“Inimesed elavad vahel oma elu liiga keeruliseks. Koer toob tihti sind Maa peale tagasi, nautimaks lihtsaid asju. Kas siis jalutuskäike või rõõmu vabas õhus liikumisest, mängimisest,” ütleb särasilmne Liisi Silling (27) – Hispaania päikselises, sillerdavate vetevoogudega ümbritsetud Torreviejas elav eestlanna.
Mäletan Liisit kaugetest-kaugetest aegadest, mil elasime ühiselt Tallinna ühes hostelis. Seda rõkkavat naeru, jutuvada, tõsiseid arutelusid meie kõigi loomuse ning olemuse üle on võimatu unustada. Nendes hetkedes oli kirge, mida väljendasid kogu selle boheemlaslikku noortehosteli elanikud, külalised, töötajad ja omanikud. See oli paik (ilmselt on tänagi), kus elab omaette, mõistatuslik aura.
Seltsiliseks weimari linnukoerMüstikat ning elujõudu, sädelust kannavad edasi Liisi seiklused Eestist Hispaaniasse, kus ta leidis endale seltsikaaslase, keda Weimari õukonnas peeti juba 19. sajandil – müstilise, kõrgeaulise, kummalise hingusega koera, keda hakati aja möödudes tõutunnuste, päritolu alusel nimetama weimari linnukoeraks. Sellele uhkelt kõlavale nimele lisab väärikust asjaolu, et kindlalt on tegemist ühe vanima saksa seisukoeratõuga, keda on juba üle saja aasta puhtalt aretatud.”Mitmekülgne, tugeva iseloomuga ja kirglik,” loen ühest tutvustusest, mis weimari linnukoeri iseloomustab. Mõtlen korraks Liisile, meenutan möödunud aegu nendel hosteli patjadel ja vaipadel Vabaduse väljaku ääres asuvas majutusasutuses, kus mind hellitavalt nimetati “majahaldjaks” ning minu ees rullub lahti imeline teekond. Rada, mis on arusaadav ja mõistetav inimesele, kes Liisit teab ning tunneb või inimesele, kes tahab tundma õppida üht graatsilist koeratõugu.Vahel ongi elus nii, et elame oma elud liiga keeruliseks, selle asemel, et lihtsalt hingata, olla ja mõista. Sageli piisab sellest, et ühe looma olemuseni jõuda, tundmaks tema peremeest. Ja vastupidi.”Vastutuse võtmine oli üks peamistest põhjustest, miks koera võtsin. See oli nagu mingisugune enesetõestus, et olen täiskasvanud – suudan ja tahan hoolitseda kellegi eest veel peale iseenda,” sõnab ülikoolis geoökoloogiat õppinud noor naine.
Ülikooli ajal käis ta loomaaias Euroopa naaritsate eest hoolt kandmas, tundes alati siirast huvi looduse vastu. Loomad on talle alati meeldinud, kuid tudengina kogetu oli midagi uut. Tegemist oli õppejõu-poolse üleskutsega vabatahtlikele, kes soovisid midagi reaalselt praktiseerida. Liisi, rõõmsameelse mõttelaadiga neiu haaras võimalusest. Andis sõrme, loovutas käe. Pealegi võimaldas selline tegevus viibida pidevalt erinevate loomade keskel. Piletiraha maksmata. Mis sa hing veel oskad tahta, kui sinu südames on elukestvalt olnud loomakaitse, ennekõike nende elupaikade säilitamine.
