Fjodori sõber Ottokar
TEKST Mari Karlson
Fotod Tiit Blaat
Pildil:Jorma, Fjodor, Katrin ja Ottokar – et koos elada, ei ole vaja suurt lossi, vaid sooja südant ja üksteise mõistmist.
Katrin ja Jorma Saarineni kodus on korraga kaks näidet “probleemidest”, mis paljudel inimestel (ja mõnelgi koeraomanikul) kulmud küsimärkidena kõrgele tõstavad: kuidas on võimalik pidada linnakorteris kaht suurt koera korraga ja miks peab välismaalt endale koera tooma, kui Eestiski on võtta ja valida paljude tõugude ja kennelite seast.
Ottokar hakkab rohkem silma, sest – mis seal alata – eks nõua ta tähelepanu ju üsna enesekindlalt. Ta teab väga hästi, et on vastupandamatult armas kutsikas, üleelusuuruses imepehme kaisukaru, kelle tahad sülle haarata ja hoidma jäädagi. Ja kui Fjodor on ennast diivanile sättinud, et pisut intelligentselt vestelda, lahendab Ottokar olukorra muidugi enda kasuks – milleks siis Fjodoril õigupoolest saba on kui mitte selleks, et sellest sikutada ja teine diivanilt alla tirida?!
“Ottokar, sinu kandidatuuri poolt pole ühtegi häält, sinu kandidatuur pole isegi üles seatud!” kutsub Katrin koera korrale.
“Ottokaril peab silma peal hoidma, ta kipub võimu haarama. Meil on siin küll demokraatia, aga Fjodoril on pisut rohkem õigusi, näiteks õigus meie voodis magada ja esimesena õue saada.”
Koeri jalutatakse argipäeviti eraldi, shar pei tõugu Fjodor on vaatleja – nuusib, mõtiskleb ja eelistab kaunis kähku tuppa tagasi saada, briard Ottokar tahab seevastu rammu katsuda ja möllata.
“Demokraatia tähendab muuhulgas sedagi, et koertele kuuluvad meie laupäevad-pühapäevad. Nad teavad, et kui argipäeviti piirdub õhtune jalutuskäik umbes tunni-pooleteisega, siis nädalavahetuseti saavad nad ennast “välja elada”,” räägib Katrin.
Ottokar tuli Saarinenide majapidamisse tegelikult Fjodori pärast, et Fjodoril oleks sõber ja seltsi. Briard ehk brie lambakoer sai shar pei kõrvale võetud just iseloomu arvestades.
Katrin tegi eeltööd. Olles shar peist kui tõust kõvasti sisse võetud ja Fjodorisse kui selle tõu esindajasse armunud, hakkas ta otsima tõugu, kes shar pei kõrvale elama sobiks.
Katrin ise on shar pei (seega ka Fjodori) kohta kirjutanud nii: “Imearmas kortsukubu, nohiseb ja jõriseb alailma, nina on suurem kui nägu ise – see on shar pei kutsikas! Ja süda ongi murtud! Aga… ettevaatust, selle tillukese imelooma sees on isepäine jonn, mis ka kutsika kasvades suureneb. Ole aga tubli peremees, kasvata oma silmarõõm ja kasva ise seda jonni taltsutama. — Shar peid kasvatades tuleb alati meeles pidada tema päritolu, on ju tegemist võitlus- ja valvekoera järeltulijaga. Temas on peidus iidne agressiivsus, territoriaalsus ja dominantsus. Kutsikat tuleb juba varases nooruses sotsialiseerida nii inimeste kui teiste koertega. Varakult tuleb alustada ka sõnakuulelikkuse õpetamisega. Shar pei õpib meeleldi, aga omandatav kinnistub aeglasemalt. Peremees peab olema ise tugeva iseloomuga, tahtejõuline ja suruma oma soovid läbi… armastusega, et vaigistada oma lemmiku sees seda tukkuvat agressiivsust ja teha tema muidu nii suures südames ruumi armastusele. Ja kuhu jäi siis “jonnijutt”? Ta läheb vahel “lukku”, istub maha ja ei suhtle. Mõtleb, vaatab tähtsa näoga taevasse, nohiseb. Ole mees ja otsi selle luku võti üles.”
