokku võttis: kolme jalaga kass ei saa tegelikult aru, mis võiks üldse temaga valesti olla. Probleem on ikka inimeses. Mida inimene sellest arvab.”
Ja nii on kassil ka läinud: ta oskab end kaitsta, hiiri püüda ja ronida suviti maal mööda redelit kribinal-krabinal üles-alla nagu kes tahes kass kunagi. Ja just siis, kui Erki talle tavaliselt pisut süüdimatult järgmise väljakutse esitab, näiteks räägib külalistele umbusklikult sellest, kuidas tema kass puu otsa vist küll kunagi ronima ei hakka, teeb ta selle teo uhke enesestmõistetavusega nipsti! ja efektselt ära.
Nime sai kassipoeg omamoodi. Nii nagu maalikunstnikud nimesid NÄEVAD, nii saan teada, et dirigendid neid lihtsalt KUULEVAD. Nime kohta arvab Erki, et see võib ju tobe tunduda, kuid kiisu sai oma nime selgelt öeldud vastusest. Kassike oli kodus juba mitu head nädalat ilma nimeta ringi luusinud ning Erki oli tema käest aeg-ajalt ikka kõlavalt ja selgelt küsinud: “Mis sinu nimi on?” Ja ühel ilusal päeval saanud ta ka vastuse täiesti enesekindlal ja rõhutatud toonil öeldud sõnana “vää…ääks”! Ja nii sai kiisu nimeks Vääks.
Vääksu rääkimine on omaette rituaal tänaseni, sest õhtuti ja öösiti, kui Erki on harjunud tööd tegema, kuulab ta tavaliselt kõigepealt ära ikka kass Vääksu loo – tema tegemistest ja juhtumistest. “Kõnekamat looma pole mina näinud. Ta lihtsalt otsib tähelepanu ja võib vabalt end täies laiuses arvutiklaviatuurile maha laotada, ise kogu aeg midagi seletades ja dialoogi algatades.” Erkile on see aga märgiks, et nüüd tuleb aeg maha võtta. Just nüüd ja kohe!
Taas näen ma Erki silmades seda kaugusse suunatud pilku, mil ta süüvinult iseendast ja oma kassist mõtleb. Nii minuti pärast ütleb ta lihtsalt, kuid emotsionaalselt laetud moel: “Ma pean sellest Vääksu “time out”-oskusest väga lugu! Sest tegelikult peegeldab kass meie endi seisundit täpselt sel hetkel, milles me oleme. Ta ei tee seda mingite tobedate eelarvamuste najal, nagu inimesed kipuvad tegema. Olen palju kordi mõelnud, et elu ilma stereotüüpideta on palju stressivabam ja et igasugused harjumuspärased asjad tegelikult ei toimi, vaid muudavad inimesi hoopis tuimaks. On ju nii..?” Ja Erki pöörab oma pilgu tagasi minu poole.
Dirigendi kalender on teadupärast puupüsti täis tähtsaid ja vähemtähtsaid tegemisi, kohtumisi, proove ja esinemisi. Kuid siis … Ühel tavalisel päeval, juba kassiomanikuna, leiab Erki end valimas kassiliiva. Olles proovinud ära mitmed liivad, leiab ta lõpuks kassile ja enesele sobivaima – ja nii on pisiasi, mis varem Erki võib-olla et muigama oleks ajanud, muutunud oluliseks ja tähtsaks, sest liiv peab mõlemale sobima – nii kassile kui omanikule. See peab lõhna kinni hoidma ja samas näiteks ei tohi see ka tolmata. Ajagraafiku kohta ütleb Erki, et tegelikult on nii, et mida rohkem teed, seda osavam oled ka igasuguseid vajalikke tegemisi teiste vahele pikkima.
Kass, nagu iga kodune lemmikloom, sõltub üleni inimesest. “Minu jaoks on kogu see lugu muutnud pilti vastutusest. See on saanud palju selgemaks kui varem. Tööga on ju tegelikult sama lugu, seal on analoogseid hetki, mil kõik küsival pilgul – mis edasi saab? – sinu otsa vaatavad. Siis usaldan ma, eriti pingsas olukorras, nagu kassidki, oma enesetunnet. Vastus võib vabalt tulla sealt ja mitte mõistuslikult asja vaagides. Loomaga ei saa ka vaielda ega argumenteerida, agressiivusega ei tee kohe üldse mitte midagi. Kassi saab kasvatada, aga teda ei saa dresseerida. Kass on niivõrd sensitiivne loom, et kavalusega ei tee ka no kohe mitte midagi. Näiteks on Vääks vaja autosse viia, autos sõita ta aga üldse ei taha – ja ma ei ole siiani aru saanud, mismoodi ta sellest aru saab, et sõiduks läheb. Aga sellest, mis järjekorras ma mingeid asju kokku pakin, see ei sõltu. Ei ole siin aidanud miskid trikid ega nutikad plaanid.” Ja kuigi Vääks autosõitu väga ei salli, pakub Erki talle ikka ja jälle võimalusi see hirm ületada. Ja Vääks on tubli, ei piiksu enam terve tee, vaid teeb seda aina lühemat aega, kui üldse enam.
Parimad hetked on aga Vääksul ilmselgelt siis, kui nad koos Erkiga hilisel hommikul päikeselaigus teineteise kaisus ärkavad või öösiti enne magama jäämist mürgeldama hakkavad. Tavaliselt käib see nii, et Vääks üle Erki edasi-tagasi jookseb, end vastu patja või tekki surub ja hellitusi välja nurrub. “Minule on see tõelise usalduse märk. Sellistel hetkedel usaldab kass inimest üdini ning just siis tunnen mina, et ma ei suudaks Vääksule mitte iial haiget teha!”
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.