Koeravõtt pole äkkotsusTagatnjärele ei oskagi Liisi selgitada, kuidas see kõik sündis. Ilmselt on olnud eeskujud kooliõpetajad, kuigi tema lapsepõlvekodus olid samuti koduloomad, ehkki elati kitsastes tingimustes, väikeses korteris koos vanemate ja vennaga. Ikka leidus rõõmu – armastust elavale meie keskel. Nii saatis pisikest preili Sillingut laadalt ostetud kutsikas. Miski dobermanni segavereline, aga siiski oma ja armas, soe ja pehme, kuigi lahkus saatuse tahtel maisest ilmast varakult. Noh, linn, autod, liiklus, hoolimatud inimesed ja üks pisike kutsu, ent ometi ei kustutanud see kiindumust loomade vastu Liisis, kellel ikka oli kodus mõni koer, kellega ühiselt mängulusti jagati kogu perega.Läänemaalt Virtsust pärit neiu, kümme aastat Pärnus elanud, nüüd Hispaanias, Torreviejas juba kaks ja pool aastat resideeruv Liisi lahkus Eestist 2013. aasta sügisel. Tema vend oli elanud juba kaks aastat Torrevejas, kutsudes õe appi turistide majutamisega tegelevasse perefirmasse. Esialgu polnudki Liisil plaani kauemaks jääda. Mõtles, et proovib kah, sest pooleli jäänud ülikool ning madalapalgaline töökoht bensiinijaamas klienditeenindajana polnud särtsakale, rattasporti jumaldavale neiule põhjuseks, miks mitte silmaringi laiendada. Aeg lendas ja elu muutus 180 kraadi.Peagi leidis Liisi endale kena elamise, hakates pidama plaani võtta lemmikloom. “Koera võtmist olin seedinud juba aasta, kuni lõpuks teostuseni jõudsin. See polnud äkkotsus. Pigem tundsin hingelist koormat, kui koera veel ei olnud. Võtsin omale koera, sest mul olid olemas vajalikud tingimused ja suur igatsus sõbra järele. Looma omamine ei ole koorem. On kindlad tegevused, mis sa päeva jooksul ära tegema pead (toit, jalutuskäigud) vaatamata tujule või ilmale,” ütleb neiu, kes tegeleb igapäevaselt majutusasutuste korrashoiu, venna laste hoidmise ning mõistagi oma lemmikuga.
“Mingit muret ja riski ma ei tajunud, sest venna perekond elab lähedal ja kui minuga peaks midagi juhtuma või kui pean üksinda reisima, siis nad lubasid igati toetada.
Miks just selline koer?„Koera tõu leidsin netis surfates. Alguses arvasin, et mingist koerast on photoshopitud üliäge pilt, aga siis avastasin et ei – selline koer ongi olemas. Hall ja siniste silmadega. Kuninglik ja elegantne. Olin täiesti armunud.Enne koera võtmist tutvusin tõuomadustega, aga olgem ausad – mul läksid need ühest kõrvast sisse, teisest välja. Olin ju armunud. Ei soovitatud esimeseks koeraks ja isegi dobermannide omanikud lõid risti ette,” naerab vallatu koeraomanik täna, kui tema lemmik on juba enam kui aastane, kuidas endale koera leidis.”Üks omadustest mida pidasin oluliseks, oli aktiivsus. Kuna olen ise väga aktiivse eluviisiga, kujutasin meid ette sporditiimina. Kuhu iganes, millal iganes!
Otsisin lisainfot tõu kohta ja muutusin aina suuremaks fänniks. Arvasin, et selle koera järgi peab Saksamaale või kuhugi kaugele riiki sõitma kopsaka kukruga. Ootamatult leidsin kohaliku müügisaidi. Oh üllatust – suures valikus weimari kutsikaid. Jällegi seedisin paar kuud, hoides kuulutustel silma peal. Märtsis ilmus kuulutus kutsikatega saja kilomeetri kaugusel linnast. Olid sündinud 6. veebruaril 2015. Kaalud ja veevalaja – tähtede järgi suurepärane diil! Jah, lugesin ka koerahoroskoopi,” kirjeldab Liisi ilmekalt, kuidas tema lemmiku otsingud kulgesid.
