Majja toodud kodutu kassipoeg leidis armastava pererahva ja mõnusa kodu. Pererahvas aga kinnitab, et kass lõi nende jaoks tõelise kodu-ja peretunde.
Teate, seda lugu võiks ju alustada lausetega: “Elavad noor neiu ja tema peig. Armastus on leidnud neid. Koos võiks minna ühist teed, sillutades kivid, mereveed, kuid hoopis kass oli see, kes rajas lootuse ning ühtsuse.”Nende, minu inimlike mõtetega, võiks alustada. Ilmselt oleks see armas, kuid tegelikult on tänase loo kangelastel lihtsad elud. Lihtsad saatused. Nad on noored. Noored, kes vahel räsitud, vahel rõõmsameelsed, ent igal hetkel säravad nende koduseinte vahel kollakas-rohelised silmad ja ringi trallivad vallatud triibud. Kaks hea ning helde südamega inimest võtsid otse Tallinna tänavailt endale kodutu, ringihulkuva kassi, kelle nimeks sai Triibu. Tänavakiisust on kasvanud kodukass. See on Triibu, lihtsate, kuid hoolivate eestlaste, koduse Mairet Mängi (29) ning tema elukaaslase, pesutehnikuna töötava Veljo Luige (42) lugu. Jutt sellest, kuidas meis kõigis on võime säästa ja päästa elavaid hingesid. Kui ainult oskame märgata ning hoolida.
Tingimusteta armastus
“Inimesed peaksid armastama loomi ja vastupidi. Peame ikkagi kõik koos siia maakerale ära mahtuma ning harmoonias elama,” sõnastab lahti oma elumõtteid Mairet. Mees noogutab. Kiisu uurib uudistavalt arvutiekraani, mille kaudu vestlus toimub.”Inimesed on ju ka loomad. Oleme samuti loomad. Lihtsalt inimloomad. Loomad on ka elavad hinged nagu meiegi. Lihtsalt nad on puhtamad. Loomad pole nii kurjad, nii õelad ega kättemaksuhimulised. Loom tapab, kas nälja pärast, ohu olukorras või muul ajendil, aga mitte kunagi igavusest, lihtsalt nalja pärast, nagu seda teevad inimesed – inimloomad. Loomad on võimelised inimesi tingimusteta armastama. Nagu vanemad oma lapsi ja lapsed oma vanemaid. Looma ei huvita, kui uhke soeng või nutitelefon sul on, teda huvitad ainult sina!” kinnitavad noored justkui ühest suust, nõustudes ka minu mõttega, et lastetu, vabaabielus elava paari jaoks on koduloom mõnes mõttes justkui lapse aseaine.Mairet kinnitab, et on alati endale lemmiklooma igatsenud ja millegi pärast just kassi, kuigi koergi oleks lapseeas rõõmu valmistanud, ent nendega oli neiul vähesel määral kokkupuuteid. Mõte, ärgata igal varahommikul enne lasteaaeda või kooli minekut lihtsalt sellepärast, et koeraga peab jalutama, ei meeldinud tüdrukutirtsule mitte sugugi. Seega kõlas tema huulilt isa-ema poole lihtne palve: “Vanemad, palun tooge mulle kass!””Kassidega olin tutvust teinud juba väga väiksena. Viisime teiste naabruskonna lastega õues tänavakassidele süüa. Üritasime nendega mängida. Tihti sain kassihaiguse – nahalööve. Ema pidi meid vennaga jälle mingi apteegist toodud salviga määrima. Ema oleks nõus olnud mulle kassi hankima, aga isa oli raudselt vastu, hinnates mugavust rohkem, kui et majas oleks lemmikloom. Eks see tulenes sellest, et tema enda lapsepõlvekodus polnud kunagi ühtegi lemmiklooma olnud ja ega ta ei soovinudki. Pidin aastaid nuruma, kuni ta ükskord nõustus ja 11-aastaselt sain endale esimese päris kassi. Ajalehe kuulutuse kaudu tasuta saime. Olin üliõnnelik! Kass aitas maandada mu stressi, kurbust, igavust ja üksindust. Mitte, et oleksin pidevalt masenduses olnud, aga nukruse hetki kindlasti oli, nagu igal inimesel. Mul oli kassiga suhelda palju lihtsam kui inimestega. Kui kiisu sülle nurruma tuli, tundsin, kuidas paha tuju kaob,” kirjeldab Mairet, kuidas omale esimese lemmiklooma sai.
