Jaana Viksi koduaias Varikul sibab juba mõnda aega ringi kaks vahvat tegelast – nandutibud Lucky ja Täpik.
Lucky on kolm nädalat vana ja Täpik nädalane. Lucky on Lucky sellepärast, et ta on õnneseen – tõusis surnust üles. Täpik jälle on täpiline. Jana arvab, et Lucky on tüdruk ja Täpik on poiss, aga täpselt ei tea.Mõlema koorumine on ime, mida Jana õieti siiamaani ei usu.Usja kaela, soomuseliste jalgade, eelajaloolise ilme, tarkade silmade ja pikkade ripsmetega Lucky ja Täpik ise end uskumisega ei vaeva. Nemad kepsutavad majas ja aias ringi nagu miniatuursed metskitsetalled, üks triibulisem ja täpilisem kui teine, napsavad õhust kohmakalt putukaid ning kukuvad neid taga ajades kõhuli – nagu lapsed ikka. Neil on kõvasti tegemist, uskuda pole aega. Kasvavad nad tundidega. Poole aasta pärast on need praegu veel pihku mahtuvad beebid sirgunud täismõõtu nandudeks – nii kõrgeteks, et võivad vaevata ka kõige pikemal mehel mütsi peast napsata.
Parketikõlblikkuse õppetunnid
Praegu veedavad nad oma päevi aedikus, kus saab üksteist mõnuga taga ajada, kukerpallideni välja, perenanise süles rohutirtsudena magada, koivad ripakil, ja kodujuustu, hakkliha ning keedumuna ja vesiheina süüa. Jana ei jõua end ära tänada, et jättis kasvuhoone õigel ajal rohimata, ja peab hinge kinni, et vesihein ikka vohaks. „Nad on mul ju nagu kitsed – anna aga vesiheina ette,“ ütleb Jana.Õhtul viib Jana Lucky ja Täpiku tuppa, kus need harjutavad parketikõlbulikkust. See pole lihtne, kujutage ise ette, kuidas oleks verinoortel rohutirtsujalgadel libedal ja siledal parketil klõbistada. Kui üldse, võiks seda ehk võrrelda ülikõrgetel tikk-kontsadel jooksmisega, ja seda kohe pärast koorumist. Või noh… sündimist. Sünnite ära, torkate tikk-kontsad jalga ja panete ajama. Tundub võimatu?! Lucky ja Täpik igatahes on sellega hakkama saanud.Suurt huvi pakuvad nad Aafrika hallile papagoile Jakole, kes kõnnib tibudel tundide kaupa sabas ja uurib neid, pea viltu, terasel ning nõutul vanainimeseilmel. Midagi seesugust pole Jako vanad silmad Jana loomi-linde täis majapidamises näinud. Taksikoer Iirisele ronivad Lucky ja Täpik kõhu alla sooja. Iirisel pole selle vastu midagi – lapsed on lapsed. Olgu või kahejalgsed, lontkõrvadeta ja sabatud.Ööd veedavad Lucky ja Täpik koerte transportimiseks mõeldud hiiglasuures puuris patjade peal. Patju käis Jana spetsiaalselt Haapsalust ostmas, sest nandutibud tahavad, jalad ja kaelad rippu, kallaku peal magada. Kallaku tekitamiseks pole midagi sobivamat kui tuttuus korralik diivanipadi. Kõige tähtsam on tibudele aga ikkagi Jana. Kui Lucky ja Täpik ta silmist kaotavad, hakkab kostma vali undav melanhoolne heli – nagu puhutaks tühja pudelisse.
Õnn läbi pisarate
Nagu ühes korralikus loos ikka, ja Lucky ning Täpiku lugu on korralik lugu, polnud kõik algusest peale nii roosiline. Oli häda ja viletsust, muret ja pisaraid, aga seda suurem on praegune õnn. Jana on kogu loost õppinud ära ei rohkem ega vähem kui nandukasvatamise ABC ja seda tahab ta ka teistega jagada – A on kanasüdamed, B on briljantroheline ja C on kolm kivi. Aga kõigest järjekorras.Lucky ja Täpiku papa ja mamma on Boss ja Monika. Kaks aastat tagasi nägi Jana kuulutust – ära anda nandu. Monika, kes siis ei olnud veel Monika, vaid lihtsalt nandu, oli jäänud üksikuks – tema lumivalge kaasa oli koera peale ehmatanud ja end vastu tara surnuks jooksnud. Kui Monikat poleks keegi võtnud, läinuks ta šašlõkiks. Jana oli juba mõnda aega mõelnud, et võtaks nandu – need on erakordselt kaunid ja rahuliku loomuga elukad, mida ei saa öelda sugugi kõigi jaanalindude kohta. Kuulutust näinud, ei mõelnud Jana pikalt. Tõi nandu Rapla kandist koju, pani talle nimeks Monika ja hakkas linnule kaaslast otsima. Bossi leidis ta aasta pärast. Ka Boss oli jäänud üksikuks, tema kaasad olid hukka saanud ja peremees otsustanud nandukasvatusega lõpparve teha.Bossist ja Monikast sai paar. Pea kaotanud Boss tegi Monikale basskitarri häält ja kaevas preilile, põlvili maas, mulla seest ussikesi. 2. mail oli pesas kolm esimest sidrunkollast muna, 10. mail hakkas Boss hauduma. Koos noorukeste vanemate, valu ja vaevaga – koorus kuus tibu, ellu jäi kaks – õppis Jana ära reeglid, mida algajad nandukasvatajad peaksid une pealt teadma.
