Persoonilugu: Maokarjaga koolipoiss
Kolmetoaline korter Lihula lähistel. Isa ja ema, kolm last. Ja… mõned lemmikloomad. Ehk täpsemalt kolmkümmend madu, neli sisalikku, lisaks veel ämblikud ja prussakad.
Kõik need on keskkoolipoiss Jonny-Harrison Nõmmiku lemmikud. „Oma esimese mao sain ma siis, kui olin üheksa aastane,“ meenutab ta. „See oli mu vanemate idee. Ema leidis kuulutuse ja siis isa otsustaski, et perre võetakse madu.“
Esimesest maost, kelleks oli Amuuri roninastik, sai alguse pikk ja põnev huvi, seda nii Jonny-Harrisoni kui ka tema isa jaoks. „Hirmu mul küll ei olnud, ma olin selline julge laps,“ meenutab noormees oma esimese mao saamist.
Jonny-Harrisoni praegune maokollektsioon on mitmekülge. Erinevates terraariumites elavad eri liikidest boad, püütonid ja nastikud. Peamiselt mürgitud maod, kuid on ka üks mürgine. „Valekobra,“ märgib Jonny. „Valekobra sellepärast, et ta ajab kaela laiaks nagu päris kobra, aga tegelikult on mingist muust liigist.“
Nõmmiku juures elavad nastikud on pärit Indiast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ning Madagaskarilt. Noormees tunnistab, et mõni on ka selline, keda sealses looduses kohtab harva. Koduseid nastikuid ta ei pea, sest nende vangistuses hoidmine on keelatud.
Toit kasvab eraldi puurides
Iga algus on raske, lemmiklooma eest hoolitsema hakkamine on aga lisaks keerukusele ka väga vastutusrikas. Kõik peab ju olema õige ja korras, et uuel pereliikmel oleks mõnus elada ning et tema tervis korras püsiks.
„Esialgu ei teadnud ma madudest ega nende pidamisest loomulikult midagi,“ jutustab Jonny-Harrison. „Isa uuris ja õppis ja mina õppisin tema kõrvalt. Isa sõprade hulgas oli ka teisi maopidajaid, nii et nendelt saime samuti õppida.“
Jonny-Harrisoni kuulates saab selgeks, et madude pidamine on mingis suhtes üsna lihtne. Toita tuleb neid korra nädalas, terraariumit on kõige kergem puhtana hoida nii, et tekkinud mustus kohe kokku korjata.
Samas aga tähendab madude toiduga varustamine eraldi tööd ja eraldi loomade pidamist. Veendunud närilistesõbrad võiksid siinkohal lugemise pooleli jätta, sest maod söövad hiiri-rotte ning selleks, et neile midagi anda oleks, tuleb hiired ja rotid ise kasvatada. Vivaarium aga tähendab eraldi toitu madude toidu jaoks ning täiendavat tööd puuride puhastamisel. Nõmmikute perel on „toidu“ kasvatamiseks lausa eraldi korter – muidu tekiks äramahtumisega raskusi.
Toiduratsioon on madudel kindel – vastavalt suurusele ja liigile üks hiir või rott nädalas. Muud toitu nad ei söö, puhas vesi aga peab igas terraariumis olemas olema. Veekausikeses saab madu nii janu kustutada kui ka soovi korral kümblemas käia.
Allapanu sõltub mao päritolust
Allapanu valik sõltub sellest, millistes tingimustes madu looduses elab. Nii eelistavad osad maod terraariumi põhjas liiva, osad aga puupuru.
Kindlasti peab maopidaja arvestama täiendavate väljaminekutega soojenduslambi ning suurema elektriarve näol. Eesti kliima pole nii soe, et madu siin ilma lisasoojenduseta elada saaks.
Seepärast ei saa madusid ka terraariumist lahti lasta ega vabalt korteris pidada – madu võiks elamises mööbli alla, taha või vahele pugeda ning jaheda temperatuuri tõttu sinna paigale jääda. Sealt aga oleks raske teda üles leida ning kätte saada.
Eestis napib häid madudetundjaid
„Sellist loomaarsti, kes Eestis madudega oskaks tegeleda ning aru saaks, mis probleem maol on, pole ma veel kohanud,“ ütleb Jonny-Harrison. „Abi on vaja olnud küll, aga õnneks saime olukorra lahendatud.“
Soovida jätab ka loomapoodide madude-alane ettevalmistus. Jonny-Harrison ütleb, et madusid on ta müünud inimestele käest kätte, sest poed pole madude alal eriti asjatundlikud. “Loomapoed ei tea üldiselt neist mitte midagi. Kui lähed uurima ja küsid midagi, siis ei oska nad vastata ja sageli müüvad liiga kõrge hinnaga. Või siis hoopis müüvad madu, kelle hind peaks olema kõrgem, liiga madala hinnaga,” räägib ta. Küll aga jagub noorel maosõbral kiidusõnu Pärnus minizood pidava Peeter Põldsami kohta, kelle maokollektsiooni Lemmik tulevikus samuti tutvustada loodab.
