Variku minijaana­linnud ootavad peenikest peret – Ajakiri Lemmik

Jana Viksi koduõuel Nõval Variku külas sibavad juba kuu aja pärast ringi tuttuued emutibud – karvased, vallatud ja triibulised nagu metsseapõrsad.

„17. aprillil peaksid kooruma,“ ­ütleb Viks. Pesas on viis hiiglasliku muna, külma varjundiga tumerohelised ja läikivad, nagu oleks keegi need tükk aega enne lihavõttepõhi hoolikalt üle ­lakkinud. „Nagu draakonimunad,“ ütleb Viks.Kuigi läheb veel aega, kuni tutt­uued tibud Varikul ringi jooksevad, on teised emupidajad nende järele juba küsinud, huvitatud on neist ka Läti eraloomaaed.

Papa haub ja nälgib

Emupapa haub pesal 56-60 ­päeva ning kaotab selle aja jooksul poole oma kehakaalust, sest söömas ning jalgu sirutamas ta ei käi. „Korraks püsti on tõusnud,“ ütleb Viks. Pesast kaugemale või õue minna – ei tule kõne allagi! Aeg-ajalt tuleb end kergitada ja hiigelmune pesas keerata – ­alumine pool üles, et need ühtlaselt kehasoojust saaksid. Sellise tähtsa tegevuse juures süüa ei jõua.Loodus on sedasi sättinud, ja emude algkodus Austraalias nii asjad käivadki. Variku minijaana­linnupapa Dodol aga veab. Pere­naise süda ei kannata välja, et tema hingelind peaks kaks kuud nälgima, olgu või peenikese pere nimel. Iga paari päeva järel istub ta pesa juures ja toidab lindu tükkideks lõigatud hiina kapsa ning õuntega, millel see hea maitsta laseb, munad kõhu all peidus.Tavapärane see ei ole. Emud on oma sugulaste kaasuaride järel maailma ühed ohtlikumad sulelised, kelle jalahoop võiks tappa lõvigi, mis siis veel väetist inimloomast rääkida. Üks kahe meetri kõrgune ja 50 kilo kaaluv täiskasvanud emu ei ole naljategu. Jaanalinnupidajad käivat aedikutest mune korjamas, kiiver peas.

Õnne jagati kohe perenaisega

Viksil kiivrit vaja ei lähe, sest Dodo mitte ainult ei luba pere­naist pesa juurde, vaid lausa tõttas talle rõõmusõnumit teatama. Ühel heal päeval, kui Viks läks emudele õunu viima, sikutas Dodo teda varrukast, suundus heinasasi juurde ­merekonteineri seina ääres, susis seal nokaga ja vaatas üle õla. Kui Viks välja ei teinud, tuli Dodo tagasi, sikutas, eemaldus, susis nokaga, vaatas, tuli tagasi…Kolmanda korraga sai pika­toimeline perenaine asjale pihta, läks vaatama ja avastas heina seest kriiskavrohelise muna – poolekilose ja läikiva. „Mõtle, ta tahtis mulle seda näidata,“ ütleb Viks. Dodo on Viksi sõnul eriline – laseb silitada ja sasida, näitab mune, vaatab silma, paneb pea õlale. Kuidas sa sellist siis haudumise ajal ei toida?! Ikka toidad ju, ajad juttu, kiidad ja paitad.Tolle uhke esimese, mida ­elevil papa demonstreeris, munes emumamma detsembris. ­Emudel see nii käibki – papa ehitab pesa, mamma muneb ja ­lahkub uut papat otsima. Hauvad ju tibusid kasvatavad isased. Variku mamma arusaadavatel põhjustel lahkuda ei saa, ta peab püsima konteineris, aga pesa juurde Dodo teda ei lase. Ega see taha ka – on lihtsalt ilus, sellest on küll.Muneda kümme poolekilost muna – see väsitaks igaühe ära. Las papa toimetab! Ja seda Dodo teebki – istub alandlikult losakil, kael tikksirge ja pilk valvas. Pärast koorumist tuleb põrsa­triibulistel tibudel silma peal hoida kolm-­neli kuud.Esimesed viis muna korjas Viks ära, viimased viis jättis Dodole haududa. Ühest munast tehtud omletist saab söönuks terve pere, ja Viksi sõnul on see ülimaitsev.

