PROBLEEM: Küülikute kevad
Tekst: Kaie Bogdanova, loomaarst
Õhus on kevadet ja hinges on hea tunne. Saab lõpuks akent lahti pidada, rohelisel murul istuda ja sooja päikest nautida. Ja loomulikult tahaks seda rõõmu ja heameelt jagada oma lemmikküüliku(te)ga.
Jälle tuleb kahjuks juttu teha sellest, et kõik polegi nii lihtne, nagu ehk esmapilgul tundub. Räägime mõnedest tavalisematest ohtudest, millega loomaarstid kõige sagedamini kevadel kokku puutuvad. Esiteks. Teie sõbral pikk-kõrval on küll naturaalne karusnahkne kasukas omast käest võtta, kuid see pole kuigi tuulekindel. Arvestage, et kui avate aknad, et lasta korterisse värsket kevadõhku, tuleb oma pikkkõrv peita kuhugi varjulisemasse kohta. Nimelt on küülikud vägagi tundlikud tuuletõmbuse suhtes ja jänkudel on kopsupõletik kerge tulema. Teiseks. Meenutage enda üleelamisi eelmisel sügisel, kui külastasite maal elavat vanaema ja aias jalutades sõite kohe mitmeks päevaks ette otse põõsalt ja puu otsast korjatud marju-õunu. Pärast oli üsna raske olla ja kõht oli punnis nagu õhupall. Kui nüüd arvate, et teie küülikupoiss (või -tüdruk) on kindlasti tüdinenud ühekülgsest talvemenüüst (heinad, seemned, küülikumaiustused) ning tahab saada midagi värsket, siis arvatavasti on teil õigus. Kuid ärge liialdage, muidu on teie lemmikul samad sümptomid mis teil mullu sügisel… Ja kindlasti tuleb mõelda ka rohu sees värskel toidulaual valitsevatele ohtudele. Õues liiguvad aktiivselt koerad, kassid, metsas rebased ja metsjänesed… ega metsloomadele keegi ju ussirohtu ei anna! Arvatavasti on kõik küülikusõbrad kuulnud sellistest ohtudest nagu eimerioos (ka selle tekitaja peidab end rohus ja kujutab endast ohtu küülikute maksale ja seedetraktile), teised ainuraksed, paelussimunad koertelt ja kassidelt, ka teatud ümarussid. Kindlasti peaks nende ohtudega arvestama oma lemmikule värsket rohtu korjates. Peale selle ei kõlba kõik, mis on roheline, pikk-kõrvadele söögiks. On terve hulk taimi, mis on neile mürgised. Inglise keelt valdavale inimesele on veidi abiks veebikülg www.medirabbit.com. See oleks lausa eraldi jutu teema – tomativarred ei kõlba süüa, salat läheb hästi kaubaks, samas jääsalat võib tekitada probleeme jne. Seega, olge küüliku salatilaua katmisel mõõdukas ja ettevaatlik. Kolmandast probleemist räägime veidi pikemalt, sest viimastel aastatel on ka Eestis kahjuks päris aktuaalseks muutunud müksomatoos.
Müksomatoos
Müksomatoos on viirushaigus, millesse haigestuvad vaid küülikud. Eriti vastuvõtlikud on lontkõrvalised ja eksootilised tõud. Ja suremus sellesse haigusse on päris suur. Viirust levitavad haiged ja haiguse läbi põdenud küülikud, kellel viirus lokaliseerub nahas, nahaalustes tursetes, veres, siseelundites, silma- ja ninanõres. Haiguse edasikandjateks on ka verd imevad putukad, nagu hallasääsk, metsasääsk, laulusääsk, kihulased, kirbud, täid ja puugid. Ja muidugi ka haige küülikuga kokku puutunud inimene, kes selle haiguse kodusele küülikule üllatavalt lihtsalt võib kaasa tuua. Viirus tungib organismi läbi naha, hingamisteede ja seedetrakti limaskesta ning silma sidekesta. Organismis läheb ta lümfisõlmedesse ja sealt vereringesse (edasi toimuvad haigusele omased muutused). 4–10 päeva pärast nakatumist tekivad esimesed kliinilised tunnused nahal. Kopsuvormi kujunemine võtab aega 1–3 nädalat.
Müksomatoosi kliinilised tunnused
Selle haiguse kulg on enamasti äge. Nahal tekivad tursed ja sõlmekesed. Muutused võivad tekkida kogu kehal: pea, silmalaugude, kõrvajuurte, päraku- ja genitaalide piirkonnas. Silmadest ja ninast eritub mädast nõret, silmalaud paksenevad. Hingamisteede kaudu sisenenud viirus põhjustab pisara- ja ninanõre voolu. Alaägeda vormi puhul võib tekkida emastel küülikutel abort ja isastel munandipõletik. Kui küülik paraneb, tekib tal immuunsus mitmeteks kuudeks. Kuid kogu oma järgneva elu on ta nakkusallikaks teistele küülikutele. Tema kaudu võivad haigust edasi kanda putukad, tema silma- ja ninanõre, sülg ja söödad. Haiguse raviks efektiivsed vahendid puuduvad. Saab teha vaid sümptomaatilist ravi. Haiguse profülaktikaks kasutatakse vaktsineerimist.
Viiruslik hemorraagiline haigus (VHD)
Nagu nimigi ütleb, on tegemist küülikute viirusliku haigusega. Teised pisikesed koduloomad – tšintšilja, merisiga, rott jne – sellesse ei haigestu.
Viirus levib otsese ja kaudse kontaktiga, haigestunud küülikutel on viirus ka uriinis ja roojas. Küülikul on võimalik nakatuda ka saastunud toitu süües. Riietel näiteks on viirustekitaja võimeline säilima 105 päeva. Ka selle haiguse üheks aktiivseks edasikandjaks on kõikvõimalikud verdimevad putukad.
VDH kliinilised tunnused
Haiguse kliiniline pilt kujuneb välja juba 3–4 päeva pärast nakatumist. Selle haiguse kulg on väga äge ja suremus 90–100 protsenti. Ühel hetkel vaatate, et teie küülik sööb ja jookseb lõbusalt ringi, kuid tunnike hiljem on ta juba surnud. Nähtav on kiirenenud hingamine, küülik on vaikne – kuid selline on ta ka tervena pärast ägedat ringikepsutamist ja saltosid. Mõnel küülikul võib esineda verejookse, närvinähud ilmnevad vahetult enne surma. Küülikupojad vanuses alla nelja nädala ei haigestu, haigete loomadega kokkupuutel tekib neil eluaegne immuunsus. Ka sellele haigusele puudub ravi, kuid haigust saab ennetada õigeaegse vaktsineerimisega.
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.