ajakiri Lemmik

Rootsi kuninga tallid

Tekst ja fotod: Kati Murutar

Pildiallkiri: Transilvaania hertsog Peter von Fabry-Eichner elab tallist üle tänava, vaatega Madeleine’i kodule.

Koputage – ja teile avatakse! Piiblis kirjas seisvad käibetõed on ka uskmatutele uskumatult universaalselt kasutatavad tarkused. Kui kenasti koputada ja küsida, lastakse tegelikult üsna tagatubadesse. Või talli. Rootsi kuninga talli. Juba 15 aastat olen oma Stockholmi-reisidel elanud lähedaste sõprade von Fabry-Eichnerite juures. Transilvaania hertsog Peter von Fabry on üdini hobuinimene – tema vanaisa on aretanud ­Lipitsaaner-hobuseid, ta ise ratsutab haigeid puusaliigeseid trotsides ning tavatseb eestlannast abikaasa isamaal Eestis suvitades ka mööda siinseid talle ratsutamas käia. Sinivereline arhitekt on kapanud ümber Tori hobusekasvanduse, tunnustanud Maria talu ratsut Imperiaali, käinud Soomaal suveöödel ratsutamas, sest koos hommikuga tulevad parmud. Koos temaga oleme ratsutanud ka Stockholmis nendel väljadel, mis jäävad laevalt tulles südalinna poole sõites suisa tee äärde. Need on Östermalmi iidse polügooni maad, kus olnud aegade kuningad jälgisid oma ratsaväe harjutusi. Eriline liik suurejoonelist teatrit. Hoopis humaansem ja õdusam variant kui Hispaania härjavõitlus või Itaalia gladiaatorite verevalamised. Peter ise kuulub Kuninglikku Ratsaklubisse, mis käib igal pühapäeva hommikul Östermalmi Ratsa­koo­li hobustega just neil väljadel ratsutamas. ­Peter elab nendelt ratsaväe polügoonidelt algaval ja Strandvägenil lõppeval Artillerigatanil ning tema korteri aknad avanevad punastest tellistest laotud imposantsele tallikompleksile. Aastaid olen igatseva uudishimuga neid punaseid seinu põrnitsenud, arvates, et vaevalt lihtsurelikke sinna muinasjuttu lubatakse.

Muinasjutu sees

Mis muu kui muinasjutt on kõik kuninglik tänapäeval. Vähemasti Euroopas küll. Kogu kulukas lossindus-tallindus on riigile hinnaline, aga mitte väga vajalik atribuut, mida rahvas vajab emotsionaal­selt. Ehkki ülal pidada on see üsna tülikas. Sest nõudmised on kolossaalsed – kõik kuninglik peab olema kõige kvaliteetsem, kõige kindlam, kõige kontrollitum, kõige-kõige. Ja siis selguski, kui paikapidav on väljend “koputage – ja teile avatakse!”. Rootsi kuninga tallidesse Stockholmi südalinnas pääseb küll. Nüüd oleks muidugi eriti vägev ja eksklusiivne öelda, et ma üksi küsisin ennast sinna sisse. Tegelikult on need tallid külastuseks lahti iga kuu kahel laupäeval kella kahest kolmeni. Külastajal on põnev mitte ainult hobu-, vaid ka arhitektuurilises mõttes, sest otse tallikompleksi sissepääsu kõrval seisab vanalinna-väline Stockholmi vanim maja, paksude seinte ja sepis-aknaluukidega pagaritöökoda. Noored kenad tallimehed, kes nii ratsastavad-hooldavad kui kutsardavad hobuseid, panevad siis mundrid selga ja tulevad giidideks. Noormees, kes sel märtsipäeval meid läbi eri tallihoonete juhatas, kandis ka kuninglikku – tõsi küll, Norra dünastiast tuntud – nime Hakon ning nägi välja, nagu üks viikingite aristokraatlikema võsu esindaja peabki välja nägema. Selline portselanist poiss. Nii tallikompleksile kui sinna sisehoovi pääsemisele lisab väärtust tõsiasi, et sellega külgneva korter­elamu esimesel korrusel elab kuningriigi noorim printsess Madeleine. Tänu sellele, et just samal ajal oli Skandinaavia üks igas mõttes esikaunitare Eestit külastamas, ei eksitanud ma tema akende pildistamisega teda ennast, nii et kõik jäi kenasti kombekatesse piiridesse.