Emaslind oli teine valik

Ligi kahemeetrise ­läbimõõduga pesa ehitas Dodo heintest, mis on samuti ebatavaline. ­Tavaliselt ­uuristab minijaanalind maasse lohu. Dodol tuli olla paindlik – kui oled talvekorteris ­merekonteineris, ega siis midagi eriti valida saa.Küllap see on Dodo saatus, sest sellistesse olukordadesse on ta sattunud varemgi. Kui Dodo kaks aastat tagasi suvel triibulise tibuna Varikule saabus ja ­kasvus kaaslasest tükk maad maha jäi, ristis Viks ta Aino Perviku „Kunksmoori“ järgi Emmeliineks. Teisest tibust sai kapten Trumm. Ikka loogika järgi, et isased on suuremad kui emased. „Aga emudel on vastupidi,“ ütleb Viks. Suuremad on hoopis emased. Toona Viks algaja emupidajana seda veel ei teadnud. Nüüd teab.Nii oligi Dodo peaaegu kaks aastat Emmeliine, kuni ta täis­ealiseks sai ning tõi kuuldavale oma esimese kumeda, indiaani­trummi põrinat meenutava pulma­laulu ja hakkas perenaise ümber pulmatantsu lööma. Siis saigi Emmeliinest Dodo.Võluva perenaise asemel tuli Dodol aga leppida kapten Trummiga, kes oli Dodo peale kuude kaupa maruvihane, enne kui leebus. Igati mõistetav ka – kes meist tahaks olla teine valik?! Eriti juhul, kui kedagi rohkem valida polegi ja tegemist on verinoore daami päris esimese peigmehe, muna- ja pesakonnaga.

Suur kodutüli lõppes munemisega

Kapten Trummi viha kasvatas ka Dodo saamatus. Tõsiselt­võetava noorsandina pidanuks Dodo lapsepõlvekodust ­lahkuma ja endale ning oma kaasale uue elupaiga leidma. Sellega Dodo hakkama ei saanud, kuigi ta proovis – ronis üle aia ja põgenes, et uusi ­territooriume vallutada. Jooksu ­pannud emud muide on Austraalia nuhtlus – neid ei pea ükski aed. Kehvemast jooksevad nad lihtsalt läbi, nii et tükid ja sulepuru taga, ­tugevama puhul  ­haagivad varbad taha ja on üle nagu lipsti. Dodo on karanud kaarega üle perenaise ja kargas ka üle aia, jooksis koos Nõval elavate ­hobustega ringi ja hüppas üle elektrikarjuste. Üle rabade kaheksa kilomeetri kaugusele järve äärde jõudnud, sai aga Dodo jõud otsa, ta varises liivale, leiti ja toodi murtud mehena koju tagasi. Kapten Trumm seda andeks ei andnud, sule­puru lendas ja tülid muutusid iga­päevaseks. Dodo oli rännakust nii räsitud ja kohkunud, et ei ­julgenud tükimat aega pikaligi heita – magas püsti, et saaks kohe ­jooksu, kui keegi peaks ründama. Uut pesitsuspaika Dodo enam otsida ei saanud, sest pere­naine lasi ehitada uue aia – kaks ja pool meetrit kõrge, paneelidest ja sisse­poole kaldu. Dodo ronis, aga varises tagasi ja sai jälle kapten Trummi käest nahutada, nii et ­suled lendasid. Uus aedik kapten Trummile ei meeldinud ja süüdi oli ­nadis elu­kohas otse loomulikult Dodo. No mis sa hing sellises olukorras teed?! Ei tee midagi. Dodo kaotas söögiisu, aga leppis, vastu ei hakanud ja kannatas ära. Mis tal muud üle jäi – kui riid, siis riid.

Talve hakul kolis Viks tülis paari merekonteinerisse, sest erinevalt nandudest kardavad emud külma. Kaklus läks mere­konteineris kolinal edasi. Viks oli ahastuses. Mida teha?! Hankida veel üks konteiner?! Kuni ühel heal päeval sai tüli äkki otsa, Dodo ehitas heintest pehme pesa ja kapten Trumm hakkas munele.

Kaie Ilves