Loomadeta elu pole mõeldav
Veljo, kellel põhiharidus, kuid täna kindel töö ning stabiilne eluviis, kinnitab, et on loomi armastanud alati, kuid kahjuks väga otseseid seoseid ei suuda meenutada, vastupidiselt oma keskharidust omava kaaslannaga. Mairetil oli vanaemal ja vanaisal maal koer – väike karvane krants, kes tüdrukule väga meeldis. Kanad olid kodumajapidamises samuti, ent neid pisike plika pigem pelgas, sest millegipärast kanad armastasid Mairetit ja tema venda taga ajada ning nokkida, justkui tegemist oleks viljaterade, mitte väikeste jõnglastega. Tibud olevat olnud oluliselt armsamad – sellised pehmed ja soojad, ilusad ning kollased pealekauba. Päike keset vanavanemate koduhoovi, kus askeldasid ringi ka lambad ning sokk.Pealinnas elaval vanaisal oli samuti koer, kellega käidi ühistel jalutuskäikudel. Talle meenub, et küsis, miks koerad nuusutavad teiste koerte pissi, seejärel ise sama koha peale sirtsutades? Vanaisa vastus tundub tänaseni täisealisele naisele loogiline, kõlades nõnda: “Koerad vahetavad nii kirju. Iga märgistatud koht on sõnum ja igale sõnumile tuleb vastata.”Noorpaar kinnitab oma hubases kodus, et ilma loomadeta poleks elu. Poleks liha süüa, piima juua, poleks võimalik riideid teha. Ei saaks sõita hobustega, kaamelitega, eeslitega, koertega. Puuduks inimese parimad sõbrad koer ning kass. Puuduks rotid, hiired, kelle peal katsetada ravimeid ja muid vajalikke asju inimestele. Nad kumbki ei kujuta elu ilma loomadeta ette.
Kass muutis suhte tugevamaks
Preili Mängi ja härra Luik on koos elanud pikki aastaid. Jagatud on nii ühiseid rõõme kui ka muresid. Nad ütlevad, et kass on nende suhet veelgi tugevamaks muutnud. Võib-olla just seetõttu, et otsustati soetada lemmikloom otse tänavalt, sest kindlat kavatsust kassi korterisse võtta ei olnud. Veljo sõnul on koera pidamine korteris lausa ebainimlik, kuid aasta aega tagasi appi tõttamine kodutule kiisule oli lihtsate inimeste südametunnistuse küsimus. Südame kutse. Spontaanne otsus.Nende kodumajade lähedusse tekkis ühtäkki kasside pesakond viie kassipojaga. Majaelanikud ja Veljo aeg-ajalt toitsid neid. Mees tutvustas umbes aastaseid kiisusid oma elukaaslasele, oli neile kõigile välimuse järgi isegi nimed pannud. Mairet meenutab: “Elukaaslane kutsus mind kasse vaatama ja ütles umbes nii: “Mairet, saa tuttavaks – tema on Tahma, tema on Tondu, tema on Hall, tema seal on Mustu ja tema, see kõige ilusam on Triibu!””Aega lendas. Majaelanikud ja Veljo käisid kasse jätkuvalt toitmas, jootmas, nende eest hoolt kandmas, kuni ühel õhtul astus Veljo koduuksest sisse, väike Triibu süles. Lausudes, et tegemist on uue pereliikmega. Mairet vaid itsitas, arvates, et mees teeb nalja, kuid huumorist oli asi kaugel ning perenaine haaras poekoti ja suundus marketisse, hoolealusele kassiliiva ja -toitu soetama. Liivakast oli kodus varem olemas, kuna Mairetil olid varem kassid olnud, seetõttu mõtleski oma kauplusetuuril, et kuna tal endal on varem kaks kassi olnud, et kui hull see kassi pidamine ikka on? Veljo meenutab: “Ta oli nii nunnult armas ja nägi nii õnnetu välja, sellepärast sai tuppa toodud.”Naispool kinnitab kaaslase sõnu: “Mis koorem see kass ikka on? Rõõmu on temast tuhat korda rohkem. Need, kes arvavad, et loom on koorem – nemad ei võtagi endale looma. No, vähemalt tahaks nii kogu südamest loota. Kunagi ei või teada, kumb sureb enne, kas kass või meie. Loomulikult on lemmiku võtmine vastutus, aga tobe oleks jätta kass tänavale või varjupaika mõttega, et äkki suren enne kassi. Arvan, et kui meiega peaks midagi juhtuma, läheks kass mu vanemate juurde. Vastutus ja mure, kas saame hakkama, alguses ikka oli. Samas, kui ei proovi, siis ei saagi teada! Enam kui aastaga oleme oma lemmikuga nii harjunud, et ei kujuta elu ilma temata ette.”