Seistes keset tallide ja abihoonete vahelist hoovi, kus hobuseid ka karussellil jooksutatakse või ilusate ilmade puhul ümber karusselli jämedateralisel liivarajal kõnnitatakse, on Peter von Fabry-Eichner ühtlasi silmitsi omaenese kodumajaga. Majas, mis tema korterit ja talle eraldab, asuvad pesumasinad ja köök, kus ilus Hakon pärast meie ekskurseerimist tavaliseks rootsi poisiks riietunult sadulatekke ja ratsapükse trumlist välja võttis ja võileiba sõi. Sellised pisiasjad – nagu ka printsessi samaaegne Eestis viibimine – annavad armsa osadusetunde ja taaskordse äratõdemise, kui väike ja turvaliselt kodune koht on maailm.

Turvaline. Soliidne Paar sajandit tagasi asutatud tallis peetakse kunagise paarisaja asemel nüüd seitseteist ruuna. Tõu poolest rootsi soojaverelised ning kasutatavad eriti turvalises rakendisüsteemis, nagu näha tallide juures välja pandud maketil. Kindlalt omavahel ühendatud hobustest vasakpoolsete seljas on lisaks nagunii tõlda juhtivale kutsarile ka ratsanikud, nii et miski ega keski ei saa ühelgi juhul käest ära minna. Olnud aegade hoburiistad on talli museoloogilises panipaigas professionaalselt konserveeritud, kogu hõbe, kuld ja kard äärmuseni poleerituna pikkades nagiridades. Kõige huvitavam mu meelest polnud aga mitte peente silmaklappide ja eriliste suuliste näidiste rivi, vaid hobusekapjade hooldamise riistad – sarvest kabjakonks ning vägevad rootsi tööriistad õppinud meeste käte jaoks. Peale ühe, Mefisto-nimelise hobuse, kelle näide hoiatab taas loomadele ja lastele kurjakuulutavate nimede panemise eest, olid eranditult kõik rootsi omaverelised ruunad ülimalt sõbralikud ja suhtlemisaltid. Täpselt ühesuurused ja samakujulised nagunii, kuis neist muidu esteetilist rakendit punuda. Aga just eriti Warren nautis inimesega suhtlemist, nagu tõeline gurmaan. Aeglaselt ja õrnalt nuusutas ta uue inimese käed kõigepealt üle ja siis mekkis ja limpsis millimeeterhaaval. Peter pidi hobu-gurmaani siiski ilma jätma rõõmust maitsta ka hinnalist mappi, kuna selle vahel peitusid mustvalged fotod, mis von Fabry oli teinud 1970. aastatel ja mille ta nüüd kuninga tallidele ilma erilise kära ja pidulikkuseta üle anda kavatses. Läbi akende mahedalt langeva valgusega sulnis maneež võib tekitada puhtpraktilise küsimuse: kuskohas on takistused? Ei olegi. Kuninga ruunade olemuse juurde kuulub täpselt sama enesestmõistetavalt kui iganädalane raseerimine ka see, et nad ei hüppa ega galopeeri. Turvalisuse ja soliidsuse huvides õpetatakse ja kasvatatakse nendest igasugused üleliigsed krutskid ja liikumised välja. Ehkki galopp ja hüpe on hobusele ju nii loomulikud ja enesestmõistetavad allüürid, et nendest võõrutamine tundub üsnagi vägivaldne. Linnaruuna elu elavad vaid need 17, kes on konkreetselt just praegu kasutuses. Märad ja täkud resideerivad maal kuninglikus farmis. Stockholmi südalinnas asuvas teises tallis on mitukümmend rendiboksi. Kõik välja üüritud. Mis tähendab, et Östermalmil elab piisavalt neid inimesi, kelle jaoks pole probleem hobuseboksi rendi eest igas kuus välja käia nii palju, kui Eesti keskmine isa ja ema kokku üldse teenivadki. Mõistagi pole ka Eestis kaugeltki kõik keskmised – mitte kummaski suunas –, nii et kui teilgi on isu oma ratsut printsess Madeleine’i korteri kõrval tallis hoida, siis mõni vaba koht leitakse ehk teiegi lemmikule.

