Kanapidamine teeb tuju heaks, rõõmustab silmi ja südant ning tagatipuks toob veel munaroagi lauale.
Kanad ja nende eest hoolitsemine on üks mu esimesi teadlikke lapsepõlvemälestusi. Vanavanemad elasid Lõuna-Eestis ühes üpris idüllilises väikelinnas ning kasvatasid lisaks töötegemisele ja aiamaapidamisele ka kanu.Küllalt kiiresti sai igapäevane hoolitsemine kanade eest väikese suvitaja tööks. Algul tekitasid noka ja küünistega sulelised pigem hirmu kui vaimustust. Liiatigi olid nad kiired ja üpris nõudlikud. Aga õige varsti hakkasid nad paistma huvitavatena. Ja siis ilusate ja armsatena. Milline asjalik siblimine ja kui tark vinkelpilk!Kui vanavanemad juba päris vanaks jäid, loobuti linnupidamisest – et igapäevaseid kohustusi vähem oleks. Vahepeal suureks kasvanud suvitaja leidis muid hobisid, õppis, töötas… ja unustas kanapidamise rõõmud puhta ära.Palju aastaid hiljem tulid kanad tagasi. Nüüd juba uues kohas ja siis, kui järgmine põlvkond tasapisi esimesi samme harjutas.
Puurilinnud ja vabakanad
Esimesed kanad võtsin impulsi ajel. Toidupoes oli kuulutus, kus üks kanala müüs mõnda aega munenud kanu. Helistasin, sain teada, et tegu on puurilindudega ning otsustasin – saagu mõnigi lind taluõuele päikese kätte siblima.Ilus plaan, aga mitte nii ilus tegelikkus. Puuriga harjunud lind ei oska vabadusega suurt miskit peale hakata. Küllap kehtib see ka inimeste kohta – kes on puuri (olgu välimise või sisemise) omaks võtnud, tunneb vabadusega kokku puutudes kõigepealt suurt segadust ja pelgust. Ning võtab omajagu aega, enne kui see üle läheb.Kahel kanal ei läinudki. Nemad ei suutnud olukorra muutumist üle elada. Surfasin õnnetuna mööda inernetifoorumeid ning sain teada, et tinglikult võttes olid minu valgesulised isegi tublid – kirvereegel on, et 50–60% puurilindudest ei ela vabadusse pääsemist üle. Vot selline kurb statistika!Peatselt jäi mulle Maalehes silma üks noorkanade müügikuulutus ning sealt sai lindla täiendust. Nood linnud olid teistsugused – minu juures vabaduses oli nende esimene päriskodu ning nad võtsid selle rõõmsa asjalikkusega omaks. Üksiti aitas nende seltskond kenasti järjele ka teised, puurist toodud vanemad kanaprouad, nii et mõnda aega hiljem valitses linnuaias mõnus sekeldamine ja ka munad ei lasknud end kaua oodata.
Töö, rõõmud ja mured
Kanade eest hoolitsemine on küllalt lihtne ning seda saab korraldada väga mitut moodi. Kõige suurem töö on lindla kordasättimine enne kanade tulekut.Kanadele meeldib magada maast kõrgemal, näiteks õrre peal või mõnel katusealusel või seinast väljaulatuval palgijupil. Õrred tasuks valmis ehitada, kuid lõppkokkuvõttes valib kana ise, kus ta magada tahab.Vaja on pesakaste. Reeglina eelistab kana munemiseks hämaramat ja varjulisemat nurka, kuid mul on mõned linnud, kes sätivad end munele avatud ja silmatorkavasse pesakohta, mille nad ise välja valisid. Jällegi võrdlus inimestega – tähelepanuvajadus on teadupoolest indiviiditi väga erinev.Vaja on midagi, mida siblida ning kohta, kus siblida. Kui kana pääseb õue, siis on ta oma eluga päris rahul – õues on alati, mida siblida ning alati jääb mõni maitsev tegelane nokka. Ettevaatust – peenar või lilleklump siblitakse kähku segi! Lapsepõlves lasime kanad aiamaale kevadise kaevamise ajaks, innukad linnud aitasid mulda kobestada. Lindla piiramine sõltub oludest. Kanade eest tuleb kaitsta ilu- või tarbeaeda, kanad ise (ja eriti tibud!) vajavad kaitset kullide ja rebaste eest. Veel hullem vaenlane on tuhkur. Möödunud talvel valitses meie kodus leinameeleolu – tuhkur viis teise ilma enam kui pooled mu lemmiklinnud. Eriti kurb ja vastik on tõik, et tuhkur murrab sooja vere ja tapalusti pärast, söömisest ta ei hooli. Ellu jäid head lendajad. Need, kes eelistavad õrte asemel magada isevalitud kõrgetes kohtades. Jälle allegooria – ärgem piirakem kellegi lennulusti ja valikuvabadust! Need on kõige otsesemas mõttes ellujäämisega seotud omadused.
Kanade toitmise puhul saab valida jõusööda, mida pakuvad talu- ja farmipoed või kodused toidujäägid. Neid võib ka omavahel kombineerida. Kana tunneb end hästi, kui ta ringi sekeldab ja pererahvaga „juttu ajab”.
Anne-Mari Alver Foto: Karin Lõhmuste
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.