Ilmselgelt on just rott see elukas, kelle olemasolu lemmikloomana majapidamises tekitab äärmiselt vastakaid tundeid.
Need, kes merisigu, hamstreid, liivahiiri ja muid närivaid tegelasi teatud mööndustega kuidagimoodi taluvad, ei pruugi taluda rotti. Ja enamasti ei talugi.Mis põhjusel iganes pole ma kohanud kedagi, kes suhtuks rotti lemmikuna neutraalselt. Nii imelik kui see ka pole – tundub, et rotti majapidamises ei saa isegi mitte umbusaldada, nagu saab umbusaldada hamstrit, merisiga või liivahiirt. Rotti lemmikloomana saab vaid kas armastada või vihata. Midagi vahepealset ei tule kõne alla. Ja põhjus on saba – jäle, libe, paljas ja külm.Just roti saba pärast olen ma pidanud külaliste eest paigutama roti raamaturiiulisse, kus ta alla ei saa, või püüdma kinni ja sulgema puuri. Püüdmise ajal, muide, on seistud kannatlikult trepikojas.
Rotiga samalaadseid tundeid tekitab ainult roomaja – madu.
Mao nagu roti sabagi kohta ütlevad veendunud mao- ja rotivihkajad sedasama – jäle, libe, paljas ja külm. Mis on täiesti vale. Ühtegi madu pole mu koju küll sattunud, küll aga mu kätte ja sülle ja – ükski neist omadussõnadest peale palja ei kehti. Ja ma millegipärast ei usu, et karvane madu leiaks suuremat poolehoidu. Roti saba ju ei ole ju isegi mitte paljas, vaid kaetud uduharjastega.
Esimene kodu sussi seesNii et mina ei tea, mis ürghirm see on, aga ise sellest ilmajäetuna olen ma tassinud majapidamisse küll mitte madu, mis on tõenäoliselt juhuse puudus, aga kaks võluvat isepäist rotti igatahes. Vahe kahe vahel oli kümmekond aastat ja peetud sai neid kah üsna eri moel.Arvatavasti just seetõttu kujunesid meie rottide iseloomud nii erinevaks, sest rotisugu on äärmiselt kohanev. Nii nagu oli esimene boheemlasest tudengirott, tõenäoliselt vasakäärmuslike vaadetega anarhist, oli teine parajalt paks härra, elunautlejast mugav gurmaan ja konservatiiv.Ühesõnaga – rotis ja tema sabas ei ole midagi jäledat, libedat, külma ja paljast. Rott on äärmiselt võluv kaaslane. Rott on… natuke nagu koer.Kui enamasti tassivad roti, hamstri või liivahiire majja lapsed, siis meie mõlemad rotid olid peaaegu täielikult minu initsiatiiv, nagu on olnud minu initsiatiiv kõik nood muudki elukad, kes aja jooksul on meie perega koos elanud ja korterit jaganud. Kui ehk teise roti soetamisega oligi mu tollal nii kümneaastane poeg päri, siis esimese roti majjatuleku osas ei olnud tal küll mitte mingisugust sõnaõigust ja seda üsna lihtsal põhjusel: ta nimelt ei osanud tollal veel rääkida.Meie pere esimene rott oli albiino, punaste silmade, roosa harjassaba, roosade kõrvalehtede ja roosade käpaalustega lumivalge elukas. Ostsin ma ta illutillukesena Tallinna Raekoja platsi lemmikloomapoest, mis oli toona ainus omataoline terves linnas, ja tõin pooleliitrise klaaspurgi sees koju. Ta oli mu täiskasvanuelu esimene loom. Rotipoja nimeks sai Nuhk ja tema esimeseks eluasemeks oli minu alla aastase poja papu, mille Nuhk kohe mööndusteta omaks võttis. Kõhu päevalilleseemneid täis puukinud, kobis ta alati papusse magama. Paput hoidsin ma kirjutuslaual.Nuhk oli nii pisike, et mahtus papusse lahedasti ära. Mõnda aega ei suutnud ma uskudagi, et temast kunagi midagi rotisuurust kasvab – see tundus täiesti võimatu – ja mõnda aega olin ma ka tõsimeeli veendunud, et tegelikult on Nuhk hiirepoeg, mida ta muidugi ei olnud.Papust kasvas ta välja parajaks volakaks. Mingit puuri ma millegipärast majapidamisse ei soetanud, neid kas polnud saada või ei pidanud ma seda tollal lihtsalt vajalikuks. Lõppude lõpuks olin ma siis tudeng, mis sellest, et lapsega.Nuhil oli vabadus puurina kasutada kogu meie kahetoalist Kivimäe korterit, ja seda ta ka tegi.Papust väljakasvanuna valis ta magamisasemeks diivanikasti, kuhu ta lappesse pandud linade vahele endale pesa tegi ja kogus sinna ja diivani taha toiduvarusid, mida rotid armastavad omale soetada. Tollest ajast on mul alles nii mõnigi rotihammastega perforeeritud pesutükk, sest millegipärast pidas Nuhk vajalikuks linu ja tekikotte auklikuks närida.Voodipesu perforeerimine, muide, iseloomustas ka meie teist rotti, kuigi tema enam korteris vabapidamisel ei olnud, sest ma olin vahepeal kümme aastat vanemaks saanud ja ülikool oli mul kah ammugi läbi.Nuhk õppis kärmesti ära nime, mis mind sügavalt hämmastas. Et kindlaks teha, kus ta parasjagu on, polnud vaja teha muud kui hõigata. Nuhk tuli kapakuga.Lõppude lõpuks pole rott kass, kes tuleb siis, kui peab vajalikuks. Nagu öeldud, on rott nagu koer. Kui teda hõigata, siis ta tuleb. Ja rõõmustab.
Kaie Ilves
Jätkub ajakirjas Lemmik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.