Araabia hurt on Eestis haruldane, kuid väga ilus ja suurepäraste omadustega koer. Tegelikult on see koer haruldane kogu maailmas.
Mõnikord on minu käest küsitud, kuidas ma koeratõugusid oma lugudesse valin ja otsin. Jah, tegelikult ikka teadlikult, ja mõned tõud on ka isiklikud lemmikud. Nii meeldivad mulle erinevad setterid, bichoni-tüüpi koerad, kuid suure respektiga suhtun ma ka hurtadesse. Sloughi aga lausa jooksis ise minu loosse, nii ootamatu oli kohtumine temaga Nõmme metsasOotamatu seetõttu, et ühel pühapäevasel jalutuskäigul isikliku koeraga jooksid veidi eemal neli vaga ilusat, uhket, graatsilist ja kiiret koera – kolm neist tundsin ma ära – tazi, saluki, whippet, kõik hurdalised, aga kes on ometi see neljas ja eriti kiire liikumisega koer!?Nii otsustain omanikel lähemale minna ja selgus, et tegemist on araabia hurda ehk sloughiga. Miks oli see uskumatult ilus koer mulle sedavõrd võõras? Põhjust ei ole raske otsida, sest Eestis elab vaid üks sloughi ehk toosama koer, kes metsa all ringi jooksis.
Minu vestluskaaslaseks on Külliki Kristianson, ja tema koer hüüdnimega Teeba, ametlikult Tazkia Bohemia Genao.
Külliki ja tema koeradKülliki meenutab, et lapsena oli tema esimeseks koeraks dobermann.“Lapsepõlvekodu oli meil ikka üsna sportlik ja ilmselt seetõttu on mulle alati meeldinud ka sportlikud koerad,” tõdeb Külliki. “Lapsena mul õnnestus rohkete pisarate abil endale dobermann välja kaubelda. Aastaid hiljem täiskasvanuna, kui tütar Janika hakkas koera tahtma, ei saanud seda talle kuidagi lubada, kuna pojal oli koerte vastu allergia. Kuigi ma salamisi unistasin ise ka just nimelt hurdakoerast, sai tütrele hangitud kõiksugu “asendusloomi” alates hiirtest, rottidest kuni ratsahobuseni välja.”Aga kuna koera ilmselgelt ei õnnestu asendada, ei soovita Külliki seda skeemi ühelegi lapsevanemale. Nad said terve loomaaia ja lõpuks ikkagi koerad ka.“Janika nimelt jätkas otsinguid, et leida koer, kes vastaks kõikidele väljakuulutatud tingimustele. Ja leidis – whippeti! Siin selliseid koeri ma varem näinud ei olnud ja olin juba arvestanud, et peab sellist välismaalt tooma minema. Aga siiski leidus ka Eestist üks juba poole-aastane poiss. Vip võlus meid kõiki hoobilt ja peagi võtsime veel teise whippeti nimega Räp talle seltsiks, ka siit samast Eestist.”Kuniks Janikal avanes võimalus minna välismaale õppima, võttis Räpi endale seltsiks ja Vip oli jälle ainuke koer majas. Nii oligi tekkinud vajadus uue hurda järele.
Esimene whippet saadi Eestist kasvataja käest juba siis, kui koer oli poole-aastane. Kutsikana oli kasvanud ta väga halvas peres, mistõttu oli tema psüühika veidi sassis. Et olukorda veidi parandada võetigi juurde veel teine whippet. Vip on nüüd 7a, Räp 6a. Sloughi, Teeba sai 14. mail 3aastaseks. Üsna noor koer.
Kuidas sloughi leiti?“Whippetitega harrastasime maastikujooksu, mis tugineb hurtade jahiinstinktile ja nende omadusele jahti pidada nägemismeele abil,” räägib Külliki. “Kuna Räp oli siin kohalikel võistlustel väikeses konkurentsis tubli tegija, läksime siis mõõtu võtma Euroopa meistrivõistlustele Tshehhisse.”74 isase whippeti kõige arvukamas võistlusklassis võitis 2aastane Räp tihedas konkurentsis napilt aga kindlalt meistritiitli! Nendele võistlustele olid aga kogunenud ju kõik Euroopas tunnustatud hurdatõud (13), kellest siin Eestis leidus toona 8, täna 10 aga kolm neist (azawhakh, sloughi ja hispaania hurt) ainult ühe esindaja näol.“Meil oli materjali, millega tutvuda! Ühtlasi hakkasime Janikaga mängima mõttega, et mis hurdatõug võiks meil olla järgmine…
“Esialgu oli tõesti raske kõigil neil vahet teha,” meenutab Külliki. Meile meeldis esialgu hoopis azawakh ja eriti just selle koera figuur, kuid iseloom paistis neil üsna keeruline, nad kippusid kaklema ja klähvima, mistõttu jäi asawakh esialgu kõrvale, kuigi Külliki ei välista, et tulevikus võiks tal ka just seda tõugu koer olla. Ja nii jäi sõelale hoopis sloughi, kes on välimuselt azawakhile kõige sarnasem ja lausa meeldiva iseloomuga.”
