Täna on meil suurepärane võimalus saada tuttavaks vägagi haruldase koeratõuga – Drenthe’i linnukoeri on Eesti vaid üks, isegi terves Baltikumis pole neid rohkem. Tõuga aitab tuttavaks saada Kadi-Liis Säre ja tema koer Rudy.
Kadi-Liis Säre on tuntud handler ja gruumer, kes praegu toimetab ka oma koertesalongiga ehk Kadi Koertesalongiga.
Kadi-Liis Säre ja tema koerad
Kadi-Liis Säre meenutab, et ta peres on koerad juba lapsest saati olnud. Ta naerab, et tegelikult on ta justkui kiiksuga sündinud. Selgelt on meeles see päev, kui ta 6aastasena leidis kodus ALMAVÜ koeraraamatu “Koer”.“Terve päeva ma vaatasin ainult seda raamatut – asi lõppes sellega, et muinasjuttude asemel pidi ema mulle tõustandardeid ette lugema.”Esimese tõukoera, shetlandi lambakoera sai ta 16aastasena. See oli üks vahva noor koer, kes otsis omale uut kodu ning Kadi-Liisi pere võttis ta endale. Toona tegeles Kadi-Liis junior-handler’lusega (koera esitamise võistlus noortele), sellel võistlusel ei pea ilmtingimata oma koeraga võistlema ning näitusekoera puudumisel käis Kadi-Liis võistlemas võõraste koertega.Pärast sheltiet oli Kadi-Liisi teine tõukoer suur puudel, kes tuli tema ellu 2001. aastal. Puudli valik oli juba üsna teadlik, sest Kadi-Liis soovis hakata käima naitustel ka oma koeraga näitustel. Esialgu kavatses ta võtta šoti terjeri ja üks suurepärane isend oli juba vaateväljas, kuid Kadi-Liis pidi osalema umbes samal ajal Juunior Händlerite Eesti Meistrivõistluste suure valge puudliga. Kui selle koera omanik sai teada, et Kadi-Liisil ei ole näitusekoera, siis soovitas ta just seda tougu ja sealt Kadi-Liis endale uhke, valge, suure puudli ka sai. Koerast sai suurepärane näitusekoer, kes võistelnud kõikjal – Baltikumis, Soomes ja Venemaal. Ta oli ka kuuekordne Best in Show võitja.Gruumerina on Kadi-Liis samuti aastaid tegutsenud. Oma salongile pani ta aluse kaks ja pool aastat tagasi, siis kui tema eelmine töösuhe toonase tööandjaga läbi sai. Kadi-Liis tegutses veidi aega ka Koertekesksuses, kuid Kadi-Liisi elukaaslane oli see, kes julgustas, et tee see oma salong ära, mida sa ootad.Kas koerad naudivad gruumimist ehk siis karvahooldust, pesu jne? Kadi-Liis kinnitab, et see sõltub paljuski koerast. Mõned kardavad, kuna neil on varasemast negatiivseid kogemusi. Mõnikord peab ka gruumer olema üsna konkreetne. Kadi-Liis on saanud hammustada vaid paaril korral, kusjuures kahe terjeri käest – üks kartis hirmsasti, teine oli lihtsalt “kõva mees”.
Drenthe’i linnukoer!?
Kadi-Liis meenutab, et ta vaatas aastaid tagasi telekanalist Animal Planeti saadet “Top Dog”. Seal võislesid erinevad koerad kõikjalt Euroopast, tehti trikke ja muid vahvaid asju. Võistlemas oli ka üks Taanist pärit naisterahvas, kellel oli koer, mida Kadi-Liis ära ei tundnud – oli nagu spanjel, oli nagu setter, kuid ei olnud ka. Seal saates öeldigi, et see koer on partridge-dog. Kadi-Liis, kes omateada tunneb tõuge väga hästi, sukeldus pärast seda veebilainetesse ja hakkas otsima infot, kuni leidis imeilusa pildi, imeilusast seisvast koerast – Drenthe’i linnukoerast ehk drentist. Tõug oli Kadi-Liis jaoks tundmatu ent väga huvipakkuv ning jäi teda pikalt kummitama.Puudli surmast oli möödas juba paar aastat, kuni Kadi-Liis hakkaski uue koera peale mõtlema. Elukaaslasel olid omad tõulemmikud, Kadi-Liisil jälle omad. Äkki plahvatas Kadi-Liisil, et oli ju kunagi huviorbiidis Drenthe’i linnukoer, ta näitas seda koera ka oma mehele ja oligi otsustatud – seda me tahamegi!Kadi-Liis hakkas otsima. Lähimad kennelid asusid Rootsis. Soomes kasvatajaid ei ole, seal on registreeritud kuus drenti, kellest ainult üks käib näitustel. Rootsi kennelites nägi Kadi-Liis kahte ilusat koera, ja selgus, et need mõlemad on ühest ja samast kennelist Hollandis. Kadi-Liis leidis Hollandi kenneli kontaktid, nägi nende kodulehele Rudy vanaisa ja isa pilte ning nüüd oli asi veelgi konkreestem – sellest kennelist tulebki koer saada. Lõpuks lendas Kadi-Liis koos mehega Hollandisse, et ennast tutvustada ja oma kogemusest koertega rääkida. Kasvataja ning tema pere olid vaga rõõmsad, et tõu vastu ka mujal huvi tuntakse. Kadi-Liisil oli väga tugev nägemus sellest, millist koera ta endale soovib ning ning ta oli nõus ootama aastaid, kuid juba 2012. aastal, Salzburgis toimunud “Maailma Võitja” näitusel üles kasvataja Kadi-Liisile, et tema poiss on südinud… “Hõljusin terve päeva pilvedes,” muheleb Kadi-Liis.Kadi-Liis teab täna rääkida seda, et esialgu hollandlased ei tahtnud just Rudyt pesakonnast ära anda, kasvatajal oli plaan ta endale jätta, kuid lõpuks siiski otsustati, et las see ilus ja vahva kutsikas läheb siiski Eestisse, et Drenthe’i linnukoer leviks ka siia.Kadi-Liis kinnitab, et tegelikult on tal hea meel, et seda tõugu on sedavõrd vähe, mistõttu on tõug igati terve ja tugev. Praegu on küll hakanud levima ka tavapärasest väiksemaid ja tüübilt kergemaid koeri, paljudele kasvatajatele just sellised koerad meeldivadki, kuid Rudy on selline vana-tüüpi koer, tugev ja võimas.Rudy on oma isaga täpselt sarnane, ja tema kennel on just Drenthe’i regioonis ehk siis tõu hällis.
