ajakiri Lemmik

Jack Russellite jalutuskäik

Tekst: Annika Valberg
Foto: Tiit Blaat

Künnipäeval, 14. aprillil kündis suur seltskond väikseid russelleid liivast Kakumäe randa. Jalutuskäigu korraldas Eesti Jack Russelli Terjerite tõuühing. Värske russelliomanikuna, kes ma pole enne sellistel üritustel viibinud, kujutlesin nägevat siin-seal mõnda valget koerakest, kuid enda kutsiga autost välja astudes lõid mu silmad kirjuks – tundus, et minu koera lisandudes oli koos 101 russellit! Kohal oli nii päris kutsikaid kui natuke suuremaid, mõni pisut laigulisem kui teine jne, jne. Igal tegelasel oma nägu ja tegu, üsna raske oleks neid segi ajada. Hiljem mälu järgi peategelasi kokku lugedes 101 siiski välja ei nuputanud, aga 30 võis see arv olla küll. Jalutuskäik sai alguse mööda rannaäärt poolsaare tipu poole. Kui ühispilt tehtud, pääsesid kutsid rihma otsast vabaks ja suundusid tormleva parvena mööda liivaranda edasi. Julgemad jooksid vettegi ning enamik sai tunda mõnu rohelise mererohu sees püherdamisest. Rannast eemale ei jooksnud keegi, vaid püsiti enam-vähem ilusti väiksemates või suuremates kampades koos. Ilm oli jalutuskäiguks nagu tellitult soe, päikseline ja mereranna kohta üsna tuulevaikne. Kostis isegi, et keegi olla tutvust kasutanud ja ilmataadile tellimuse esitanud. Kui pool 2,5kilomeetrisest teest poolsaare tippu käidud, soovitati väsinumatel kas natuke puhata või saabunud marsaga alguspunkti tagasi sõita. Väsimuse märke keegi ei ilmutanud, kõige vähem veel koerad. Küll aga pandi kutsid nüüd rihma otsa, sest edasi-tagasi kihutamisega olid nemad inimeste poolt käidust vähemalt kaks korda enam maha jooksnud. Vaja oli ju kõndida veel lõppsihini ja tagasi.

Omavahel said kõik väga hästi läbi – koerad ajasid kambas omi asju ja nende omanikelgi jätkus juttu küllaga: huvid ju ühised. Tagasitee läks sama sujuvalt, isegi kutsikad pidasid vapralt vastu. Veel lõpusirgel kihutati veest ja liivast läbi nii, et puhtana ei istunud autosse ilmselt ükski russell.