Armastus käib koerte kaudu
LEMMIK1/2005 Tekst Romi Erlach
Foto Tiit Blaat
Kas teate mõnd paari, kelle tutvumisloo peasüüdlaseks on koerad? Just nii on lood Haapsalu tüdruku Andra ja Tallinna poisi Peebuga – nende “paaripanijateks” said ühest pesakonnast võetud Ameerika buldogi kutsikad.
Aiandis müügijuhina töötav Peep Promm (27) kolis aasta tagasi Tallinna külje all Randveres oma majja ja otsustas, et tahab uude koju kindlasti koera. Sõpra, kellega jalutada, mängida, koolis käia ja näitustel osaleda. Peep uuris raamatuid ja netilehekülgi, sai selgeks, et tahab lühikese karvaga ja inimeste vastu sõbralikku koera, ning läks märtsis Paidesse näitusele eri tõuge vaatama. “Kui oma tulevase koera ema Dionat nägin, oli selge, et vot see tõug,” meenutab Peep. See oli ühtlasi esimene kord, kui Peep kuulis Ameerika buldogi olemasolust. Peep võttis kontakti Diona perenaise, kennelit Dion’s pidava Elo Rahamägiga ja peagi võeti ta kutsikajärjekorda. Eestis oli “ambulle” sel hetkel väidetavalt vaid 20 ringis, haruldaseks peeti tõugu veel hiljuti ka päritolumaal USAs. Samal ajal pidas Tallinna teises otsas koeravõtu plaane ka transporditöötajate õigusalase nõustamisega tegelev noor jurist Andra Rohilaid (23).
Haapsalust pärit ja eluaeg pere koertega kokku puutunud Andra esialgne plaan oli võtta Inglise buldog, koeraomanike netifoorumit lugedes avastas ta aga veel sobivamana tundunud Ameerika buldogi. “Enne kasvataja Elo juurde külla minemist polnud ma elus ühtegi Ameerika buldogit kohanud,” tunnistab Andra. Koeri näinud, otsustas ta aga kohe, et võtab ka endale ambulli. Andrale nimelt meeldivad suured, jõulised koerad ja lössis näod. Algul oli Andral kindel plaan võtta isane koer, aga kogenud kasvataja veenis ta ümber: emase koeraga on nääpsukesel tüdrukul selle tõu puhul füüsiliselt kergem hakkama saada.
Suvi kutsika tähe all
2004. aasta 6. mail sündiski kenneli Dion’s ambullil Dional kuus kutsikat – neli isast ja kaks emast. Andra ja Peep kohtusid esimest korda mai teises pooles, kui sattusid juhuslikult ühel ajal pesakonda külastama. “Vaatasime lihtsalt kutsikaid,” ei meenu kummalgi sellest esmakohtumisest midagi erilist. Jaanipäeva paiku saidki nii Peep kui Andra kutsikaomanikuks. Andra sai endale mustade “prillidega” lehmalapilise Daisy (ametlik nimi Dion’s AB Daisy May) ja Peep lumivalge peaga Diego. Kusjuures Diego oli just see isane kutsikas, kellele Andra oli esialgu silma heitnud. Teine emane kutsikas Dido jäi samuti Tallinna, üks “vendadest” Darwin kolis Tartusse ja kaks ülejäänud poissi, Diablo ja Dodger, leidsid omaniku Soomest. Peebu Diego käis suvi läbi omanikuga pea igal pool kaasas, isegi tööl. Kui Peep aiandis asju ajas, lippas Diego kasvuhoonete vahel ringi, sikutas voolikuid ja aitas kaevetöödel. Üksi kodus olemist harjutades pistis Diego nahka kogu Peebu magamistoamööbli. “Koer peab armsam olema kui mööbel,” on Peebu reaktsioon.
Andra veetis esimese kuu kutsikaga vanematekodus Haapsalus. “Tegelesin koeraga üksi ja olin temaga ikka täiesti kinni, paaril korral tekkis lausa väike paanika, et kas ma nüüd enam ei saagi kuhugi minna,” räägib Andra. “Õnneks oli mul puhkus, nii et päevitasin lihtsalt ranna asemel vanaema aias.”