Katrin ütleb, et seda lukku saab lahti muukida ainult armastusega.
Briardi leidis Katrin internetis surfates. Veidi hiljem jõudis ta ka Ottokari kenneli Moravia Campanellani. Ottokar on Eestisse tulnud Poola-Tšehhi piirialadelt Moraavia liidumaalt.
“Kenneli valimine on tunnetuse küsimus. Kui võimalik, tuleks tutvuda nii kutsika isa kui emaga – siis võid sa näiteks kindel olla, et sinu koeral on närvid korras. Interneti kaudu otsides on märk seegi, kas kenneli kodulehekülge on uuendatud kaks nädalat, kaks kuud või aasta tagasi. Siis jälgi, mida kasvataja küsib. Mida rohkem küsimusi, seda vähem on kasvatajal ükskõik, kuhu kutsikas müüakse, ja see on märk hoolimisest.”
“Eestis on briarde registreeritud alla kümne ja kutsikaid pole veel loota, ning Eestis nagu Soomeski on kutsikad kallimad, võrreldes nii mõnedegi Kesk- ja Ida-Euroopa riikide väga heal tasemel kennelitega, kuigi kasvatajad seda tunnistada ei taha.”
Ottokari toomisele eelnesid läbirääkimised bussifirmadega, sest oma autoga koerale järele sõita olnuks liiga pikk maa ja kasti sees lennukiga kutsikat saata Katrin ei tahtnud, kuigi ka selline võimalus oli olemas. “Moravia Campanella omanik oli just sama pesakonna kutsikad lennuki peale pannud ja veel minu seal olles hakkasid tulema telefonikõned, kus teatati, et kõik on korras, “saadetis” on käes. Aga minul läks ka bussidega reisides hästi.”
Katrin püüdis enne pisut lihtsamalt läbi ajada ja pikamaa-autojuhte ning bussijuhte nõusse saada, et nad koera ära tooksid. “Õnneks polnud juhid nõus. Tagantjärele saan aru, et sattusin tõelistele loomasõpradele, kes teadsid, millega on tegu. Koera joota-pissitada poleks neil küll aega olnud.” Katrin soovitab kõik ettevalmistused kodus ära teha ja reis paberil läbi mängida. Näiteks on kutsikale vaja lemmikloomapassi veterinaari templit, mis lubab reisida / piiri ületada täpselt kindlal kuupäeval. Kui juhtub, et te tagasisõidupiletit selleks ajaks ei saa, siis – uue templi järele.
Pisut pabistamist oli Katrinil ja Jormal siiski ka. Nii kirjutas bussifirma piletile sulaselges eesti keeles “Koer”. Katrin kahtles (mulle tundub, et õigustatult), kas mujal maailmas sellest ka aru saadakse. Kõik läks aga nagu lepse reega.
Oma kogemustest soovitab Katrin veel Pampersi linu, sest pissipeatusi teadagi ju tihti ei tehta ja need on “väga head, imavad tõesti hästi”. Ja veel: “Süüa ei maksa peaaegu üldse anda, et oksendamist vältida, aga juua peab kutsikas saama küllaldaselt. Ja uurige täpselt järele, kui suur koer ikka on.” Katrinil jooksid “sipelgad” mitu korda üle selja, sest selgus, et kaasavõetud kandekast on väga napilt paras.
Päikeselise iseloomuga Katrin ja lepliku loomuga Ottokar teenisid kõikjal naeratusi ja heasoovlikkust. “Ainsa korra sain “pasunasse” kodumaise taksojuhi käest.”
Nii. Mis näitab seda, et suure osa valudest ja vaevadest, hädadest ja õnnetustest mõtleme endale ise välja. Nagu too Eesti taksojuht, kes leidis probleemi sealt, kust seda polnud leidnud ei Eurolinesi rahvusvahelised bussijuhid ega Viini-Varssavi ekspressi vagunisaatja.
