Vendéeni suur basset-grifoon on Prantsusmaalt pärit koeratõug, kes on aretatud Vendéeni suurtest grifoonidest. Nad kuuluvad hagijate rühma ja on lõhna järgi saaki jahtivad koerad. Täna on nad ka vahvad seltsikoerad, kusjuures üsnagi häälekad!
Olen üsna kindel, et paljud teavad seda tõugu ka Chappi koeratoidu pakenditelt ja reklaamidest.Selle vahva tõuga aitab tuttavaks saada Jaana Tõnisson, kellele kuulub 3-aastane Samu, kes on oma nime saanud soome kasvatajalt, kellele meeldib Soome rokkansambel Sunrise Avenue ja selle bändi laulja Samu Haber.Kui hakkasin selle tõuga esimest tutvust looma, siis oli mul väike (tegelikult üsna suur!) segadus, kes on kes, kuid Jaana Tõnisson kinnitas, et on olemas neli erinevat tõugu: Vendéeni suur grifoon, Vendéeni keskmine grifoon, Vendéeni suur basset-grifoon, Vendéeni väike basset-grifoon.
Eestis on olemas suur (neid on siinmail vaid kaks) ja väike basset-grifoon (neid on meil veidi rohkem, kolm täiskasvanut koera ja hiljuti sündis siinmail ka pesakond, üks täiskasvanutest väikestest basset-grifoonidest kuulub samuti Jaana Tõnissonile).
Jaana Tõnisson ja tema koeradJaana kinnitab, et ta on koertega koos kasvanud. Kasvatas ju tema ema airdale´i terjereid ja karmikarvalisi foksterjereid. Siinkohal pean tõdema, et ka neid vahvaid terjereid on Eestis täna üsna väheseks jäänud … vaatamata sellele, et oli ju aastakümneid tagasi airedale´i terjer suurepärane teenistuskoer ja foksterjer suurepärane jahikoer.Uurin, kas Jaana suures ja väikeses basset-grifoonis on ka „terjerit“ sees. Jaana kinnitab väikeses basset-grifoonis on „terjerit“ sees küll, suures seda ei ole, sest suurem basset-grifoon on oluliselt laid back (vaoshoitum) kui väike basset-grifoon. Aga mitte terjeritest ei tahtnud ma täna rääkida …Jaana huvi Vendéeni suure basset-grifooni vastu tärkas 14-15 aastat tagasi, kui ta nägi seda tõugu rahvusvahelisel koertenäitusel. Nii otsustas ta tõu kohta veebiavarustes juurde lugeda ja uurida, õige varsti oligi tema esimene seda tõugu koer olemas. Enne Jaana koera (Jaana tõi oma esimese suure basset-grifooni Horvaatiast) oli Eestis veel üks sama tõugu koer (tema jõudis Eestisse Soomest). Tänaseks on kahjuks mõlemad koerad meie hulgast lahkunud. Nagu eelpool mainisin, siis täna on Eestis tõepoolest vaid kaks Vendéeni suurt basset-grifooni – üks Jaanal, teine koer elab Kesk-Eestis. Ja rohkem seda tõugu koeri, kui neli, siinmail pole olnudki… Imelikul kombel pole seda vahvat ja sisukat tõugu terves maailmas üleliia palju, pigem vähe. Jaana teab rääkida, et tõu kodumaal, Prantsusmaal neid on, ka Hollandis, Rootsis ja Soomes on. On teada, et mitmel pool kasutatakse seda tõugu koeri ka praegu jahikoertena, näiteks Prantsusmaal ja Rootsis.
Põline jahikoer
Jaanagi käib Samuga verejälje treeningutel, sest tal on plaanis minna näitusele Rootsi, kus nõutakse selle tõu puhul, et ta on sooritanud verejälje eksami.Veidi tõu nimest, mis on tegelikult ju üsna pikk, kuid Jaanal on sellele põhjendus olemas. „Vendéen on piirkond Prantsusmaal, kust see tõug pärit on, kusjuures sealkandis on ka uhked metsad, rikkaliku alusmetsaga, kus selle tõuga väikeulukeid jahtimas käidi ja käiakse, seetõttu on koeral karmikarvaline karvkate, et okkaline alusmets talle viga ei teeks. Sellel tõul on jahil käimiseks kõik „vajalik“ olemas, lisaks karmile karvkattele ka pikad kõrvad, mis koos koonuga moodustavad omamoodi „lõhnatunneli“, mille abil on hea ajada lastud looma verejälge või jalajälge, ja suured kulmud, mis kaitsevad koera silmi, kui ta lõhna järgi, nina maas liigub.Sõna suur tõunimes viitab sellele, et on olemas ka väike sama tõugu koer. Sõna basset annab teada , et koeral on madalad jalad ning sõna grifoon viitab sellele, et ta on karmikarvaline, habeme ja vuntsidega.Karmikarvalisust kontrollisin oma käega – tõepoolest, tegemist on karmikarvalise koeraga, kelle külgedel ja kõhul on siiski ka pealiskarv mõnusalt pehme, aluskarv on tihe. Siinkohal pean tõdema, et Samu tuletab mulle meelde veel üht tõugu – nii oma pea suuruse ja pea välimuse, karvkatte, värvitooni poolest – minu vennal ja vennanaisel on olnud mitmeid aastaid Itaalia karmikarvaline linnukoer (Spinone italiano) – ja tõepoolest on neis tõugudes palju sarnaseid jooni, kuigi prantslane on itaallasest oluliselt madalam ja väiksem.