A ja B ja C ehk jaanalinnupidajate spikker
A ehk kanasüdamed ehk lisatoit. Nandudel, muide, hoolitseb järelkasvu eest papa – kaevab kruusa sisse augu, vooderdab selle rohuga, haub tibud välja ja kantseldab neid ka pärast koorumist. Mamma on lihtsalt ilus, muneb üle päeva kuhu juhtub. Papal tuleb munad üles otsida ja pessa veeretada, proua aga suundub pärast munemist uut kavaleri otsima.Kuna Monikal polnud uut kavaleri kuskilt võtta, siis ta munes ja munes. Kõige rohkem luges Jana kokku 21 muna – terve ratsaväe jagu, ratsaväge aga ei koorunud. Boss muudkui haudus ja haudus. Tegelikult oli mune rohkemgi, sest Boss, kes lisatoitu ei saanud, hakkas mune lõhkuma ja Monika munes üha juurde. „Meie kliimas ei tohiks pesas olla rohkem kui viis muna ja isale tuleb hakata andma lisatoitu – tooreid kanasüdamed, keedumuna, kodujuustu. Siis ta ei hakka mune lõhkuma ja viiest munast kooruvad elujõulised tibud,“ ütleb Jana. Lõhutud munadest tekivad pessa vaglad, kes on tibudele ohtlikud, ja nii juhtuski.B ehk briljantroheline. Nandutibu ei ole kana ega pardilaps. Pärast koorumist vajab ta rohkem abi ja hoolt. Ja tal on naba. „Naba tuleks desinfitseerida – briljantrohelisega kokku teha, et sinna põletikku ei tekiks,“ ütleb Jana. Seda, mis võib juhtuda nandutibu ja nabaga, kui pesas on vaklu, on parem mitte kirjeldada.
C ehk kolm kivi. Pärast koorumist peab nandutibu saama kolm väikest kivi, mis panevad seedimise tööle. Tegelikult peaks need andma papa, kui ta aga mingil põhjusel seda ei tee või tuleb tibu pärast koorumist pesast ära võtta, siis tuleb kivid ise anda. „Annad, nagu annad kassile tabletti. Paned kurku,“ ütleb Jana. Kolm väikest kivi on nandutibu elu võti.
Surnust tõusnud väike imeEsmakoorunud Lucky jäi ellu ainult tänu sellele, et ta peaagu suri. 22. juuni hommikul leidis Jana nanduaedikust surnud tibu. Ilm oli kohutav – kaheksa kraadi, kallas külma vihma, Janal oli lambanahast kasukas üll. Tibu oli sinine, nokk ja silmad kruusa ja mulda täis, jalad püsti. Surnud mis surnud. Jana teda ei puutunud, pelgas, et pesal hauduv Boss võib pahaks panna. Ometi ei andnud süda rahu ja Jana läks surnud tibu uuesti ja uuesti vaatama. Neljandal korral tibu liigahtas. Jana haaras Lucky, pani ta kasuka alla põue ja jooksis tuppa, pani tibu lambi alla sooja ja see ärkas elule. Jana ei saa siiani aru, kuidas oli see võimalik, aga oli. Kolmest kivist ei teadnud ta sel hetkel veel midagi, aga ilmselt oli Lucky nii palju kruusa neelanud, et sellest piisas, et kõht tööle hakkaks. Või oli ikkagi Boss ise kivid andnud. Lucky toibus lambi all tunde, aga võttis lõpuks jalakesed alla ja hakkas klõbinal parketikõlbulikkust harjutama.Täpikule andis kivid juba Jana, kes lapse igaks juhuks pesast ära võttis, sest eelmise tibu oli nooruke nandupapa ehmatusega laiaks astunud. „Eks ta ole kogenematu,“ ütleb Jana. Bossist ja Janast said kogu selle valu ja vaeva keskel parimad sõbrad – pesitsev Boss lubas Janal pesa vakladest puhastada, tibule kive anda ja briljantrohelisega naba tupsutada. „Ta sai justnagu aru, et ma aitan teda,“ ütleb Jana. Vihane isanandu, muide, võib olla tõeline proobleem. Vaadake jalgu!
Linnupojad naabri pesas
Lucky ja Täpik pole Jana koduaias tänavu sugugi ainsad tibud. Seal on tibude uputus, tõeline Segasumma suvila, kus kõigil on hea. Jaapani jooksupardid ja pärlkanad patseerivad, lasteparved sabas, ja ikka segiläbi – pool oma lapsi, pool võõraid. Vahet ei tehta. Ühel pärlkanamamslil oli oidu sokutada osa mune noore jooksupardi pessa, ja ega see taibanud. Juba kihutabki ta üle õue nagu viltune kirikutorn, peale oma beebide sabas trobikond värvilisi ümaraid pärlkanalapsi, tutid peas ja südames kindel veendumus kasvatada süsimustad suled ja pikk kael nagu mammal ja kasuõdedel-vendadel ning omandada viltuse kirikutorni hoiak.Mullu oli vastupidi. Pärlkanamamsel kasvatas üles jooksupardipoisikese. Nüüd kerkib noorsand nanduaedikus muru seest nagu maa alt ja heidab igatseva pilgu pärlkanapreilidele aia taga. Millegipärast ei oska nood palavat igatsust hinnata.Aedikus kössitab sakris kajakabeebi. Noored hakid käratsevad ja loobivad puu otsast meile õunapunne pähe. Totuke varesepoeg kükitab aialipi peal ja ootab, et talle midagi nokka toodaks. Ise saaks ju ka, aga… Ons mõtet?! Mamma Jana on siinsamas!
„Jaa-naa! Jaa-naa!“ kostab papagoipuurist Jako käre hääl. Puur on tuttuus ja elutoa mõõtu, nii et mine tea. Ehk on sinnagi peenikest peret oodata.
Kaie Ilves Foto: Eduard Laur
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.