«Me ju ainult vaatame…»Liisi jätkab: “Kirjutasin omanikele. Nädala pärast läksime vaatama. Venna ja tema perega. Autos leppisime kokku, et ainult vaatame. Kodu, kuhu jõudsime oli väga jõukas. Meil jäid suud ammuli – nagu filmis kaamera all uksekella helistades avati värav. Sõbralik hispaania perekond, kelle emane weimar oli seitse kutsikat ilmale toonud, kellest neli isast olid alles.Kutsikate tuppa astudes oli nunnumeeter saja kümne peal. Neli sinisilmset maailma kõige armsamat kutsut askeldasid peatamatult ringi. Teadsin, et sealt ma ilma üheta ei lahku. Valik oli aga raske. Kõik olid ühesugused. Omanik naljatas, et võta kaks. Lõpuks jäi silma üks suurimaid (arvasin, et suuremad on elujõulisemad) valge rinnalaiguga. Andsin selle Hanna (vennanaise sülle, et võta, hoia). Ise hakkasin teisi hindama.Kuna otsusele ei jõudnud, siis jäi see, kelle Hanna sülle olin eraldanud. Teda kutsuti Jakeks. Lõime käed, jagati vajalikku infot veterinaari ja söötmise kohta. Maksin nelisada eurot, lubades kontaktis olla. Ilma tõupaberiteta, kuid pere ema ja isa töötasid apteekrina ning veterinaar oli nende hea tuttav – need faktid lõid usalduse.Jake sülle ja kodu poole. Koduaias maha pannes vaatasime, et saba on kuidagi lühike. Jah, sabaots oli ära võetud. Lugesin, et aktiivsetel tõugudel tehakse seda, et tulevikus mitte mänguhoos saba murda. On see nii või ei, tegelikult ei häirinud, saba oli lühem, kuid selle tipu eest kümmet eurot tagasi ei nõudnud.Toas, kahekesi jäädes ei teadnudki, mida selle väikse kutsikaga nüüd teen. Panin ta soetatud pessa istuma ja uurisin vennalt, et mis nüüd siis saab. Ta soovitas kutsika ikka enda ligi võtta ja koos mõnusasti filmi vaadata. Nii ma ka tegin,” meenutab Liisi heldinult esimesi hetki koos koerakesega.Siinjuures meenuvad mulle filmiõhtud hostelis, kus bordoo-toonides elutoas vaatasime hostelis koos filme, kuulasime muusikat, nautisime parimaid jooke, sööke, tõmbasime vesipiipu, tutvudes igal õhtul aina uute ja uute külalistega maailma erinevatest paikadest, kel igaühel oma nimi, päritolu ja lugu. Otsekui dejavu.Uhke weimari kutsikas. Eestlanna Hispaanias. Dejavu. Oh, andke andeks, nüüd mulle meenub üks 2016. aasta Eesti Laulu poolfinalist, kus räägiti tüdrukust ja poisist, kellest üks Haanjas, teine Hispaanias. Mõlemad kauge ookeani taga, kuid hinged lähemal, kui vahel neil, kes ühel maal, ühes külas, ühes toas, kuid miski ikkagi liidab neid ja meid. Pole see vaid armastatud inimese puhul nii, et lisaks välimusele võib nimi olla võluvitsaks, vaid ka lemmiklooma soetades. Päritolu oli, elulugu kah, isegi nimi miski, aga…Liisi kutsat nimetati Jakeks. Liisi vennale see nimi väga meeldis. Liisi aga mõtles, isepäine, nagu ta on, et: “Tahaks nagu oma koerale ise nime mõelda.”
Veeretas peas igasuguseid vanu eesti mehenimesid. Kust tuli Manfred, ega ta ei teagi. Ta ei mäleta, kuidas see tuli, aga Manfrediks ta teda kutsuma hakkas. Noh ilmselt sellepärast – et ta oligi ju Manfred. Ta polnud seda nime varem kuulnud. Teadis, et see on nimi, ei midagi muud. Hiljem aga selgus, et tegemist on saksa nimega, nagu tõugki, tähendades rahumeest. Ühel hetkel oligi nii, et vend kutsus koera Jakeks ja Liisi kasutas igapäevaselt Manfredi. Vahel rikastati nime uhkelt Manfred Manfredo Manfredovitšiks. Kokkuvõttes sai koer ametlikult endale aga kompromissi korras nimeks Jake Manfred.