Laheda välimuse ja naeratusega
Madalajalgne Vendéeni suur basset-grifoon kaalub 18-20 kilo, nende turjakõrgus on 39-44 cm ehk tegemist on sellise keskmise suurusega koeraga.Suur basset-grifoon on tugeva luustikuga, sirgete esijalgadega tugev koer. Kindlasti ei tohiks tema keha olla ruudukujuline. Pea ei tohi olla liiga lai, neil on pikk koon ja pikad kõrvad, mis peaksid ulatuma lausa koonu tippu.Habe, paksud kulmukarvad, tumedad, ümmargused ja suured silmad annavad neile omase naeratava ilme.Nende kael on pikk ja tugev, õlad asetsevad kere lähedal. Kere on sügava rinnakorviga, keha on veidi piklik. Saba on karvane ja asetseb kõrgel.Pealiskarv on karm, tihe, aluskarv on pehme, tihe ja soojahoidev. Karvkate on ilmastikukindel ja kerge hooldada. Nende karvkatet trimmitakse ehk kitkutakse käsitsi, mida Jaana soovitab teha kord kuus, no ja eks ka kammida tuleks koera korra nädalas.Värvitoone on mitmeid: kolmevärviline (just selline on Samu ehk valge mustade/hallikate ja pruunide laikudega), beeži-valgekirju, valge ja oranž, musta-valgekirju jt.Suure basset-grifooni liikumises peaks väljenduma nende vastupidavus, liikumine peab olema vaba ja tasakaalukas. Seljaosa peab ka liikudes püsima sirge.
Iseloomult julge ja isepäine
Vendéeni suur basset-grifoon peab olema julge, kartmatu, järeleandmatu ja veidi ka isepäine. Ta on suurepärane lemmikloom, kuna nad on omanikule ustavad ja sõbralikud, lisaks on nad jahikoeralikult targad ja iseseisvad. Suur basset-grifoon on väikesest basset-grifoonist tagasihoidlikum, kuid see ei tähenda, et ta on arg.Vahva on see, kui Jaana tõdeb, et Samu võib olla tõepoolest isepäine ja mõnikord ka lausa jäärapäine (kindlasti mitte ei ole seda tõugu koer saksa lambakoer), kuid ta ongi ju jahikoer, mistõttu peab palju ka ise mõtlema. Samas on temas palju vahvat huumorimeelt (näiteks see, kuidas Samu oma mänguasjadega mängib, ta lausa armastab mänguasjadega mängimist) ja õrnust ning hellust, sest meeldib ka Samul Jaanale kaissu tulla või süles istuda. Ja uskuge mind, trikke oskab Samu ka teha – ise nägin! Ja see sitsimine sellise pika kerega võib olla vist üsna keeruline ettevõtmine, kuid Samul tuleb see suurepäraselt välja.
Terve pere koer
Kuna suur basset-grifoon kasvatati ju eelkõige jahikoerana, siis on neil ka täna veidi suurenenud energiatase ja liikumisvajadus. Olen lugenud, et suur basset-grifoon on tõug, mida ei soovitata inimesele esimeseks koeratõuks ega ka korterikoeraks – kui nad ei saa piisavalt liikuda, siis muutuvad nad üsna pahurateks …Suur basset-grifoon on väga aktiivne koer ja vajab igapäevast liikumist, kas jalutuskäikudel (kindlasti rihmastatuna) või kinnisel territooriumil. Nendega tasuks mängida igasugu mänge, nagu toomine, peitmine ja otsimine, see aitab koertel püsida tervena, siis on nad energilised, liikuvad ja valmis tegutsema. Paljud selle tõu omanikud on kinnitanud, et seda tõugu koer sobib suurepäraselt eluks maal, lisaks võiksid nad olla aktiivse pere lemmikuks. Omanik peaks olema kindlameelne ja kannatlik.Kas seda tõugu koer on ühe omaniku või terve pere koer? Jaana tõdeb, et Samu on terve pere koer ja saab inimestega hästi läbi.
Hea huumorimeelega
Nagu mainisin, siis suurel basset-grifoonil on omapärane huumorimeel ja neis on ka terjeritele omast tugevust ja vastupidavust. Neis on ka täna säilinud väga suur jahikirg ja piisavalt palju isepäisust, mistõttu vajavad nad kindlasti treenimist ja sageli on neid keeruline rihmast lahti hoida. Kui nad tunnevad atraktiivset lõhna, siis nende kõrvad enam ei kuule …Treenimist ja ka sotsialiseerimist tasub alustada juba kutsikana. Treenimine peab olema sihikindel, positiivne ja huvipakkuv, milleks on vaja ka nn „preemiaid“.
Jaana lisab, kui kutsikas koju tuleb, peab tegema kohe tegelema hakkama, et koeral oleks varakult selge, mida tohib, mida ei tohi, ja selle tõu puhul kindlasti ka rihma otsas jalutamine. Samas ütleb Jaana ka seda, et suurtel basset-grifoonidel on mingil hetkel periood, kui tundub, et õpitud ja harjutatud asjad kipuvad meelest minema, kuid õnneks see ei kesta kaua.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.