Tänavakass kohanes kiiresti
Tänavakasse peetakse üldjuhul metsikuteks, kes ei harju peaaegu kunagi koduse eluga. Mairet ja Veljo ei usu, et selline ühene reegel kasside või loomade nimel kehtib. Mairet: “Paljud varjupaiga kassid on tänavalt püütud ja kui varjupaiga inimesed nendega tegelevad, kiinduvad kassid üsna ruttu. Osad õuekassid on julgemad. Trügivad ise inimeste elamisse ka vägisi sisse! Sõber on rääkinud. Hellituste ja toiduga on võimalik iga kassi südant soojendada. Hea küll, võib-olla mitte iga kassi. Õuekassid on reeglina kartlikud inimeste suhtes – seda küll. Endale lähedale väga võõraid ei luba. Enne, kui mu mees Triibu üldse enda kätte sai, kulus paar kuud pidevat toitmist. Liivakasti oskas kohe kasutada, esimesest hetkest ja häda mujale pole teinud. Arvan, et meil vedas selle koha pealt. Tark kass! Triibu õues ei käi, kuigi alguses paaril korral proovis salaja koridori hiilida, et välja oma sugulastele külla minna. Tõime toidu abil koju tagasi.”Eriti hulluks olevat muutunud olukord, kui isase Triibu õde inna ajal koridori näuguma tuli. Triibuline kodustatud kass mjäugus vastu, sooviga välja lipsata, suguküpse kassi elu elama hakata, kuid pererahvas hoolitses kiiresti, et loom saaks kastreeritud. Rohkem polegi olnud põhjust loomaarsti külastada, sest kassi tervis on korras, tuju hea.”Alguses sõi jube palju korraga. Ilmselt oli harjunud tänavaeluga, kus konkurente piisavalt, mistõttu oli tarvis kogu toit kiiresti nahka pista. Ise oli pisike, aga kõht aina paisus, justkui oleks tiine emane, aga Triibu on isane, mis isane.Hakkasime toitu panema väiksemate portsjonite kaupa ning ta harjus sellega kiiresti, loobudes mõtetust õgimisest. Nüüd isegi pirtsutab toiduga,” muigab Mairet.Kui tänavakiisust sai kodukass, oli Triibu napilt täiskasvanud, pisike, kõhnemapoolne. Tänaseks juba päris suur ja pirakas, kuid mitte ülekaaluline. Lihtsalt armas. Kass nagu kass ikka. Armastab pikutada, nurruda, mängida, kuid silma paistab sellega, et on erakordselt jutukas. “Mjäu, mjäu, mjäu” kõlab koduseinte vahel pidevalt. Vaatab perenaisele, peremehele otsa, teeb: “Mjäu.” Loomasõbrad vastavad midagi ning juba kõlab järgmine: “Mjäu.” Tähelepanu oskab see kass juba võita ning enda tahtmist saavutada, nagu ühele iseteadlikule kiisu-miisule kohane.
