ajakiri Lemmik

Vend Vahindra, Ashin Ananda ja loomad

Tekst Mait Talts

Budism on usund, mille puhul “aukartus elu ees” laieneb tingimusteta kõigele loodule, mitte ainult inimestele, vaid ka kõigile olenditele – kõigile loomadele ja isegi taimedele. Mis tahes olendite mis tahes kahjustamist peetakse budismis äärmiselt ebasoovitavaks, sest põhimõtteliselt ei tee budism olenditel vahet. Me kõik asume maise ringkäigu (sansara) eri astmetel, kuid meil kõigil on ühesugune võimalus jõuda Valgustatu (Buddha) seisundini. Ka loomadel, keda ei saa mingil juhul käsitleda meie “nooremate vendadena”. Veendunud budisti jaoks võib puuvõras ringi sibav mardikas olla tema enda vanaema uus inkarnatsioon. Siinkohal võiks meelde tuletada stseeni filmist “Seitse aastat Tiibetis”, kus kino vundamendi kaevamisel buda mungad töösse asusid, et väljakaevatavast mullast ohtusattunud vihmausse välja otsida. Kaastunnet kõigi olendite, ka näiliselt kõige tühisemate vastu peetakse budismis üheks kõige olulisemaks väärtuseks, mida tuntakse karuna nime all.

Eriline suhe loomadesse

Eriline suhe loomadega (just kasside ja koertega) oli iseloomulik ka esimestele eesti päritolu buda munkadele – tuntud Karlis Tennisonile ehk Vend Vahindrale, keda rahva seas enamasti “paljasjalgseks Tõnissoniks” hüüti, ning tema veidi vähem teatud veendunud järgijale, Narvast pärit Friedrich Voldemar Lustigile. Viimati mainitut tunti nende viimasel ühisel asukohamaal, Birmas (praegu Myanmar), budistliku nime Ashin Ananda all luuletaja ja luuletõlkijana. Segaperekonnast pärit, Narva kohaliku vene gümnaasiumi lõpetanud noormees kohtus endast peaaegu 30 aastat vanema Põltsamaa kandist pärit, kuid pärast Vabadussõda Nõukogude Venemaalt Lätti opteerunud ja lätlaseks saanud “budistliku peapiiskopiga” 1930. aasta suvel, pöördus ootamatult buda usku ning lahkus veel sama aasta lõpul koos oma õpetajaga Eestist. Aastakese elasid nad ühekoos Prantsusmaal, kus Lustig hakkas Sorbonne’is õppima ida keeli, kuid järgmise aasta lõpul võtsid nad ette laevareisi Tai (tookord veel Siiami) pealinna Bangkokki, mis sai nende koduks järgnevaks 18 aastaks. Oma elu lõpuperioodi veetsid mõlemad Tai naaberriigis, peaaegu täielikult budistlikus Birmas.

Vend Vahindra valge koer

Pole teada, millal paljasjalgne Tõnisson võttis enda juurde elama oma esimese koera või kassi, sest vaevalt, et ta enne Esimest maailmasõda pidevalt Tallinna ja Riia vahel rännates ning hiljem revolutsiooni- ja kodusõjaaegsel Venemaal seigeldes lemmikloomi pidada suutis. Kuid juba 1928. aastal eesti keeles ilmunud pika nimega raamatus “Tulevane Pan-Baltoonia ­Ilmariik ja selles kuldses riigis asuvate Buddha-, Päärkonsi-, Pikse- ehk Taarausu preestrite seadus” on ära trükitud üks pilt, mis kujutab Vend Vahindrat koos oma truu sõbra Bobiga, väikese puudlilaadse koerakesega, kes elas ilmselt tema juures Riias. Teada on seegi, et samal ajal (1920. aastate lõpul) oli Vahindral paralleelselt korter ka Tartus Kloostri tänaval. Seega ei saa välistada asjaolu, et Bobi võis ringi jalutada Tartu tänavatel.

