Punase raamatu vääriline Skye terjer on reaalselt ja teenimatult unustuse hõlma vajumas.
Skye terjeri ajaloost võiks kirjutada pikalt. Sellesse mahuks Šotimaa kuninganna Mary Stuart, kelle skai saatis perenaist tapalavani välja. Kindlasti Greyfriars Bobby, kes veetis 14 aastat oma peremehe haual ja kelle mälestusmärk on tänini üks Edinburghi turismimagneteid. Samuti kuninganna Victoria, kellel oli suur skaikennel. Multifilmigeenius Walt Disney ja veel hulk tuntud isikuid.Praegusel hetkel on aga olulisem tänapäev. Vaieldamatult üks kaunimaid, efektsemaid ja intelligentsemaid koeratõuge teeb oma viimaseid samme meie maailmas. Ja see ei ole lihtsalt ilukirjanduslik konstruktsioon. Briti tõuentusiastid on registreeritud andmete kohaselt välja arvestanud, et praeguste tendentside püsimajäämisel ei pruugi järgmised inimpõlved elavat Skye terjerit enam näha.Suur-Britannias loetakse ohustatuks tõuge, kelle aastane juurdekasv jääb alla 300 isendi.Eelmisel aastal registreeriti Daily and Sunday Expressi andmetel terves Ühendkuningriigis ainult 17 (seitseteist!) skaikutsikat.Selle masendavalt šokeeriva numbriga tõusis Skye terjer Briti „punase raamatu“ absoluutsesse tippu.Oma ajaloolisel kodumaal on hetke andmete kohaselt umbes 400 Skye terjerit.Maailma Looduse Fondi vapilooma, ohustatud loomade sümbolit, üliharuldast hiidpandat arvatakse olevat 2000-3000 isendit.Väikese Eesti tõuregistris on näiteks Saksa lambakoeri üle 6000, Ameerika kokkerspanjeleid üle 1000, dobermanne peaaegu 1000, chow-chowsid üle 1400, Skye terjereid 62!Ühendkuningriigi skaikasvatajad on jõudnud absurdsena tunduva järelduseni, et skaide populatsiooni vähenemise on tinginud minu jaoks arusaamatu asjaolu – inimesed ei tea selle fantastilise tõu olemasolust! The Skye Terrier Club püüab erinevate kampaaniatega kaasa aidata selle kunagi ülimalt populaarse koera taasavastamisele, kuid ometi on karm reaalsus, et ka kõige tulisemad entusiastid hoiduvad pisarsilmi pesakondade tegemisest, kuna kutsikaid ei ole lihtsalt kuhugi panna.Oleme meiegi palju kuulnud väljendit – „Oi, kui ilus koer, mis tõug see on?“ Ja ei mäletagi, millal võõra inimese suust kõlas „Oi, milline ilus skai!“.Erinevatel üritustel oma koeri näidates kohtame taas ja taas inimeste teadmatust. See kaunis loom on reaalselt ja teenimatult ununemas.Eestis tegeleb Skye terjeri aretusega ainult kennel Juger Edelweiss ning nendegi vähesed kutsikad lahkuvad suures osas piiri taha.
Ilma aastakümnete pikkuse Soome skaikultuurita oleks see kuninglik tõug vist juba kadunud.
Ilus ja nutikas koerIlu on loomulikult vaataja silmades ja selle üle võibki vaidlema jääda. Kuid mina ei ole siiani kohanud inimest, kes nimetaks skaid inetuks. Täiskasvanud skai oma maani seeliku ja kaarjalt langevate kõrvakarvadega on juba puhtesteetiliselt nauditav.Kuid minu jaoks on vapustav tema intellekt! Skai nutikust on võõrale väga keeruline lahti seletada, see avaldub sajas pisiasjas iga päev. Toon ühe väikese loo. Kui meie Summi (esimene Eestis sündinud must skai) oli veel titt, siis elas ta koos oma jahikoerast „venna“ Wolfiga perenaise toas. Ukselengidele toetasime vineeritüki, et lapsed hulkuma ei läheks. Loomulikult oli laste esimene tegevus vineeri peale hüpata ja proovida keksides välja pääseda. Riidlesin. Summile aitas ühest korrast, Wolfile ei aidanud ka kümnest, jäigi keksima.Summi mõtles, kuidas keksimise keelust mööda hiilida. Ning nihutas vineeri piki seina ukse eest ära! Sain nad teisest toast kätte, riidlesin hulkuma mineku pärast ja kupatasin oma tuppa tagasi.Summi jäi mõttesse. Wolf keksis lootusetult edasi, vineeri nihutada ta ju ei osanud. Summi mõtles ja pani kokku keeldude „nimekirja“ – vineeri peal keksida ei tohi, hulkuma minna ei tohi. Aga – nihutamist ju ei ole keelatud (selle ma tõesti unustasin). Seega nihutas Summi vineeri uuesti kõrvale, jäi ise oma tuppa ning vaatas itsitades, kuidas Wolf teises toas riielda saab.
Kui olin spetsiaalselt öelnud, et vineeri ei tohi üldse puutuda, oli probleem lõppenud.
Kiindunud ja lojaalneSamasuguseid, võib-olla mitte nii hästi kirjeldatavaid episoode toimub iga päev ja kogu aeg. Skaide teravus ja mõistmisvõime on hämmastav. Ma ei ole proovinud neid trennida, ei ole vajadust. Kuid juba kujutluspilt, mida oleks võimalik neile õpetada, võtab jalad nõrgaks. Ma ei hakkagi seda proovima, kuivõrd mind võlub just see loomulik, loomuomane ja rikkumata nutikus. Lühijalgne ja pikakarvaline skai ei kõlbaks niikuinii teenistuskoeraks, seega mingid kätteõpetatud istu-seisa-valva-stiilis oskused oleksid ka mõttetud, eelkõige aga kohatud.Naljaga pooleks ütlen sageli, et skaidega mitte kokkupuutunud inimene arvab endiselt ekslikult, et kõige intelligentsemad elusolendid on delfiinid või inimesed.Skai ülevoolav rõõm omainimesega kohtumisest on plahvatuslik, tema lustlik kehakeel on naljakas-armsalt energiline. Samas on hämmastav tema peenetundeline delikaatsus – kui peremees ei saa (ei viitsi) temaga tegeleda, siis ta „kaob ära“ ning võib olla tunde „kadunud“, kuni märkad, et ta lamab tegelikult sinu tugitooli kõrval, käesirutuse kaugusel.
Priit Tali
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.