Õdus ja kodune tunne
Hommikuti, kui mobiilil äratuskell 5.30 heliseb, algab üks suur kassikontsert, mis tähendab, et Triibu soovib oma päeva alguse kõhukinnitust. Kui seda märguannet ignoreerida, rahulikult voodis edasi põõnata, tuleb kass käpaga juuste kallale, jätmata jonni enne, kui pererahva voodist välja, külmikuni saanud. Ega kassi huvita, kas on puhke- või argipäev. Kui oled juba endale kohustuse võtnud, siis laiskusele pole kohta ning lemmikule antud lubadust vaja pidada.Lihtsas peres peetav, tõutu, kuid iseloomuga Triibut toidetakse tavalise kassitoiduga, mida müüvad supermarketid. Eriti meeldivad loo peakangelasele pakikonservid, mitte purgi omad. Esimese maiusena läheb alla pakikonservi želatiin, seejärel toidutükid. Silku ja vorsti armastab umbes kaheaastane kiisu samuti. Loomaarsti sõnul, keda on külastatud, sellest kõigest piisab ning tohter on Triibu terveks tunnistanud – karv läigib, kõrvad puhtad ning elutahet ja -rõõmu suudab jagada nii iseendale kui ka teistele.”Kass on ikkagi väga õdusa ja koduse tunde meil korteris tekitanud. Vaatame tema tembutamist ja naerame koos. Silitame üksteise võidu. Kuna meil mõlemil lapsi pole, siis aitab kass seda hellitamise ning hoolitsemise vajadust meil rahuldada. Meie armastus Triibu vastu on meid Veljoga varasemast enam liitnud.Triibu on väga armas ja soe kaaslane. Kuri kass ta tõesti oma loomult pole. Meie külalisi pole ta küünistanud, aga kui mul öösel varbad magamise ajal teki alt välja peaksid paistma, siis mänguhoos võib küünistada küll.Poeb sülle ja hiilib ikka ligi, et paid nuruda. Kui voodis loen, tuleb raamatu peale magama. Tähelepanu soovib palju nii meilt kui ka meie sõpradelt, kui nad meid külastavad, aga see on mõnus, meeldib meile kõigile,” kinnitab Mairet.Kassile meeldivat aknast välja vaadata, katusel käia. Noorpaari koduakna kõrval kerkib korsten. Triibu ronib mööda seda katusele, luusib pisut ringi, uurib maad ja ilma, suundudes peagi tuppa tagasi. Oma kodu on ikka oma kodu, aga vaja ju ka ilmaasjadega ennast kursis hoida.Lemmikkohaks olevat siiski peremehe pea juures padjal magamine. Külmkapil lebamine. Aknast välja vaatamine. Veljo süles mõnulemine, kui mees televiisorit vaatab. Üleüldse tundub Triibu väga seltskondlik, osaledes kogu pere tegevuses igal hetkel, varahommikust voodisse pugemiseni.”Tal on väike mänguhamster, kellega tal meeldib väga mängida. Kui mänguhoogu satub, on terve elamine ainult teda täis. See teeb rõõmu kõigile, kuid Triibule endale teevad kõige rohkem nalja päevad, mil tal on õnnestunud WC paberirull kätte saada ja seda lõngakerana mööda korterit veeretab, lahti rullib,” naerab Veljo.
Noore kodutuga on kergem
Ta soovitab, et kui keegi otsustab mõne kodutu kiisu elu ja tervise päästa, siis tuleks võtta võimalikult noor kass. Kannatlik meel tuleb ainult kasuks ja loomulikult peab arvestama, et kõik elementaarsed vahendid: kassitoit, toidunõud, liivakast, liivagraanulid, mänguasjad, küünteteritamise koht eelnevalt varutud. Kindlasti oleks vajalik kiiresti pöörduda tänavalt koju toodud kassiga loomaarsti poole, et lemmiku tervisliku seisundiga ennast kurssi viia, vajadusel kasutada ravimeid, sooritada kastreerimine või steriliseerimine, kiibistamine, registreerimine.Mairet ja Veljo on hetkel päästnud ühe kassi elu. Nad ütlevad, et õnneks siiski väga sageli ei märka kodutuid loomi tänavatel, kuid kindlasti leidub neid kõikjal ja sellele tuleks tähelepanu pöörata.Mairet: “Peremeheta koeri pole näinud, aga kui märkaksin, helistaksin varjupaika koerapüüdjatele. Kass veel püüab mõne hiire või varblase, kuid hulkuv koer on hukule määratud, kui teda just keegi ei toida. Pealegi, näljane, sihitult ringi liikuv loom võib kurjaks muutuda, lastele, inimestele ohtlikuks osutuda. Me ei tea kahjuks Triibu õdede-vendade saatusest mitte midagi, kuid loodame, et leidus veel inimesi, kes nad lõpuks endale koju võtsid ning kellele täna neist on suur rõõm.”
“Loomadest on kahju. Nende inimestega, kes loomi tänavale viskavad, võiks käituda samamoodi nagu nemad loomadega. Kodutu kass on sama tähtis kui kodutu inimene,” ütleb vestluse lõpetuseks oma resoluutset seisukohta väljendav Veljo, kes ühel päeval koduümbruses märkas hüljatud loomakesi, kes igatsesid lihtsalt kellegi silitavaid käsi ning kodusoojust. Triibuline Triibu on tõeline õnneseen!
Raivo Kaer
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.