Shar pei Fjodor võttis uue elaniku, keda talle sõbraks pakuti, vastu rahulikult. “Eks ta alguses muidugi natuke lootis, et ega “see” siia kauaks ei jää. Aga siis nägi, et mina olen nii otsustanud, ja aktsepteeris uut elanikku.”
Ottokar ja Fjodor on nii erinevad, kui olla saab, kuid Katrin usub, et vaid sellise iseloomuga tõugusid on võimalik shar peiga kokku panna.
“Briardi ei loksuta miski. Ottokar ilmselt vaatas, et need “uued” talle liiga ei tee, süüa annavad ka, isegi kallistavad – võib elada küll.
Kui Fjodorile piisab täiesti teadmisest, et me oleme kodus, siis Ottokar vajab silmsidet.”
Kui Katrin hakkab vanni minema, on Ottokar juba vannitoas ees valmis, ja see on siis Katrini asi, kuidas ja kas üldse ta sinna ära mahub.
“Ükskord juhtus anekdootlik lugu. Mul oli kõht kangesti lahti ja see kurnas Ottokari täiesti ära – vaevalt oli ta ennast sisse seadnud, kui ma jälle püsti kalpsasin ja kempsu jooksin, Ottokar järel. Nii umbes 60 korda tunnis,” itsitab Katrin.
“Briard on tark ja tal on harukordne võime õppida paljusid eri käsklusi. Põhiliselt kasutati seda tõugu Prantsusmaal tihedalt asustatud orgudes, kus kasvatati mitmesuguseid põllukultuure. Lambad tohtisid rohtu süüa põldude vahel kulgevatelt radadelt ning briardid pidid jälgima, et lambad sööksid tõesti ainult rohtu, mitte ei rüüstaks põlde. Briardide meeldimis- ja teenimissoov on suur.
Shar pei on kinnisem, kuid väga tundliku hingega. Hoidku jumal, et sa teda ebaõiglaselt ei karistaks!”
Katrin on kogunud paksu mapi lugudest ja legendidest. Pole tähtis, kas see kõik ka päris tõsi on, sest huvitav on näiteks teada:
“Briardi e Chien Berger de Brie nime saamisloo romantilisem variant põhineb keskaegsel legendil, mis räägib Sir Aubry de Montdidieri tapmisest. Tema koer jälitas puhkamata salamõrvarit, meest nimega Macaire. Tänu koerale tabati Macaire ning kuningas käskis toimetada juriidilise vastandamise tabatud mehe ja teda jälitanud koera vahel. Vastandamine toimus 1371. aastal ning koerale jäi õigus!
Dokumenteeritud on aga, et kaks birardi tõugu koera kuulusid Napoleonile.
Shar pei on jälle iidvana tõug Hiinast. Tema päritolu kohta mingeid kirjalikke allikaid säilinud ei ole, on vaid teooriad. Kaks kõige usutavamat väidavad, et shar peid põlvnevad kas chow-chow’st või siis iidsetest mastifitest.”
Fjodor ja Ottokar, tundub, on oma kuulsast suguvõsast teadlikud. Aga igapäevaselt huvitavad neid palju maisemad asjad.
“Ma ei usu, et korterikoer õnnetu oleks,” arvab Katrin. “Ja meie ka mitte, sest meil on head naabrid. Tean küll peret, kes pidi elukohta vahetama, sest juba üksi nende koera nägeminegi kutsus esile naabrite vihapurske, kuid arvan, et asi on siiski inimestes, mitte loomades.
Muidugi peavad olema reeglid – korteris ei haugu, toas ei mängi, nii et põrand müdiseb, jne –, aga sageli tundub mulle, et nõuame meiega koos elavatelt lemmikutelt rohkem kui kaaskondsetelt. Ma ei saa kuidagi takistada naabrit, kes tahab pühapäeva hommikul kell üheksa hakata oma korterisse maja ehitama…”
Nii pöörabki Katrin jutu naljaks. Ja kui meenutada tema öeldut, et lukud murtakse lahti armastusega, siis… probleeme polegi.
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.