ajakiri Lemmik

Tori hobune pinnuks silmas

LEMMIK 4/2005
Tekst Inkari Lindve
Foto Tiit Blaat Pole vist siinkandis hobusetõugu, kes oleks põhjustanud nii palju ­poleemikat kui tori hobune. Heidame põgusa pilgu tõu kujunemise minevikku ning olevikku. Torika mainimine tekitab enamikul ilmselt kujutluspildi raskest ja karvasest lühikese kaela ning lühikeste jalgadega masajalast, kes parimal juhul muldab külas kartuleid. Mõnele vanemale inimesele ehk kangastub veel möödunud sajandi kolmekümnendate aastate tori hobune, kellega ratsutas enamik Tartu Ratsarügemendi koosseisust. Ratsarügement oli Eesti ratsaspordi häll. Nemad korraldasid 1921. aastal Tartu lennuväljal ka Eesti esimesed ratsutamisvõistlused. Võistlejateks olid ratsarügemendi allohvitserid ja reamehed. Kavas oli ilusõit 40 ratsaniku osavõtul, takistussõiduvõistlus, ratsa-näitemäng “Pulmasõit”, džigiteerimine, võimlemine barjääril, raiumine mõõgaga ja torked piigiga. Aasta hiljem korraldatud võistlusel osalesid juba ka ohvitserid – 25 km maastikusõidus. Osa inimeste ettekujutuses on tori hobuse etaloniks hoopis Hetmani tüüpi tori-roadster, osale aga tänapäevane palju vaidlusi tekitanud sporttüübiline hobune. Kes ta siis tegelikult on, see tori hobune? Tori hobused on kõik need eespool toodud visioonid, ainult et eri ajastutel ja vastavalt vajaduse ja turunõuete muutumisele on nad olnud erinevad. Tori hobuse aretuslugu on vanem kui UNESCO maailmapärandisse kuuluv laulupidu ja vanem kui Eesti Vabariik. See on sama vana kui eestlaste ärkamisaeg ning on Koidula ja Jakobsoni kaasaegne. Nagu ärkamisaegki, kujunes ka tori hobune vajadusest – üks sisemisest teadvusest, teine põllumajanduslikust nõudlusest. Nimelt tekkisid seoses pärisorjuse kaotamisega esimesed talud, mis vajasid oma töödel suuremaid hobuseid, kui olid eesti ja liivi hobused (need olid 133–137 cm kõrged, praegu on tori hobuse minimaalne turjakõrgus 158 cm, kolmeaastasel täkul keskmiselt 165 cm).

Kujunemisaastad

1856. aastal asutati Tori mõisasse hobusekasvandus, kuhu osteti ümbruskonnast kohalikke märasid ja täkke. Aretuses kasutati nii eesti, soome, araabia, ardenni kui ka norra verega täkkusid. Alates 1880. aastast hakati kasutama veel lisaks soojaverelisi (inglise täisverelisi) täkkusid. 1892. aastal renditi krahv Bergilt Sangaste mõisast roadster’i (postihobuse) tüüpi täkk Hetman. Oma suure pärandusvõime tõttu osteti Hetman 1894. a päriselt Tori hobusekasvandusele. Temast sai tori tõu esimene liinialustaja, kes koos oma poegadega andis üle 11 000 järglase. Hetmani järglased olid sobilikud nii põllutöödeks kui ka ratsutamiseks ja said ülevenemaalistel näitustel palju auhindu. Aretustöös kasutati veel trakeeni (1897), ida-preisi (1897), hackney (1908), anglo-normanni (1910), ida-friisi (1912), hannoveri ja holšteini tõugu täkkusid (viimaseid küll väljaspool Tori hobusekasvandust). 1937. aastal toodi suguluspaarituse vältimiseks ja põllumajanduse suurenenud vajaduste rahuldamiseks sisse postjee-bretooni tõugu täkud. Kuna 1950. aastal tunnistati tori tõug üleliiduliselt parandajaks tõuks ja põhjatu turg ida pool Peipsi järve võttis kõik tori hobused ilma tõrkumata vastu, polnud mingit vajadust tori hobuse aretuses midagi muuta. 1980. aasta loenduse järgi oli sealpool Peipsi järve üle 25 000 tori tõugu hobuse, samal ajal oli Eestis umbes 11 000 tori tõugu hobust. 1973. aastal aga leiti, et tori hobuse verevärskenduseks, liikumise parandamiseks ja universaalsemaks muutmiseks tuleks taaskasutada hannoveri täkke (keda juba 1937. aastal soovitas professor Taagepera kasutada postjee-bretooni täkkude asemel). 1990. aastal otsustati tõusse lisada ka sporthobuse aretussuund, mis aga tegelikult polnudki tori tõus teab mis uus asi. Uue aretusprogrammi järgi on tori sporthobuse suuna aretuses lubatud kasutada ka hannoveri, holšteini, trakeeni ja inglise täisverelise tõu täkke (s.t varemgi juba tori tõus kasutatud tõugusid). Käesoleval ajal on tori tõugu märade arv ligikaudu 650 isendit, kellest umbes 150 on universaalse tüübi esindajad. Need on Tori Tõuraamatusse kantud loomad, kellest osa võivad olla käesolevaks hetkeks juba surnud. Tõuraamatusse kantakse loomad, kes on (või on olnud) sugulises kasutuses. Seega on universaaltüübiline tori hobune tõsises väljasuremisohus. Neist 150st on enamik juba rohkem kui 15 aastat vanad ning seega hakkab varsti nende varsasaamisaeg ümber saama. Teine probleem on rasketüübilistele hobustele rakendusvõimaluste leidmine, et nende pidamine end ka ära tasuks. Hetkel peab nende pidamiseks ja aretamiseks olema tõsine entusiast, ning neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ülejäänud umbes 500 tori tõugu hobust kuuluvad tori sporthobuste hulka. Tori sporthobused on hobusekasvatajate hulgas palju poleemikat tekitanud ning mõnele on nende kasvatamise vastu võitlemine muutunud lausa kinnisideeks. Tõsi on, et see moodne tori hobune pole sportlikus mõttes seni millegi erakordsega hakkama saanud ja tema parimad päevad maailma spordis on ilmselt veel ees. Kuid Eesti ratsaspordis on ta juba hakanud vaikselt ennast tõestama. 2004. aasta Eesti juunioride meistriks takistussõidus tuli tori sporthobusel sõitev ratsanik Karin Peks. Kas tori sporthobune on ikka sporthobune, või on universaalne hobune? Seni kuni ükski tori hobune ei ole jõudnud ratsutamise MK finaali, on temast kui sporthobusest vara rääkida.