Ka ei saa Eestis õppida herpetoloogiks ehk maoteadlaseks. Kuna Jonny-Harrison aga plaanib oma tuleviku siduda justnimelt madude uurimisega, läheb ta suure tõenäosusega pooleteise aasta pärast, keskkooli lõpetamise järel, herpetoloogiat õppima mõnda sellisesse ülikooli, kus seda õpetatakse.
Maopidajad on üldse üsna rahvusvaheline seltskond. Omavahel suheldakse nii foorumites kui ka otse, ka uusi madusid hangitakse tihti oma riigist väljastpoolt. Ka Jonny-Harrison ja tema isa on uutel lemmikutel Saksamaal järel käinud.
Tripimadu sünnitas üheksa poega
Lisaks ostetud madudele on Jonny-Harrisoni kodus ka seal sündinud madusid. Seda, et maod munevad ning munadest kooruvad uued maopojad, teab küllap iga loodusesõber. Aga seda, et maod ka sünnitavad, teavad märksa vähemad.
Jonny-Harrisoni kodus on sünnitanud ainult üks maoliik. “Rohkem kahjuks seda õnne olnud ei ole,” ütleb noormees. “Need on tripimaod. Nad elavad Kanadas. Nad ei ole eriti soojalembesed. Kanadas on suhteliselt külm ja siis nad söövad kalu ja sisalikke ja… Nemad sündisidki. Otseselt ma sündi pealt ei näinud, aga vend ütles, et siin on mingi väiksem madu. Läksin vaatama – terve puur oli neid täis,” räägib ta.
Ühekorraga sai tema kogu juurde üheksa madu. Õnneks on tripimaod ka täiskasvanuna väiksed ja palju ruumi ei võta, kuid sellest hoolimata otsis noormees neile uue kodu.
Ämblikud ja prussakad
Lisaks madudele armastab Jonny-Harrison ka teisi natuke ebatüüpilisi lemmikloomi. Nii elavad tema kodus neli sisalikku, mõned ämblikud ning lisaks veel prussakad. Viimastesse ei tasu suhtuda vuih-emotsiooniga – prussakas on nende pidajate sõnul tore terraariumielukas.
„Kes peavad ämblikke, peavad enamasti ka prussakaid,“ ütleb Jonny-Harrison, kelle kogus on mainitud loomakesi õige mitut masti – nii suuremaid kui ka väiksemaid.
Ämblikud, keda noor loomasõber peab, on mürgised. „Sellest hoolimata võib neid soovi korral kätte võtta, inimestele nad ohtlikud ei ole,“ julgustab Jonny-Harrison. „Ja ega nad kõik ei kipu hammustama ka,“ lisab ta.
Ämblikutelgi on tema sõnul igaühel oma iseloom. „Mõni on selline rahulik, mõni aga hoopis äkilisem – nii kui puuri lahti teed, tormavad välja.“
Neli põnevat sisalikku
Sisalikest on Jonny-Harrisonil üks harilik roheleeguan, kaks ogasaba ning üks varaani moodi tegelane, nagu ta ise ütleb. „Päris varaan ta ei ole, need on lihatoidulised,“ täpsustab ta.
Ogasabad on segatoidulised, nemad tahavad süüa nii taimi kui ka väikesi hiiri. Roheleeguanid on aga puhtalt taimetoidulised: neile maitseb roheline rohi. Söögiks sobivad võililled, ristikhein, teelehed ja vaarikalehed. Viinamarjalehed meeldiksid ka, aga neid pole Eestis kerge saada.
Talveks võib roheleeguani tarvis rohtu sügavkülmikusse panna. Ta sööb ka õhukesi porgandiviile, riivitud porgandit, kapsast ja hiina kapsast. Puuviljadest roheleeguan eriti ei hooli.Kõvem toit tuleb roheleeguanile ette anda väikeste tükikestena, porgandijuurikat ta närida ei jaksa – üliteravad väikesed kolmnurksed hambad sobivad rebimiseks, aga mitte mälumiseks.
„Kindlasti vajavad meie kliimas lisaks madudele täiendavad lambisoojust ka kõik teised terraariumielukad,“ selgitab Jonny-Harrison.
Anne-Mari Alver
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.