Vana tüüpi Drenthe’i linnukoeri on järjest vähem. Belgiast, Norrast tuleb peale kergemaid, elegantsemaid, enam setteri tüüpi koeri.
Tõug on väga vähe levinudDrenthe’i linnukoera on Euroopas ja maailmas vähe. Soomes on kuus koera, kellest kaks on jäljetult kadunud, Rootsis-Norras-Taanis kokku paarsada, Venemaal on üks koer, kes on Rudy poolõde, Põhja-Ameerikas on Drenthe’i linnukoera tõuühing, kuid USAs on alla 100 koera, vaidHollandis on neid ca 5000 isendit. Kuna koeri on vähe, siis paljud omanikud suhtlevad omavahel tihedalt. Nii on Facebookis Soome, Norra, Rootsi ja Hollandi Drenthe’i linnukoera grupid ja eks enamus omanikke kuulub neisse kõikidesse. Miks siiski seda tõugu sedavõrd vähe on? Kadi-Liis arvab, et põhjus on selles, et tõugu lihtsalt ei teata, ja ta ei ole selline tüüpiline show koer. Samas, Drenthe’i linnukoer suurepärane perekoer, kes meeleldi kaissu poeb kuid sellele lisaks on nad ka suurepärased jahikoerad. Hollandis on nad paljuski just perekoerad, kuid on ka väga palju jahil kasutatavaid isendeid, kes väga tublid linnu- kui ka jänesejahil. Drenthe’i linnukoeraga saab edukalt ka palju muud teha, naiteks verejälge, paaste- ja otsingu koolitust, agility; drent on vaga edukas pommi- ja narkokoer…
Kuna drent on intelligentne koer, siis on neid lihtne koolitada, kuid pigem pehmete võtetega – samas aeg-ajalt peab neid ka korrale kutsuma. Rudy on samuti selline poiss, kes asjadest väga ruttu aru saab, kuid sageli kompab piire, mida võib või ei tohi. Intervjuu ajal üritab ta salongis ka tooli peale ronida, saab Kadi-Liisi keelust väga hästi aru, kuid ta siiski proovib seda paar korda, et äkki ikka õnnestub…
Jahikirg on suurKadi-Liis kinnitab, et ka Rudy jahiinstinkt on suur, mistõttu jääb ta ka linnas seisma ja võtab ilusa seisupoosi, kui märkab tuvisid, varblasi või kasse. Kadi-Liis kinnitab, et tänu sellele jahiinstinktile ei julge ta Rudyt rihma otsast lahti lasta, kui ollakse põllul või metsas, mis on liiga lähedal mõnele suurele maanteele. Ta meenutab, kuidas mõni aeg tagasi Rudy ühel põllul toonekurgi märkas ja kui need lendu tõusid, siis koer järgnes neile. Kuna see toimus Pärnu-Ikla maantee ääres ja suund oli just selle tee poole ning Rudy jahikirest nii haaratud, et muutus kurdiks meie hüüdmisele siis oli olukord tõsine. Õnneks pöörasid linnud põllu poole tagasi ja Rudy samuti. Siis ta märkas, et oi, teie ka siin… ja tuli kohe ilusti tagasi. Siiski oli selge, et jahiinstinkt on sedavõrd tugev, et Rudyt saab lahti lasta vaid sellisetel põldudel ja metsadel, mis pole suurte maanteede ääres ja kaugel autoteedest.Drent on selline linnukoer, kes leiab linnu üles, ajab ta lendu ja toob pärast ka jahimehele kätte, samuti saab temaga jahti pidada metsas ja veekogu aares – toeline multitalent. Rudy edukalt labinud ka metsalinnukatse, jahikatse kõikidele linnukoertele. Eestis on linnukoerte treenimiseks väga kasinad voimalused ning see läbitud jahikatse näitas veelkord, kui tugevalt on drentidel säilinud tõuomased jahiinstinktid. Kohtunikud olid siis Saksamaalt ja Türgist ning nad olid Rudyst vaimustunud. Kuna ta on tubli jahiinstinktiga koer, siis ei karda ta ka püssipauku, müristamist ega ilutulestikku. Kadi-Liis meenutab, kuidas Rudy tahtis juba kutsikana akna peal olla ja vaadata ilutulestikku. Siiani hüppab ta kasvõi une pealt üles ja jookseb ilutulestikku kuuldes aknale – äkki jääb midagi nägemata!
Marko Tiidelepp
Fotod: Meeli Tulik
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.