“Konfiskeeritud” loomad

Tihedam side Vana Vahindra ja tema õpilase Ashin Ananda ning kodustatud kasside ja koerte vahel saab ilmselt alguse ikkagi alles pärast nende asumist Indo-Hiinasse. Kui nad 1949. aasta sügisel segastel asjaoludel Taist välja saadeti, konfiskeerisid võimud kogu nende vara (eelkõige raamatud, budistlikud käsikirjad ja kunsti­esemed) ning lisaks sellele ka teadaolevalt kaks koera ja kümme kassi. Oma kirjas 31. jaanuarist 1950 Eesti Vabariigi peakonsulile New Yorgis mainib Friedrich V. Lustig eraldi koeri ja kasse, kelle Tai sõjaväevõimud oli nende arreteerimise järel lukustanud ilma igasuguse järelevalveta nende viimasesse elukohta Bangkokis. Mis loomadest hiljem sai, on õigupoolest teadmata. Tõenäoliselt anti nad koos muu Vahindra-Lustigi omanduses olnud varaga üle kohaliku hiina kloostri munkadele. 30 kassi on ilmselt liialdus Nõukogude ajal ilmunud satiirilises dokumentaaljutustuses “Vend Vahindra” püüab Eesti esibudiste teadlikult naeruvääristada eesti-vene ateistlik kirjamees Gennadi Gerodnik, kirjutades muu hulgas ka järgmised read: “Vanaduses muutus Vend Vahindra sklerootiliselt nutuseks, teda hakkasid tugevasti köitma väikesed lapsed. Arvatavasti oleks tast saanud armastav isa ja vanaisa, kui teda poleks sidunud mungatõotus. Õrnad isa- ja vanaisatunded leidsid eriskummalise väljenduse: raugastunud Vahindra kasvatas oma kongis kassikarja. Ühel kogenud reporteril õnnestus neid kokku lugeda kolmkümmend kolm.” Ilmselt on tegemist liialdusega, kuid mõningase hulga kasside ja koerte pidamist kirjeldavad ka neil aastatel Vend Vahindrat ja tema õpilast külastanud reisimehed. Nii näiteks külastas Vend Vahindrat ja Lustigit 1956. aastal Stockholmi Eesti Kooli direktor ja keelemees Henno Jänes. Kümmekond aastat hiljem Harald Merelaidi kirjanikunime all ilmunud reisimälestustes “Päikese tõusu poole” kirjeldab ta toonast kohtumist pikemalt. Muu hulgas mainib ta, et lahkumisel tulid teda saatma Vahindra-Lustigi kolm koera, ning lisab justkui õigustuseks, et eesti päritolu mungad pidasid koeri eelkõige kaitseks madude vastu, keda Birma pealinna Rangooni (praegu ametlikult Yangon) kuulsa Shwedagoni Pagoodi ümber asuvas pargis elas ja elab ilmselt tänase päevani üsna suurel hulgal. Veendunud budistidena ei tee aga birmalased madudelegi liiga. Ka 1967–1968 Birmas elanud ja Rangooni Polütehnilises Instituudis õppejõuvahetuses olnud Maaülikooli veemajanduse õppejõud Heiti Haldre, kes Friedrich V. Lustigiga tihedalt lävis, mäletab, et Lustigi juures mungakongis elasid kassid ja akna taga liikus hulk koeri, keda ta toitis.

Päevikumälestustes kajastub lein

Hiljuti sattusid siinkirjutaja kätte mõned Friedrich V. Lustigi (Ashin Ananda) päevikud, mille möödunud aastal tõi Birmast Eestisse filmigrupp, kes seal Eesti esimeste budistide jälgi ajas. Neist nähtub, et pärast Vahindra surma jätkas Ashin ­Ananda kodutute kasside ja koerte kodustamist, ning loomadega seotud ­tähelepanuväärsed ja liigutavad märkused on ta päevikutes läbi aastate peaaegu alati esikohal. Lustigi päevikumärkused on napid ja kohati ­isegi väheütlevad, välja arvatud need ­kirjakohad, mis puudutavad loomi. See peab ­paika eriti ta elu viimase perioodil, mil vana Vahind­ra oli juba lahkunud teispoolsusse ning kas­sid-koerad olid ta ainsad truud kaaslased. Kui Lustigi päevikud on kirjutatud neljas, kohati isegi viies keeles, siis loomadega seotud märkused on peaaegu eranditult eesti ja vene keeles, mis olid talle tema lapsepõlve keeled. Teinekord algavad päevikusissekanded nädalate kaupa ühe ja sama lausega, mis väljendab sügavat leina mõne looma lahkumise puhul. “Sügav lein Musjakese surma puhul jätkub,” võime lugeda nädalate kaupa. Sageli ei suuda ta varjata oma ärevust mõne kassi või koera kaotsimineku puhul, kuid seda suurem on rõõm, kui loomake jälle elu ja tervisega välja ilmub. Kassidel ja koertel on kohati eesti (Halli, Pisisulli, Ilus Pisinägu), kohati vene (Musja) ja mõnikord ka birmakeelsed (Bo Phyu, Phyu Phyu Win, Nyekka) nimed. Näib, et enamasti oligi tegemist ringihulkuvate kasside ja koertega, kellele Eesti päritolu buda mungad ulualust andsid ja kelle eest hoolt kandsid.

Annetused loomade nimel

Loomade nimel tegi Ashin Ananda annetusi ka Pühale Shwedagoni Pagoodile, mille läheduses elas. Eriti nende loomade nimel, keda ta kusagil surnuna nägi või keda haigena enda juurde ulualla võttis. Ilmselt nägi see ohverdamine Pagoodile välja sedamoodi, et Ashin Ananda nagu teised veendunud budistid ostis tükikese lehtkulda, mida ta siis oma käega Shwedagoni Pagoodi katvasse hiiglaslikku kuldkattesse vasardas. Teinekord võis ta mälestada sel moel juba ammu surnud loomi. Tema päevikust loeme, et 30. detsembril 1971 tegi ta annetuse “ühe õnnetu kutsika nimel, kes suri palju aastaid tagasi Bangkokis hindu vankri all”, seega rohkem kui 22 aastat varem. Kuid mitte ainult koerte ja kasside, vaid ka hukkunud prussakate ja tigude nimel toob ta ohvreid Suurele Shwedagoni Pagoodile. Muide, järjest enam populaarsust koguval ülemaailmsel loomade päeval, 4. oktoobril 1957. aastal pidas Vahindra raadios kõne, mille luges ette tema assistent Friedrich V. Lustig. See kõne on üks poeetilisemaid ülistusi tõelise budisti kaastundele kõigi loomade vastu. Selles kõnes tuletab Vahindra meelde muu hulgas sedagi, kuidas Baltimaadel üldse, aga eriti tema “isade maal” Lätis on aegade jooksul loomi hoitud ja armastatud ning isegi põlispuid pühaks peetud ja hoitud. Teada on ka fakt, et vähemalt ühe oma rohkearvulistest luuleteostest pühendas Ashin Ananda loomadele. See oli luuletus “How I learnt to pity creatures”, mille 1971. aasta algul avaldas ajakiri World Fellowship of Buddhists Review.