Pärnu selgeltnägija Ingrid Stahl ütleb, et tema auto tagaiste on alati olnud tema koerte päralt – kõik nad on olnud truud autosõitjad.
„Mul on alati olnud suured koerad,” räägib Ingrid Stahl ja meenutab: „Esimene lapsepõlve mälestus on saksa lambakoer Semu. Kui mu poeg sai kolme aastaseks, kinkisid sugulased talle – õigemini küll mulle! – suure šnautseri, kelle nimeks sai Rolf. Järgmine koer leidis minu juurde tee lepingupartnerite kingina Moskvast, saksa dogi, musta värvi ja kasvas hiigelsuureks, nimeks oli Toris. Tema järel leidis tee minuni St.Bernhardi tõugu Alfonso, kes muide oli perenaisega väga sarnase iseloomuga! Ja siis järgmise sõbrana tuli Muhu saarelt St Bernhardi tõugu Mozart. Imeline koer, samuti hiiglaslik, aga väga õrna hingega. Kõrvuti talle oli ka sõbraks saksa lambakoer Viiking. Kahjuks on lemmikloomade eluiga suhteliselt lühike ja paraku on nende surm ülikurb…”
Koerad on truud autosõitjad
„Kõik mu koerad on olnud truud autosõitjad, terve tagumine iste on olnud nende päralt. Pikki sõite ei ole koertega ette võtnud. Kodus oli alati keegi lähedastest inimestest, kes hoolitses, söötis, jootis ja jalutas. Enamjaolt oli minu ema toimkonnas, vahel ka vanaema.Ühel korral olen Šveitsist lennukiga Eestisse toonud erilist tõugu sinakashalli kassipoja, kellel oli muide koht lennukis ja pass! Nii armas oli teda Tallinna Lennujaamas üle anda omanikule, kelleks osutus sama armastusväärne proua.Olen kõigi oma koertega palju metsas jalutanud, meres ja jões ujunud, nende hingeelu tundma õppinud… Võimalikult palju nendega tegelenud, samuti ka muidugi ära hellitanud.
Kui mul oleks hädasti reisida vaja, ja kodus koer, siis pigem ma leiaksin kellegi tuttava, kes kodus koera eest hoolitseks, aga hotelli ma teda küll ei paneks. Koduseinad ja õhnad rahustavad looma perenaise äraolekul,” soovitab kogemustega loomasõber.
Hillar Kohv
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.