Kuninglikud tõllad

Aga kuninga majapidamises on oma plats sellekski, et tallel hoida kõigi aegade tõllad-kalessid-vankrid ja unikaalsed kingitused. See tõld, millega kuningas praegu vajaduse korral rahva ette ilmub, seisab kõrvuti vanade, kasutusest maha võetutega. Auto, millega hobused vajalikku kohta sõidutatakse, on kuulikindel ja seestpoolt kujuteldamatult kindlustatud. Et tõld jõudeajaks tagasi hoidlasse teiste samasuguste juurde tõsta, on kuninga tallis kogu Rootsimaa vanim, ilmselt aegade lõpuni täiesti töökorras lift. Mõnda tõlda pole pärast ladustamist enam alla tänavale, kuninga teenistusse ega rahva silma ette sõidutatudki. Näiteks Prantsuse kuninga kingitud vahva kärtskollane tõld, mille Rootsi kuningas lasi samasuguseks royal-blue’ks värvida nagu tema teised tõllad. Ent meeldima ei hakanud tõld talle ikkagi ning nüüd seisab see oma pragunenud värviga lihtsalt laos. Et kuningal pole praegu peres enam (või veel) väikseid lapsi, seisavad hoidlas ka laste sõidutamiseks mõeldud, ponide taha rakendatavad vankrid. Need on nii stiililt kui olemuselt sobilikud maakoju, kus kuningas ju oma kolm last suureks kasvatanud ongi. Kuna Rootsi Kuningriik on juba aastaid olnud märkimisväärselt emantsipeerunud ja feministlik riik, on õukonna naistel olnud ammu oma kalessid-vankrid, millega naisterahval kas või üksi liikvele minnes on lihtne hakkama saada – ja kus istudes tema ilu ja graatsia samas välja paistab ja esile tuleb, mitte tõllakardinate taha ei sulgu. Nagu näiteks selle maa traditsioonid ette näevad, kus mehed uhkeldavad sadulas, naised on kaasaskantavatena kärus. Türgi sultani kingitud sadulat pole võrdõigusliku ja alalhoidliku, vaoshoitud ja ettevaatliku Põhjala õukonna ükski kuninglik tagumik hargi vahele võtnud ning ükski ehtne pärl pole tema küljest tänu sellele ajaloo unustusse ehk siis lihtsalt maha pudenenud. Aga ka ükski teenekas hobune ega temaga kaasa käinud asjad pole unustusse pudenenud. Kuninga või tema pereliikmete lemmikhobude nimesildid on tänini auga alles ja vaatamiseks välja pandud. Seoses praeguse olmekeemia tekitatud alatooniga vahest Ajax oma hobule nimeks ei paneks – ka Bobby näib kuidagi koerjas-setukalik, aga Aida ja Alarm, Dandy ja Krösus kõlavad ju Eesti hobusekasvatajategi kõrvadele inspireerivalt uhkelt küll?!

Ja lõpetuseks ajalooline hetk – Transilvaania hertsog annab Rootsi kuninga tallile üle unikaalse fotomapi, mida gurmaanist inimsõber-hobune Warren pool tundi varem õnneks nahka ei pistnud.