ajakiri Lemmik

Loomaimpeerium

Tekst: Aive Antsov
Foto: Tiit Blaat

Heilika Kütti kodus on loomi palju, nii krants-tõugu kui puhtatõulisi.

“Isiklikult mulle kuuluvaid loomi on kaks – kolmeaastane inglise kokkerspanjel Crownmaple Cardinal, hüüdnimega Karri, ning veidi üle aastane don sphynxi tõugu kass nimega Cara Mia Meteki, hüüdnimega Kiizu,” räägib Heilika. Karri on Heilika sõnul tüüpiline musta-helepruuni värvi kokkerspanjel, kes olenevalt aastaajast oma karvkatte pikkust muudab. Talviti on ta tüüpiline pikkade karvadega spanjel, seevastu suvel meenutab pigem lühema karvaga gordoni setteri kutsikat. Kiizu on punane (tavainimese silmale lihtsalt heleroosa) karvutu kass, kelle kreemjaid karvu võib näha käppade alaosas ning põskedel. Kuid vähene karvkate tuleb muidu “palja” kassitõuna tuntud kiisul varajasest noorusest. Sellele tõule omaselt peaks Kiizu kaheaastaselt olema täiesti karvutu. “Kuna tema vanaemapoolne sugupuu jääb devon rexi tõugu, mida kasutatakse don sphynxi tõu parandamisel, on Kiizul võrreldes tavalise don ­sphynxiga natuke suuremad helerohelised silmad ning pisut teravama tipuga kõrvad,” kirjeldab oma lemmikut Heilika.

“Loomaimpeeriumi” kolmas liige

Lisaks ilusatele tõupuhastele loomadele pole Heilika ega tema pere põlanud ära ka Tallinna loomade hoiupaiga abivajajaid. “2005. aasta talvel sai ikka pidevalt hoiupaigas käidud, kust oli emal plaan leida oma vast valminud majja ustav ja truu sõber,” räägib Heilika. Koos emaga otsiti suurt koera, kellest oleks abi maja valvamisel. Hoiupaigast leitigi nii mõnigi koer, kes neile oleks sobinud, kuid kõik väljavalitud olid juba broneeritud. Vahetult enne jõule tehti veel üks tiir varjupaigas ning ühes kaugemas boksi nurgas kükitas üks üsna räsitud ja nälginud suur hüääni moodi suurte kõrvadega koeratüdruk. “Kaks nädalat pärast esmakordset kohtumist Straikiga sai omapärasest elukast meie “loomaimpeeriumi” täisväärtuslik liige,” räägib Heilika õnnelikuna. Heilika ei ela küll emaga koos, nii et Straikiga ta iga päev ei kohtu. Praegu jagavad tema isiklikud kaks tõulooma oma kodu kahe kodukassi ning pikakarvalise küülikuga Heilika elukaaslase juures. “Emal käime külas, et koerad saaksid koos mängida. Kuna mu loomad on hästi sõbralikud ja armastavad reisida, on nad mul Eesti piires ringi liikudes tihtipeale kaasas. Kui aga tuleb ette mõni pikem reis välismaale, on loomad ema juures.” Nii Kiizu, Karri kui ka Straiki saavad väga hästi läbi. Olenemata sellest, et kõik on eri suurusega ning reeglina peaksid ikkagi suuremad väiksemaid kiusama. Pigem kiusab Kiizu teisi ning koerahirmu ei ole sellel iseäralikul kassil vaat et kunagi olnud, räägib perenaine. Ja pealegi – Straiki hoiab Kiizut ning on temaga mängides väga õrn ja hoolitsev, kuigi kass koera tihtipeale küünistab. Kuid nähes võõrast kassi, on Straiki valmis kõutsi jälitama kas või puu otsa, kui ainult lastaks minna! “Tõesti imelik, kuid võin ausalt öelda, et meie “loomaimpeeriumi” tegelased sobivad omavahel suurepäraselt ning ei ole mingit hirmu neid terveks päevaks omapead koju jätta. Pole ette tulnud ühtegi üllatust, et keegi oleks kellelegi liiga teinud või et koos olles oleks pahandust tehtud.”

