ajakiri Lemmik

Koeravõitlus Afganistanis

Tekst ja foto: Õnne Pärl

Pildiallkiri: Koertevõitluse väljak. Pöidlahoidjad ja pealtvaatajad on kõik meessoost ning moodustavad võitlejapaaride ümber sõõri.

Koerte ­omavaheline võitlemine on Afganis­tanis hinnatud meelelahutus. Need koerad, kes seal osalevad, on omamoodi õnnelikud – nende eest hoolitsetakse hästi, sest võitlus käib raha peale. Seisan järsul mäenõlval, püüdes saapaid tugevalt muda sisse suruda. Nõlvad on tihedalt täis mehi, kes ajuti vilistavad, hõiskavad või nördimust väljendavaid häälitsusi teevad. Kõigi pilgud on suunatud avarale platsile, mille keskmes istuvad üksteisest parajate vahedega koerad koos peremeestega. Aeg-ajalt tõusevad mõned püsti, lähevad ringi keskele ja võitlus algab. On reedene hommikupoolik, talvise koeravõitluse aeg. Peaaegu terve talv on meie puhkepäevad kulgenud igavalt. Kui paks lumi on maas, naljalt linnast välja kõndima ei lähe. Veebruari alguses annab aga külm järele – Chel-i Buzurg lõpeb ning algab pehmema kliimaga Chel-i Khurd. Naudime elu null kraadi piires, samal ajal kui lumi päikese käes kiiresti sulama hakkab. Koeravõitlust vaatama kutsub meid autojuht Karim. Hommikul tuleb ta meile autoga järele, esiistmel kaasas tütar ja poeg, kaks viiest lapsest. Suundume linna servale. Täna on sombune ja mitte just kutsuv ilm, ometi torkavad juba kaugelt silma tihedalt inimesi täis mäeküljed ning risti-rästi pargitud autod. Koeravõitlus on populaarne traditsiooniline meelelahutus, nii et seda tullakse vaatama kaugematestki paikadest. Spetsiaalsed koerad, sag-e jangi, on hiiglaslikku kasvu segaverelised. Nad on üllatavalt hoolitsetud. Peremehed patsutavad, silitavad, hellitavad oma võitluskoeri, kelle käpad on hennaga värvitud ja kaelarihmad kaunistatud. Tavaliselt on siin maal koer alandatud olevus, keda on kurb vaadata. Hirmul õnnetud olevused, keda igaüks näib põlgavat. Vaatepilt, kuidas lapsed koeri kividega loobivad, on pigem reegel kui erand. Tõsi, mägedes olen näinud karjakoeri, kellesse näikse paremini suhtutavat kui tänaval hulkuvatesse penidesse. Kui kolisime afgaanide perre elama, avastasime majapidamisest koera. Päev otsa hoiti looma imepisikeses tarandikus, veidi suuremas kui loom ise. Ööseks lasti koer lahti ja siis võttis ta platsi meie ukse taga, jälgides tähelepanelikult läbi kardinate iga mu liigutust. Ta magas meie ukse ees matil ning kui hommikul üles tõustes kardinad eest tõmban, seisis peni rõõmsa näoga akna taga, saba tiirlemas nagu vänt ümber võlli. Ma ei söötnud koera, patsutamisest ja sügamisest näis sõpruse sõlmimiseks enam kui küllalt olevat. Paraku peremehele vana koer ei meeldinud. Ta andis looma ära ja võttis asemele noore kutsika, kes jõudis oma lühikese viibimise ajal selles majapidamises meid põhjalikult närida. Ühel päeval jäi aga värav lahti ja kutsikas kadus meie vaateväljalt igaveseks. Paljud välismaalased, kes jäävad pikemaks ajaks Afganistani elama, võtavad endale lemmiklooma. Minu abikaasa veterinaaridest kolleegid käivad kaunis sageli ravimas või vaktsineerimas tänavalt üleskorjatud koeri ja kasse. Andres on näinud ka üht elusat afganistani hurta; mina olen seda imelooma näinud vaid kujutisena Afganistani margil. Koeravõitluse üldmulje on parem, kui kartsin: mingeid surmani võitlusi või lahvavaid verejugasid ma küll ei näe. Peremehed seisavad otse loomade kõrval, hoides neil kiivalt silma peal. Kui võitja selgunud, lahutatakse koerad kohe. Rahvasummas sebivad poisikesed pakuvad korvidest keedetud mune, sigarette ja maiustusi. Korda hoidvad sõdurid Kalašnikovi automaatide ja kumminuiadega käivad ringi ja suruvad allavalguvat rahvast mäenõlvadele tagasi. Karim ütleb muigvel sui, et aeg-ajalt tuleb lahutada omavahel kaklema läinud vihaseid koeraomanikke. Ja peagi olemegi tunnistajaks stseenile, kus omanikud omavahel tigedalt kraaklema pööravad ja unustavad oma võitlevad penid sootuks. Kui koeraomanik on otsustanud ringi tulla, käib kohtunik hõikudes ringi. Vahel hoiab ta ka panuseraha kõrgel pea kohal. Keset platsi tõmmatakse suur riidetükk, koerad tuuakse teine teisele poole. Kui palakas vahelt ära tõmmatakse, tormavad penid nagu tulevälgud teineteise suunas. Võitlushääli kuuldes lähevad ka teised koerad elevile ja püüavad võitlusse sekkuda; peremehed näevad kurja vaeva neid lihasepuntraid kinni hoides. Mitmeid koeri hoitakse paigal lausa kahe nööri abil, mille mõlemas otsas ripub mees. Ma ei näe üksteisele kintsu kargamist. Pigem näeb võitlus välja sakutamise või isegi maadlemise moodi, kus üksteist maha püütakse suruda. Omanikud hoiavad lähedusse, aeg-ajalt oma lemmikuid patsutades. Kui võitlus läheb liiga karmiks, tõmmatakse loomad kohe üksteisest turjapidi eemale. Rahvas elab hüüete ja häälitsustega kaasa.

“Tegelikult on koertevõitlus islami seadustega vastuolus,” ütleb Karim, kui meelelahutus lõpusirgel ja me auto poole suundume. Saa neist afgaanidest aru…