Uus on hästi unustatud vana

Tori hobune on olnud eestlase kaaslaseks kahe maailmasõja ajal. Ta on asendanud talunikule traktorit taludes ja kolhoosiaja alguses. Enamikus ratsakoolides on põhiliseks töövahendiks olnud tori hobune. Temaga on saadud esimesed sõidukogemused enne võistlusratsude selga istumist ja paljudele on ta olnud ka esimeseks võistluspartneriks. Eestlasel on aga läbi aegade olnud kahtlus, et naabril on parem naine, auto või siis hobune. Unustades seejuures oma kauni naise või hea ja ustava hobuse. Avastame siis uuesti selle ülla looma, kes on eestlaste 150 aasta looming, ja see looming pole mitte peatunud, vaid läheb edasi – mõnedele retro, teistele “euro”. Igale oma! Igal omad soovid. Tori hobusel on selline suurepärane omadus, et teda saab kasutada paljudes valdkondades: eri tasemetel ratsutamiseks, rakendis või siis lihtsalt hea peresõbrana. Ta on valdav ka Eestis korraldatavatel ratsamatkadel. Suure tõenäosusega saab tori hobune eesti hobuse kõrval väga populaarseks rakendispordis. Rakendisport sai Eestis esimese suurema avaliku esitluse 2004. aasta Rahvuste Karika võistluste lisapalana Tallinnas. Samal aastal toimusid Tartumaal ka esimesed rakendispordivõistlused ja aastal 2005 on plaanis korraldada Tartumaal Luunjas esimesed Eesti Meistrivõistlused rakendispordis (samal ajal traditsiooniliste Luunja ratsutamisvõistlustega). Rakendispordivõistlus on kolmepäevane võistlus, kus esimesel päeval toimub maneežisõit, mis põhimõtteliselt sarnaneb koolisõiduga, ja kohtunikud hindavad hobuse väljaõpet, koostöövalmidust ja liikumist. Teisel päeval toimub täpsussõit, mis ratsutamises on võrreldav takistussõiduga. Seal tuleb läbida väravaid, mis on sõltuvalt võistluse tasemest vankritest 15–35 cm laiemad, ja väravate külge puutudes saab karistuspunkte. Kolmas päev sarnaneb kolmevõistluse maastikusõiduga, kus tuleb läbida maastikul kinniseid väravaid-takistusi. Ala on eestlastele küll uus, kuid leiab kindlasti palju poolehoidjaid, sest see on atraktiivne ja pakub palju elamusi.

Rakendispordis korraldatakse ka maailmameistrivõistlusi nelikrakenditele. Ala sobib inimestele, kes sadulasse istuda ei taha, kuid hobustega tegeleda ikkagi tahaks.

Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Ta on vähenõudlik ja sööb hästi kohalikke söötasid. Hea tervisega. Füsioloogiliselt ja majanduslikult on tori hobused varavalmivad. Kolmeaastaselt on võimalik neid rakendada tööle ja hakata kasutama suguhobustena. Noorhobused on kergesti õpetatavad. Tööl kasutatakse tõuhobuseid 20–23 eluaastani. Hobused on vastupidavad keskmistel ja rasketel töödel ning heade tööomadustega ka kergel veol ja sõidus.

TORI HOBUST SAAB KASUTADA: • Ratsakoolides algajate õpetamises • Harrastajate spordis • Rakendispordis • Juunioride ja noorte spordis • Voltižeerimises • Hobumatkadel

Tagasi