Kergesti kasvatatav koerManfred pole kunagi koolis käinud. Kui ta oli pisike, siis Liisi pidas plaani ikka minna, aga kuna ta nägi, et koer üle käte ei kasva, jäigi koertekool ainult ideeks. Sellega tahab ta sõnada neile, kes weimari tõugu kardavad, et tegemist on väga kergesti kasvatatava koeraga, kui temaga piisavalt tegeleda. Mulle tundub Liisi jutt justkui raamatust loetud tekst, millele pole mõtet vastu vaielda.Koera hellalt paitades iseloomustab noor naine oma lemmikut: “Agressiivus on ümmargune null! Mitte kunagi! Ma ei kujuta ettegi, et Manfred võiks kuri olla. See geen temas puudub. Ma ei tahaks küll seda lausuda, aga kohalikud (hispaanlased-R.K) seda ajakirja ei loe õnneks. Kui aeda, koju peaks tungima murdvaras, siis Manfred tervitaks teda saba liputades ja nägu lakkudes. Õnneks päästab tema suur kasv ja mõneti tulnukalik nägu mis, kui ei tea, siis võtab kõhedaks.Elame koeraga kolmetoalises ridaelamuboksis. Meil on väike aed ja maja taga suur soolajärve äärne niit. Seal suurima osa energiast päeva jooksul kulutame. Igapäevase rutiinina hommikul ja enne päikese loojangut teeme paari kilomeetrise ringi. Jalutuskäik toimub majade vahelt välja minemiseni rihmaotsas ja niidu alates saab Manfred joosta nii kiiresti ja kuhu tahab. Niidul kohtame ka teisi koeri, kellest suuremad on mängukaaslased. Paljud teised koeraomanikud juba teavad Manfredi nimepidi ja ei pelga tema suurt kasvu. Hispaanlastel on teatavasti temperamentne ja ekstravertne iseloom ning Manfred saab alati suurelt kiita “Que guapo! Que lindo! Que grande!” (“Kui ilus! Kui kena! Kui suur!”-hisp.k) Vahel võtame ette ka pikemaid jalutuskäike või sõidame üldse autoga linnast välja.Mängima ka toas ja aias tirimismänge ning palli toomist. Tihti ütleb mu sõber, et vahel tundub nagu me Manfrediga oleme kaks koera. Püüan olla talle nii omanik kui ka mängukaaslane. Rollide vahetamine pole koerale segadust õnneks tekitanud.Pühapäeviti tavaliselt viin Manfredi venna juurde. Neil on suur aed ja viieaastane kuldne retriiver Robi. Need kaks möllavad terve päeva, kuis jaksavad. Ühel pühapäeva õhtul kurtis vend, et Robi oli nii väsinud, et ei jaksanud isegi juustutükile järgi minna. See, et koerad on õhtuks läbi, on koeraomanikele ja koertele endile suurim õnn,” kiidab Liisi oma lemmikut.