Saatuslik kohtumine
Peepu kohtas Andra uuesti alles septembri alguses, kui nad juhuslikult mõlemad Vasalemma koertenäitust uudistama sattusid. Daisy ja Diego olid küll kaasas, aga näitusest osa võtmiseks veel liiga pisikesed – omanikud läksid lihtsalt näituse eluoluga tutvuma. Andra läks eelkõige seltsiks näitusest oma koertega osa võtvale sõbrannale. “Esimesed paar sammu sain Vasalemma platsi peal teha, siis nägin Andrat,” meenutab Peep. “Eks meil oli väga huvitav üksteise koeri näha – milliseks nad suve jooksul kasvanud olid,” räägib Andra. “Aga juttu jätkus kauemaks. Peebuga lobisetud tundide käigus magasin ühtlasi maha oma sõbranna koerte ringiskäigu,” muigab Andra. Septembri keskel liitus Andra Daisyga sama koerte trenniga, kus Peep Diegoga juba käis. Diego on teiste koerte suhtes umbusklik ja trennikaaslastega eriti ei mänginud, Daisyga hullata talle aga meeldis ja nii jäid Andra ja Peep pidevalt pärast trenni platsile, et koertel mängida lasta. Mõne aja pärast hakati ka väljaspool trenniaegu koos jalutamas käima – just selle mõttega, et lasta koertel omavahel mängida. “Meie omavahelised jutud läksid samas sujuvalt koerajuttudest üle ka muude maailma asjade arutamiseks, hakkasime MSNis kirjutama,” meenutab Andra. Andra hindab tagantjärele, et tegelikult on koerte abil väga mugav uue inimesega tuttavaks saada – kui piinlik vaikusehetk peaks tekkima, võib teema alati koerte peale viia.
Kaks on parem kui üks
Romantilise tutvumisloo teeb pikantseks seik, et Peebul oli partner olemas ja Andra oma eelmisest poiss-sõbrast värskelt lahku läinud. “Aga ju siis ei olnud eelmise suhtega kõik korras, kui hakkas teine inimene huvi pakkuma,” leiab Peep. “Ja nii ta läks. Ütleme nii, et asjad edenesid meil suhteliselt ruttu.” Oktoobris kolisid Andra ja Daisy Peebu ja Diego Randvere majja ja Andra lisas koerte netifoorumisse Daisy tutvustuse juurde lakoonilise uudise: “Nii. Minu ja Daisy pere on kahe liikme võrra suurenenud, meiega või siis meie oleme liitunud Ameerika buldogi poisi Diego ja tema peremehega.” Uudis põhjustas kaas-koerafännide hulgas tõelise heldimustormi. “Ohhhhohohooo! Super õnnitlused teile! Kadestan teid, sest omate nüüd ju kokku 2 ABd,” kirjutas Daisy ja Diego õe Dido perenaine. “Kaks koera on ikka parem kui üks, eriti kui selle kõigega veel muu hea pealekauba kaasneb,” lisas Andra sõbranna kodulinnast Haapsalust.
Kooselu kahe koeraga
Samal ajal kui teised koerafännid netis vaimustusest õhkasid, tegid Andra ja Peep tutvust kahe koera pidamise argipäevaga. Laias laastus on kooselu kahe koeraga Andra ja Peebu sõnul mugavam kui ühega – koerad suhtlevad ja mängivad väga palju omavahel. Samas, vahepeal tuleb kaks koera korraga peremehe või perenaise tähelepanu nõudma. “Maadlevad, sikutavad sokki või köit – vahetevahel läheb kätš nii hoogsaks ja häälekaks, et võõras inimene võiks arvata, et need koerad hakkavad üksteist ära tapma,” kirjeldab Andra teismeliste ambullide mänge. Esimestel koos veedetud päevadel oli neil mäng, mille hoos Daisy näris Diego kaela katki – hiljem õnneks nii ei ole juhtunud. Pisut on kokkukolimine koertele ka stressi põhjustanud – eelkõige sellepärast, et tähelepanu eest peab nüüd rohkem võitlema. “Kui enne oskasid mõlemad kutsikad toas puhtust pidada, siis kokku kolides hakkasid rõõmsalt igale poole sirtsutama, peame jälle õpetamisega vaeva nägema,” tunnistab Andra. Kuigi õde ja vend, on Daisy ja Diego väga erinevate iseloomudega. “Kui veel eraldi elasime, siis Diego muud ei teinud, kui magas – oli selline unimüts, et ma juba kahtlustasin, et tal on midagi viga,” räägib Peep. Samas Daisy on alati olnud meeletult aktiivne. “Puhkuse ajal ajas ta mind igal hommikul kell seitse üles, pärast hommikust õueskäiku kolisin kas või põrandale koera juurde, et natukenegi magada saaks,” räägib Andra. Daisy majjatulek on ka Diegot aktiveerinud – Daisy lihtsalt ei lase Diegol magada. Diego on ka hirmus armukade. “Kohe kui ma Daisyt silitan, tuleb Diego trügima.” Pere suures aias liikudes jälgis Diego varem alati, et peremees silmapiiril oleks, nüüd ei jää selleks tihti enam mahti. Toidukausid on koertel eraldi, aga Daisy käib alati kontrollimas, ega Diegole paremat toitu ei anta. Kahe lehmalapilise iludusega linna vahel patseerimas ja tähelepanu nautimas Peep ja Andra veel eriti käinud ei ole. Kahe sikutava teismelisega korraga jalutamine on nimelt päris keeruline. “Hiljem, kui nad ilusti kõrval käivad, saab kindlasti nendega igale poole minna,” loodab Andra.
