Jana Viksi koduaias Läänemaal Variku külas elab kaks Austraalia minijaanalinnu tibu, kolmekuused, aga juba parajad mürakad.
Austraalia minijaanalinnud ehk emud on ühed maailma ohtlikumad sulelised. Kõige ohtlikum on kaasuar, kes oma kuni kümne sentimeetri pikkuse pistoda moodi küünisega võib vaenlase lihtsalt pooleks lõigata.
Emud on kaasuaride lähisugulased, küll küünisteta, aga emu jalahoop võiks olla ohtlik lõvilegi, inimesest rääkimata.
Nagu dinosauruste pesaKogu selle info leidis Viks internetist alles siis, kui kaks pontsakat emutibu juba õue peal ringi vudisid, kuu aega vanad ja triibulised nagu metsseapõrsad. Paari kuuga on neist kasvanud parajad hellikud – sülle ei mahu. Ega nii väga kipu ka, aga õhtuti, enne aedikus uinumist, poevad peadpidi perenaise lõua alla, nuruvad pai ja sügamist.„Täpselt selline tunne on, nagu istuks dinosauruste pesas,” ütleb Viks. Kui esimene tibu nurga tagant välja müdistab ja mulle oma süsimustade läikivate silmadega otsa vaatab, saan täpselt aru, mida Viks sellega mõtles. Läbitungiva pilguga lind on tõepoolest iidse välimusega – lai nahkne nokk, usja kaela otsas pisike pea, keha katmas suled, mis meenutavad karvu. Tahaks silitada, aga õieti ei julge. Teine tibu on aediku kõrval lösakil maas, kergitab pead ja toob kuuldavale isemoodi susiseva kähina. See pole hoiatus, pigem tere – niimoodi emud häälitsevadki, aga seda ju võõras ei tea.„Ega ta mind lööma tule?” küsin valvsalt, kui nahkseid kolme varbaga jalgu näen. Tean, et emu jalad on meeletult tugevad. Isegi kui ei teaks, oleks nagunii näha.
„Ei löö, ei löö,” kinnitab Viks. „Nad on ju alles tited.”
Sõbralike lindude kasvatamineSee on kummaline vastuolu – vaevu kolmekuused, aga vöökõrgused mürakad, käed ei ulatu ümber.Kere nagu suurel ja ohtlikul linnul, aga olemine tite oma. Ajavad müdinal taga üksteist, majakassi ja tuvisid, rullivad end murul, kukerpallitavad ja näppavad kohvilaualt kõike, mis vähegi nokka hakkab – pastaka, lusika, märkmiku, tunnevad suurt huvi särginööpide ja kaamerasilma vastu ning kiusavad taksikoer Iirist. Puhtalt lõbu pärast.Kui tibud märkavad midagi uut, ajavad nad kaela püsti ja keha tikksirgeks nagu inimesel. Tasapisi hakkab meelest ära minema, et nad on ohtlikud.Just võimaliku agressiivsuse pärast – emude iseloom peaks välja kujunema kahe aasta jooksul – jooksevadki tibud aias lahtiselt ja ainult magavad aedikus. „Emud on väga territoriaalsed linnud,” ütleb Viks.
Jaanalinnupidajad, kes käivad aedikus mune korjamas, kiiver peas, pole mingi haruldus. Viks selliseks pidajaks saada ei taha ja laseb lindudel vabalt joosta loogika järgi „kui pole aedikut, pole ka midagi kaitsta”. Teiseks – kui titest peale kaisutada, siis kasvab sõbralik lind. Viksi kodus pole elukat, keda peaks kartma. Pesukaru Miki nurub viinamarju ja annab võre vahelt pisikest musta käppa, Lõuna-Ameerika nandu Lucky madistab koos emudega õue peal, tuhkur Sipsik keerab end sülle magama.
Kaie Ilves Foto: Urmas Lauri
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.