Samas ta siiski arvestab, et Weimari tõug võib oma suurusega inimesi hirmutada, mistõttu paneb sageli inimeste lähendedes koera rihma otsa. Samas on Jake Manfred äärmiselt sõbralik ja uudishimulik
Tubli rändajaLiisi: “Detsembris võtsin ette kahenädalase puhkuse Eesti. Kuna tegu oli nelja-tunnise otselennuga Helsingisse, peatudes paar päeva seal elava ema juures, otsustasin koera kaasa võtta. Koerad peavad reisima IATA nõuetele vastavas reisikastis. Selleks ostsin suurima kasti võimalikest, mis Hispaania loomapoest leidsin. Enne reisi lasin koeral kastiga pisut harjuda. Algul oli väga raske, pea et võimatu ta sinna sisse meelitada. Lõpuks saime hakkama. Reis Helsinki toimus ilma igasuguste probleemideta. Kõik lennujaama vajalikud kontrollid said läbitud ning nelja tunni pärast juba ootasin Manfredi ja kohvreid põhjanaabrite lennujaamas. Mu emal on kaks väikest koera – mops ja yorkshire terrier. Autosse istudes hüppas Manfred kohe minu sülle, sest ta pelgas väiksemaid “vendi”. Peatselt aga harjus ja veetsime kaks päeva Helsingis. Ema maja lähedal on väike park, kus käisime jalutamas. Helsinkis weimari koera omada oleks väga vale. Suur linn, koera vabaks lasta ei tohtinud. Kuigi ma seda tegin, sest Manfred on harjunud vabalt jooksma. Aga pidin alati valvel olema ega pole läheduses inimesi ega teisi koeri. Manfred on äärmiselt sõbralik ja uudishimulik ning soovib kõigiga kohe sõprust luua, aga soomlased on minu meelest imeliku suhtumisega. Nad on äärmiselt pelglikud teiste koerte osas, koeri üksteist nuusutama ei lasta, rääkimata mängimisest. Kui juba eemalt nähakse teist koera, valitakse tee teise suunda. Minu jaoks on see ebaterve suhtumime, aga see selleks.Paari päeva pärast sõitsime laevaga Tallinnasse. Laevas on kindlad puurid suurematele koertele. Mulle seletati, kus need laevas asuvad, kuid siiski ei suutnud ma neid leida. Istusin viimasesse väiksesse lauda laevabaaris, Manfred minu jalge juures. Ootasin, et kui keegi laevameeskonnast möödub, saan küsida üle puuride asukoha kohta. Kedagi ei möödunud. Istusime terve laevasõidu vaikselt seal laua taga, ilma et keegi midagi oleks kommenteerinud. Tegelikult ma ei tahtnudki südames Manfredi ebamäärasesse puuri viia. Arvan, et vale oleks olnud suure koeraga mööda laeva tuuseldada, aga vaikselt laua taga istudes ei häirinud me ju kedagi. Laevareis läks ilusti.Tallinnas tuli onu meile autoga vastu, kuna bussi Pärnu sõiduks ma üldse ei kaalunudki. Vältimaks igasuguseid probleeme. Olen kuulnud, et koera bussi võtmine pidi olema bussijuhi enda otsustada. Pole mul vaja seda lotomängu, kas saame või ei saa koju Pärnu. Olen täiesti kindel, et koer käituks mul väga viisakalt ja hädad enne reisi algust ära tehes poleks bussireisil mingit probleemi. Jätsin aga selle katsetamata.Pärnus on meil korter viiekordse maja kolmandal korrusel. Maja taga jookseb jõeäärne Jaansoni rada. Suurepärane asukoht jalutuskäikudeks. Pärnus tutvusime ranna ja jõe-äärega, Hispaania mõistes lopsakate metsadega. Koer nautis sealset keskkonda väga. Kaasa oli võetud ka jope, mitte külma, vaid vihma jaoks. Sest koera jaoks pole külm mitte nii hull kui märg kasukas. Eestlastele Manfred meeldis, ta on ju sõbralik. Paljud kalurid jõe ääres küsisid Manfredi tõu kohta, sest Eestis neid palju ei ole, kui üldse. Ega see weimaraner või weimari linnukoer neile väga palju ei öelnud, kuid siiski. Pärnu Rannapargis kohtusime teiste koeraomanikega, kes olid tõust teadlikud. Muidugi kiitsid nad koera ja uurisid äralõigatud sabaotsa kohta.
Veetsime nädala Pärnus ja asusime tagasiteele Helsingisse, sedapuhku sõbranna autoga ja kajutis, kuna meiega reisis ka pisike beebi.”
