Birma kass on kauni välimusega, hea iseloomuga ning pisut koeraliku hingega mõnus kaaslane.
Birma kassi tuntakse ka nime all Püha Birma kass. Tema kaubamärkideks on sügavsinised silmad ja valged „sokid“ iga käpa otsas. Esimest korda tunnistati teda tõuna Prantsusmaa Kassiklubi poolt 1925. aastal, Inglismaal 1966. aastal ja USAs aasta hiljem.Kui palju on Eestis birma kasse, millal nad siia jõudsid, milline on birma kasside välimus ja iseloom, sellele aitab vastuse saada Kati Valkenpert.
Kati Valkenpert ja tema kassid
Kati Valkenpert on aastast 2009 Püha Birma kasside kasvataja ja tema on ka üks Püha Birma Eesti Tõuklubi loojatest. Põnev on see, et tegemist on ainukese sellise tõuklubiga Eestis, kui võtta arvesse ka kõik teised kassitõud. Klubi loodi aastal 2012 ja sinna kuuluvad ka kasside omanikud, mitte ainult kasvatajad.Kati on kassidega kokku puutunud juba lapsepõlvest alates – suvel, vanaema juures maal olles olid seal alati ka kassid. Kuna Katil on täna hoovis ka Saksa lambakoer, siis tahan teada, kas Kati on kassi- või koerainimene? Ta kinnitab, et esialgu oli ta koerainimene, kelle unistus oli saada endale just Saksa lambakoer. Abielludes tekkis Kati mehel mõte, et lastel võiks olla ju kass. Esimene kiisu oli täiesti tavaline triibuline kass, kes aastasena õnnetult surma sai. Pärast seda otsustati võtta uuesti kass, kuid nüüd juba tõukass. Perega mindi kassinäitusele. Esialgu oli plaan võtta Briti kass, kuid näitusel oli Soomest pärit Püha Birma kass, kes oli noor, mänguline ja atraktiivne. Nüüd oli selge, milline kass tuleb võtta. Kassiklubi Felix suunas neid Birma kasside kasvataja Klaudia Sootsi poole ning 2003. aastal oligi Kati peres pruuni maskiga birma kass. Kati esimene kass oli Klaudia Sootsi esimese aretusemase kassi järglane. Too sama aretusemane, kes oli ühtlasi ka esimene birma kass Eestis leidis hiljem üheksaaastasena kodu Kati ämma ja äia juures Nüüd on see kass juba 18aastane!Katil endal on kodus kaks täiskasvanut emast ja kaks täiskasvanud isast birma kassi, kuid on ka üliarmas neljakuune kiisupreili, kes on mängulusti täis.
Sügavsiniste silmadega imearmas kiisu
Kati kinnitab, et kõikide kassitõugude puhul on oluline, et nad oleksid vastavuses ja kooskõlas tõustandardiga – mida rohkem seda parem.Birma kass on keskmist kasvu, kaalub ca 3–5 kilo, on ka suuremaid ja väiksemaid. Nad on tugeva kehaehitusega, keha on ristkülikukujuline, neil ümar pea, kusjuures pea on südamekujuline. Tal on “rooma” nina ja paksud põsed, laiad kõrvad, ümmargused sinised silmad, keskmise pikkusega kohev saba ning pikk, kuldselt läikiv siidine karv.Rooma nina!? Kati tõdeb,et nina peal on väike kühmukene. Lõug peaks olema ninaga ühel joonel.Kõrvad suhteliselt väikesed ja ümarate otstega. Asetsevad koljul laiema vahega ja veidi kaldu.Silmad on kujult kergelt ovaalsed ja sügavsinised, safiirsinised.Birmade liikumine on lõvilikult graatsiline, millele aitab kaasa seegi, et tagumised jalad on veidi pikemad kui esimesed. Lõvilikkust rõhutab ka kaela ümber olev kohev karvakrae.
Karvkate ja käpaotsad
Karvkate on poolpikk, pehme ja siidine. Neil ei ole nii palju aluskarva nagu seda on näiteks Pärsia ja Himaalaja kassil. Kassipojad sünnivad valgetena. Looma kasvades ilmuvad kasukale järkjärgult tumedamad toonid.Birma kasside keha on kreemikasvalge. Neil on imekaunid valged käpad ja nn värvipunktid, mida on näha näol, kõrvadel, jalgadel veidi enne valgeid käppasid, genitaalidel ja sabal.Värvitoone on Birma kassidel lubatud 20. Mõned on haruldasemad kui teised. Nii on Katil kodus Eesti ainus emane punane tabby birma kass ja kilpkonn tabby (näol on nii laigud kui ka triibud), emastest kassidest on veel sinise maskiga kiisu ja kilpkonna maskiga kiisu.Karvkatte hooldamine on lihtne, paar korda nädalas tuleb harjata ja kammida. Birma kassid ise tavaliselt armastavad ja naudivad kammimist väga. Näitusekasse pestakse ja hästi ettevalmistatud Birma kasukas näeb välja nagu ühtlane vatipall.Püha Birma oluliseks tõutunnuseks on valged käpaotsad (täiesti valge karvaga ongi birma kassidel ainult käpaotsad). Täiesti õige ulatusega valgeid käpaotsi on väga keerukas aretada. Tagakäppadel peaks valge ala ulatuma kiiluna päka alla. Ideaalsed valged sokid peavad olema ühekõrgused ja sümeetrilised.On ka neid kasse, kelle käpad ei ole valged – sellist kassi aretuses ei tohiks kasutada ja pigem on selline kass kodu- kui näitusekass.
Marko Tiidelepp
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.