“Palja” kassi eripärad

Kuigi iga loom on eriline ja omanäoline, on Heilika loomadest kõige eripärasem siiski kass Kiizu. Ja Heilika tunnistab, et võttis kassi tõepoolest tema eksootika pärast. Sest iga päev ei näe ju karvutut kassi, veel vähem jookseb ta kusagil ringi, naerab kassiomanik. Enne Kiizu leidmist uuris Heilika internetist infot selle tõu kohta ning jõudis järeldusele, et just selline kassitõug ongi talle kõige sobivam. Samuti sai ta internetist leitud lugude põhjal aru, et kuigi kassi tõug ja väljanägemine on erilisemat masti, siis ometi suuremat vaeva tema kasvatamise ja hooldamisega justkui olla ei tohiks. “Ja tegelikult ei olegi vaeva! Oma iseloomult meenutab Kiizu natuke koera. Ta reageerib oma nimele, tuleb, kui kutsud, teab täpselt, millal on aeg süüa saada, kus on kõige parem magada, millal õue saab ja millal teda reisile kaasa võetakse ning millal mitte.” Küünte lõikamine, kõrvade puhastamine ning vannitamine Kiizule küll eriti meeltmööda ei ole, kuid siiski saab ka nendega hakkama. Heilika jaoks on kõige suurem erinevus, mis Kiizu puhul on märgatav võrreldes tavakassidega, kassi hääl. “Kiizu ei ole selline meelas kiisumiisu, kes haleda häälega näuks, kui midagi tahab, vaid ta on nagu väike lõvi: “mina tulin ja mina tahan”. Kes varem tema häält kuulnud ei ole, see ehmatab päris ära. Ja nurrumisega on samad lood – ta nurrub pidevalt ning korraliku kõva põrinaga.” Teine eripära on loomulikult see, et Kiizul ei ole karvu, mistõttu tuleb kassi pesta umbes korra kuus, suvel isegi tihedamini, sest Kiizu käib soojade ilmadega ka õues. Perenaise sõnul tuleb Kiizuga suvel siiski ettevaatlik olla, sest liigse päikese käes olemise tagajärjel võib tekkida päikesepõletus, kuna kassi nahk päevitub. “Ja kolmandaks eripäraks on tema käpad, mis ei olegi nagu päris käpad, vaid hoopis nagu pisikesed käed väikeste sõrmedega. Alguses meenutavad luukere, kuid ära harjudes ei pane enam tähelegi. Kui Kiizu süles on ja ma tahan ära minna, pigistab ta oma “kassisõrmed” ümber minu sõrmede, andes märku, et ei lähe sa kuhugi.” Neljandaks eripäraks Kiizu puhul, võrreldes nii-öelda tavaliste kassidega, on Heilika sõnul see, et ta on päeval suhteliselt aktiivne ja mängualdis, kuid öösel magab. Ja kusjuures magab ilusasti teki all, isegi pea padja peal. “Seetõttu, kujutan ette, sobib kass ka neile, kes hindavad öist rahu ning ei taha päeval kusagil kapinurgas ainult magavat kassi näha. Ma leian, et sellele kassitõule on iseloomulikud just sõbralikkus ja sotsiaalsus.” Võib-olla on viies Kiizu eripära see, et koertega suheldes ei ole tal kunagi probleeme olnud. Heilika arvab, et ehk on see nii ka seepärast, et kiisutüdruk ei olnud veel kahekuunegi, kui ta nende perre tuli. Ja koerad on talle olnud igapäevasteks kaaslasteks ning mängusõpradeks – vähemasti Karri ja võimalusel ka Straiki.

“Koertel on ju nii kihvtid sabad, mida saab taga ajada, ning suured kõrvad, mida näksida, ja samas ei ole nad nii kiired kui Kiizu ise ning ei mahu riiulitesse peitu,” muigab Heilika, kirjeldades Kiizu omapäraseid mänge.