Mured lennufirma töötajategaJällegi päeva Helsingis ja järgmisel päeval oli tagasilend Alicantesse. Lennujaamas nagu välk selgest taevast väideti meile, et lennukast, milles kahe nädala eest sinna reisisime on koerale liiga väikene. Mind tabas suur šokk, kuna ei osanud sellist asja uneski karta. Tulime ju koeraga sama lennufirma kaudu ilma ühegi probleemse kommentaarita. Loomulikult hakkasin suurest segadusest nutma.Kinnitati, et Soomes on saadaval veel suuremad kastid, aga aega meil enne lennule minemist enam polnud. Lennufirmasse helistades saime teada, et sel aastal otselendu meil enam võtta ei olnud võimalik. See oleks tähendanud siis paarinädalast ootamist ema pisikeses Helsingi korteris, mitte suure koera sõbralikus keskkonas suurlinnas.Tuli reisida vahepeatusega Berliinis. Kogu reis kestis üksteist tundi. Koer pidi olema üksteist tundi paar sentimeetrit kõrgemas kastis selleasemel, et reisida neli tundi kastis, milles tulime. Nüüd on jällegi igaühe enda otsustada, mis on koerale parem. Helsinki lennujaama töötajate arust teine variant. Minu arust esimene. Ma oleks reisinud tagasi samas kastis, lubadusega, et see oleks olnud viimane reis selles. Ja mis kõige rohkem vihaseks ajab ongi see, et lennufirma oli sama, erines ainult töötajate vahetus. Soome reegleid järgides kaotasin palju raha ja närve. Ostes uued piletid ja kasti ja koer pidi taluma seitse tundi pikemat, kaks korda peale-maha transporti.Ma olen igati poolt igasugustele reeglitele, mis muudavad loomade elu paremaks. Aga reeglid võiksid olla situatsioonist lähtuvad. Reisid puhkusele koeraga? Tee seda sobivas kastis. Reisid puhkuselt koju tuldud kastiga? Lase nad koju, kus probleem lahendataks. Kas mu koer saab seljavigastuse selle nelja tunniga? Rõhutan, et kast oli suur, kuid oleks võinud olla paar sentimeetrit kõrgem.
Ma ei oska sõnadega edasi anda oma tundeid. Võib-olla, et mõned reeglid teevad olukorra palju halvemaks, vähem loomasõbralikumaks, vastupidiselt heale tahtele. Probleemi peaks lahendama situatsiooni põhiselt, mitte jäigalt reeglitele alludes. Aga see on Soome. Nad on võtnud vastu palju teisigi otsuseid, mis on nende riiki õõnestanud. Parem hoian sellest riigist eemale. Ei meeldinud mulle sealne suhtumine loomadesse,” jagab oma kurba kogemust Liisi, kes täna on tagasi Hispaanias.
Eneseteostus koos oma loomagaMeil kõigil on oma koht. Omad veendumused. Omad uskumused. Meil on õigused oma valikuteks, kuid meie loodus vajab meid inimestena. Meie planeet Maa nõuab, et meist igaüks suudaks sõnuda või kirja panna read, mõtelda, tehes head, lausudes: “Que guapo! Que lindo! Que grande!” Me kõik oleme seda, sest meis kõigis on elav hing!Nagu õpetab meile Jake Manfred. Ta lihtsalt käitub vahel nii naljakalt. Ta lihtsalt on vahel nii naljakas, kui ta suumokad jäävad hammaste taha ja ta vaatab sulle küsivalt otsa: “Mis sa naerad seal?”Või kui koerake magab jalad taeva poole nagu vana rahu ise. Ei mingeid muresid, sest elu on tšill! Liisi on õppinud läbi oma lemmiku rohkem ennast teostama. Näiteks läbi fotograafia, mis on tema suureks harrastuseks, eneseteostusviisiks. Eneseteostus on inimese üks vajadus, ütleb Liisi. Mina lisaks omalt poolt, et see on iga elava hinge põhivajadus – olles inimesena elanud siin ja seal, olles kohanud ja kogenud, kannatanud ning armastanud, näinud ning kuulnud, mõtlenud ja lausunud. Ikka on kõigest vähe!
Kas pole meil siis looduselt, mis olles samaaegselt ajalik ja ajatu, mitte nii, nii palju õppida, et ikka ja jälle üksteisele, teineteise tunnustuseks lausuda: “Kui ilus! Kui kena! Kui suur!”
Raivo Kaer
Foto: Erakogu
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.