ajakiri Lemmik

JUHTKIRI: Eluliselt elust

Kaie Päike,
peatoimetaja

Elu on ime. Imelisim imedest. Enamik neist, kes näinud sündi ja surma, on saanud hindamatute kogemuste võrra rikkamaks ning oskavad rohkem väärtustada seda, mis sinna vahele jääb. Elu meie ümber on tavaline, igapäevane. Ehk liigagi igapäevane. Meie ümbrus kihab eludest – inimesed, koerad, kassid, linnud (kes üha aktiivsemalt endist ja oma tegemistest märku annavad). Mutukad-putukad jätaks seekord sellest mõtisklusest kõrvale (muidugi võib ju jätkata teise äärmusse kalduval teemal, kas sääsetapp on eetiline või mitte). Viimasel ajal on tulnud ridamisi šokeerivaid uudiseid loomade piinamisest. Avalikkusse on jõudnud teated peamiselt kasside julmast kohtlemisest – valatakse söövitava kodukeemiaga üle või lastakse koeral halastamatult pureda; on ka juhtumeid koerte tapmisest. Kutsikate või kassipoegade laibad veekogude kallastel või läheduses on igakevadiseks kurvaks traditsiooniks saanud, samuti karbid siia-sinna unustatud kutsikatega. Võikamad teod liiguvad ringi kolmel käpal või pooliku saba ja äralõigatud kõrvadega, silm või mõlemad silmad välja torgatud – mitmeid selliseid kasse on sattunud lõpuks varjupaikadesse. Loom kahjuks ei suuda rääkida, sestap on sellise teo vaikiv tagajärg häbiplekk tervele inimkonnale. Hiljuti kuulsin juhtumist, kus keegi meeskodanik oli oma keskmisest tublisti suurema koera puu otsa üles poonud. Asi anti politseisse. Ma ei mõista, kuidas inimene ­selle peale üldse tulla võib, veel vähem ­suudab seda täide viia… Me ei ela juba ammu enam koopas, kuid niisuguseid tegusid toime panevate inimeste mõtteviis ja käitu­mine tundub olevat sellele tasemele jäänud. Pealtnäha on need inimesed – nagu me kõik. Sissepoole on aga väga raske näha. Asja positiivsema poolena võiks esile tuua ehk seda, et õnneks jõuab üha rohkem sellistest tegudest ka avalikkuse ette ja need, kelle süü suudetud tõestada, võetakse seadusega ettenähtud korras vastutusele. See on küll jäämäe tipp. Kust küll tulevad sellised inimesed? Kas sellisteks sünnitakse või kasvatakse? Ei tea. Loodan, et see on mööduv ning et loomade julma kohtlemise võiks liigitada areneva ühiskonna kasvuraskuste hulka ning et sama jõudsalt kui iga-aastane majanduskasv kasvab ka inimeste teadlikkus loomadest, hoolimine ja südamlikkus. Nii loomade kui üksteise vastu. Elu ON habras ime.