Aktiivse inimese koer
Ameerika buldogi ametlikule tutvustusele lisavad Peep ja Andra oma kogemuse põhjal, et ambullid on väga domineerivad koerad. See avaldub näiteks teiste koertega suhtlemisel – kui miski vähegi ei meeldi, on kuri hääl kerge tulema. Samas inimestega on ambullid sõbralikud ja neile on väga tähtis peremehele meeltmööda olla. Äärmiselt erksad ja tähelepanelikud valvurid on buldogid ka. “Meil tuleb esimesele korrusele igal hommikul remondimees ja absoluutselt igal hommikul äratab meid seepeale Daisy vali haukumine,” ütleb Peep. Valulävi on ambullidel nii kõrge, et neid praktiliselt ei ole võimalik karistada – ainult ülemvõimu näitamise teel. Näiteks alahuule vastu nipsu andes – see on üks väheseid valusaid kohti. Või siis koera maha surudes ja oodates, kuni ta rahuneb. Andra ja Peep rõhutavad väga, et Ameerika buldog on aktiivse, samas kannatliku inimese koer. Temaga peab iga päev väga palju tegelema, kas või niisama mängima ja silitama. Kontakti peremehega vajab ambull ohtralt ja kindlasti peab koera ka koolitama. Lisaks tavakoolitusele on Andral plaan Daisy järgmisel talvel laste kelku vedama õpetada. Vanaemale kaisukoeraks ambull ei sobi, nagu ei sobi ta Eesti kliimas ka õuekoeraks. Kui piisavalt väljas käia, võib ambull aga täiesti vabalt korterikoer olla. “Tihti saab just korterikoer rohkem jalutada kui õuekoer, Eestis on need arusaamad natuke paigast ära,” nendib Andra.
Daisy ja Diego on teinud Andrast ja Peebust täielikud Ameerika buldogi fännid. Kuigi on olnud hetki, mil kutsikad peremehe ja perenaise kannatuse tõsiselt proovile on pannud, on need köömes pakutud rõõmu kõrval. “On küll olnud hetki, kus olen mõelnud, et kas saan ikka hakkama, aga koera võtmist kahetsenud pole küll kordagi,” tunnistab Andra. “Kui aga meie aeda mõnel heal päeval õuekoer peaks lisanduma, võiks ta näiteks malamuut olla…”
|
VÄLIMUS Turjakõrgus on 51–68 cm ning kaal sõltuvalt kasvust 27–55 kg. Massiivne pea, veidi raskepärased mokad, tumedad silmad, rippuvad kõrvad. Värv on valge, enamasti laikudega. Karvkate on lühike, sile, liibuv ja tihe. AJALUGU ISELOOM Koer on väga vaoshoitud, ent jõuline. Talle võib rahus usaldada nii hanede karjatamise (võib kindel olla, et ta ei tee neile liiga) kui ka peremehe ihukaitsmise ebameeldivas olukorras. Ameerika buldog haugub harva, tavaliselt hoiatab ta võõrast vaikse urinaga, millest piisab saamaks aru koera tõsistest kavatsustest. Ta on alati valmis kaitsma oma pererahvast või vara, kuid ei ole kunagi kuri. Ta on sõbralik, kuid samas pidevalt valvel. Koer ei vaja palju, et olla õnnelik. Ta on tänulik, kui saab elada peres, kus mõistetakse tema tingimusteta kiindumust pereliikmetesse ja arvestatakse, et ta tahab olla kaitsja ja sõber. HARULDANE TÕUG Veel hiljaaegu oli see tõug harulduseks isegi Ameerika Ühendriikides. Ameerika buldogi tõugu tunnustati United Kennel Clubi (UKC) poolt 1. jaanuaril 1999. Eestis on umbes 20 Ameerika buldogit. HUVITAV FAKT Allikas: www.american-bulldog.ee (kennel Dion’s) |
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.