Kui pikad tööpäevad endal koera pidada ei võimalda, saab koerarõõmu kätte sugulaste lemmikuga mängides, jutustab saatejuht Lauri Hermann.
Kui noorelt teile loomad meeldima hakkasid ja millised neljajalgsed sõbrad olid teie kodus lapsepõlves?Loomad on mulle maast madalast meeldinud ja nende siiruses kahelda ei saa. Tõelist sõpra kahejalgsete seast on aga raske leida. Olen tõeliselt õnnelik inimene, sest mul on südamesõber Rein, keda tunnen ajast mil olin kolmene. Juba toona mängisime naabermaja koeraga ja kodustasime vanemate teadmata hulkuvaid loomi. Kodus oli meil kass, kes oli peaaegu et koera eest – kõik võõrad loomad hoidis koduaiast eemal.
Meenub ka seik lapsepõlvest, mil kinkisin emale sünnipäevaks hamstri. Veel samal päeval saadeti mind turule seda hamstrit müüma, sest teadsin väga hästi, et vanemad olid kategooriliselt näriliste võtmise vastu.
Teil pidavat olema üks neljakäpaline sõber?Kodus mul enda lemmikut loomariigist pole. Üks armas kutsa on aga mu sugulastel, keda külastan kord-paar nädalas. Eks üheks tihedamini käimise põhjuseks ole just Muki, kes mind alati väga ootab. Tõesti, ta peab mind enda sõbraks! See taasnägemise rõõm on kõige tõelisem ja suurem, mida kogeda võimalik. Koertel pidavat olema hea mälu, kes ja kui palju temaga mängib või jalutamas käib. No meie jalutuskäik on alati kohustuslik osa kohtumise juures ja minule täiesti vabatahtlik. Mulle meeldib looduses ja koos oma neljakäpalise sõbraga näen kõike pisut teises valguses. Koer nuusib ja asjatab mõne mätta juures päris hoolikalt ja kaua. Nii olen ka mina hakanud õues tähele panema pisemaid detaile enda ümber. Iga rohulible või oksaraas peidab endas looduse ilu.
Kas te olete koera ka kaugemale kaasa võtnud?
On olnud kordi, mil sugulased on linnast ära ja olen Muki mõneks päevaks enda juurde võtnud. Eks kohanemine võtab alati aega, keskkond uus ja veidi paanikat tekitav. Sel puhul on abiks mõned kaasa võetud esemed: magamisvaip, toidunõud ja armsaks saanud krõbuskid. Need rahustavad koera maha ja ega jalutuskäik pargiski paha tee. Õues uusi põnevaid lõhnu nuuskides ununeb igatsus „ema-isa“ järele. Olen kasutanud enda arust jube kavalat skeemi ja teinud neil puhkudel palju pikemad jalutuskäigud ning õhtu saabudes on kutsal toss täitsa väljas. Nii on õhtu otsa rahu majas. Truult ootab Muki aega, mil pererahvas magama sätib ja kogu tegevus käib sünkroonis. Ei ole seetõttu kunagi pidanud koera limpsimise või niuksumise peale varahommikul ärkama – Muki uneaeg on täpselt nii pikk kui minul.
Olete sale ja sportlik noormees, kas käite koeraga pidevalt jalutamas ja metsajooksugi tegemas, et oma head vormi hoida?
Meie jalutusringe ma spordi tegemiseks ei pea. Päris jooksuks ka kunagi ei lähe, sest see on pigem looduse nautlemise aeg. Spordi tegemine jääb ikka jõusaali ja kossuplatsile. Samas, jalutamine on palju kasulikum kui raputavad jooksuliigutused. Tuleb leida vaid endale sobiv tempo ja koormus. Spordist võõrdunud koeraomanikule on lemmiklooma pidamine sestap väga vajalik. Olenemata ilmast tuleb lemmikuga tegeleda.
Inimesed peaksid aga mõistma, et liigutamine pole vajalik mitte ainult loomale, vaid ka enda tervise huvides. Arvestades stressi- ja pingetaset meie ühiskonnas tuleb oma südame eest korralikult hoolt kanda ja seda tugevaks treenida.
Mida vahvat olete koeraga korda saatnud ja kas talle meeldib ka mingeid mänge mängida?Mängud tulevad teemaks enamasti siis, kui pererahvas õhtul puhkust ja rahu vajab. Mukil on oma meelismänguasjad. Viis kuni kümme minutit nendega nina all õrritamist ja tagaajamismängu võtab kutsa täitsa hingeldama. Seejärel saavad kodused rahulikult oma päevateemasid muljetama hakata. Muki teeb samal ajal magusat uinakut.
Kas ta on sõbralik või kuri koer ja kas tal on ka suukorv peas kui väljas käib?
Olen kuulnud, et koerad oma suurust ei taju. Aegajalt veendun selles üha uuesti ja uuesti. Jalutamas käies tunneb koer, et vastutab mu turvalisuse eest. Suukorvi me ei kanna ja kui mõni üksi hulkuv koer vastu juhtub tulema, läheb kindla peale madinaks. Huvitav on olukorra juures tõik, et vastased on Mukist reeglina kolm-neli korda suuremad. Koeraomanike poolt on muidugi täiesti kohusetundetu ja lubamatu oma loomad üksi kolama lasta! Paljudel on eluaegsed armid koera hammustusest või lihtsalt ehmatusest saadud traumad, mis pärinevad juba kaugest lapsepõlvest.
Millised on teie tulevikuplaanid, kas plaanite mõnda lemmiklooma omale võtta?
Päris endale võtan koera kindlasti tulevikus. Praegu on minu elus liiga palju ringi rassimist ja ideid, mida ellu viia. Lemmiklooma jaoks peab olema seda vaba energiat ja aega. See aeg tuleb kunagi ka minu elus, ma tean.
Hillar Kohv
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.