Whippet vs sloughi?Whippet on Külliki sõnul toas täiesti vaikne, isegi siis, kui uksekell heliseb. Teeba aga hakkab haukuma, sest ei saa unustada, et sloughi on berberite valve- ja jahikoer. Samas käitub Teeba üldiselt palju väärikamalt ja ei rahmelda nii palju kui whippetid.“Eriti raske on whippetit ohjata jooksuvõistlustel, kui ei ole nende kord rajale pääseda,” tõdeb Külliki. “Neile oleme tellinud erilised traksid lisavööga piha ümber, millest ei ole võimalik välja tagurdada, sest kaelarihma otsas nad on nõus “jänese” pärast ennast kas või ära pooma. Selline temperamendi erinevus tekitas algul hirme: kas Teebat üldse see “jänes” huvitab?; kas ta ikka jookseb “jänesele” järele?; kas ikka raja lõpuni? Aga instinktid on tal täiesti korras, ta lihtsalt ei tõmble mõttetult, teeb kõike kuninglikult inteligentselt.”
Teeba on ka näiteks täiesti mõtlemisvõimeline persoon! Kui whippetid tulevad kutsumise peale otsekohe ja täiel kiirusel, siis Teeba kaalutleb ka ise ülesande otstarbekuse üle – vaatab perenaise poole, vaatab sinna, kuhu ta ise tahtis minna, mõtleb uuesti ja siis alles tuleb, rahulikult ja väärikalt…
Eestis on vaid üks sloughi!?“Meil on Eestis hurtasid üldse väga vähe,” tõdeb Külliki. Nõukogude ajast on ehk tuntud vaid afganistaani ja vene hurt.“Levib igasugu veidraid arvamusi, et hurdad on kasvatamatud ja tahavad meeletult pikka maad joosta, 30 km päevas! Tegelikult pole see kaugeltki nii. Enamus hurtadest on sprinterid. Näiteks maastikujooksu rada on max 1 km pikk ja seda võib ühel võistluspäeval joosta vaid 2 korda, vahepeal täielikult taastudes ning läbida tuleb ka arstlik kontroll.”Külliki on lugenud, et vanasti sõitsid vene hurdad jahile hobuse seljas, et ei väsiks juba enne jahti. Kuigi ka siin on ilmselt erandeid, internetis on üleval võimsaid filme, kus salukid ja sloughid jooksevad kõrbes juba oluliselt pikemaid distantse, peremehed sõidavad dziipides nende kõrval.“See on sündmus, mida tahaks kindlasti ka ise minna kunagi kogema.”Mis puudutab hurtade dressuuri, siis see lihtsalt ei ole prioriteet kui eesmärk on käia “jahil” ehk jooksuvõistlustel. Külliki ja Janika on koolitanud oma hurdad vaid nii palju kui igapäeva eluks vajalik.“Kõige tähtsam käsklus üldse, olenemata tõust, on “siia”, selle tagab hea kontakt koeraga. Samal ajal nad kõik tahavad innukalt täita käsklusi istu-lama-püsti-käppa-sitsi aga loomulikult mitte keset jahti. Näiteks meie whippet Vip läbis Janikaga orienteerumisvõistluse, kus igas punktis tuli täita üks kuuletumisülesanne, mida me ei olnud varem õpetanud. Ta sai hakkama lõpuks isegi käsklusega “koht”, hoolimata tema ülimalt klammerdunud iseloomust. Ülesannet tuli vaid korrata kuni täieliku soorituseni, enne edasi ju ei saanud. Järgmisel võistlusel saavutasid nad juba II koha saksa lambakoera järel! Mina tõesti ei tea, millest on alguse saanud need levinud väärarusaamad hurtadest.”
Kui whippet on vähemalt Euroopas kõige populaarsem hurdatõug siis sloughi on kogu maailmas haruldane hurdatõug. Ilmselt see sama fakt on omakorda sidunud kõik sloughi-omanikud omavahel. Ühe pesakonna kutsikad reisivad laiali üsna kaugele teineteisest ja tihti teiste sloughide juurde. Näiteks Teeba üks vend on USAs, üks õde Austrias ja mõlemad elavad koos teiste sloughidega. Nendega suhtleme pidevalt, nagu ka kasvatajaga Tshehhis, kus tundub ka tõsine austajaskond ja aretustegevus olema. Slovakkias hurtade erinäitusel käies tundsid meile esialgu tundmatud inimesed ainuüksi Teeba välimuse järgi ära – nii isa nägu! Lähim sloughide kogukond on Soomes, meile väga oluline sest Eestis ju pole meil momendil ühtegi võistluspartnerit. Loodame, et see muutub lähiajal.
Marko Tiidelepp
Jätkub ajakirjas Lemmik…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.