Bostoni terjerit tuntakse tema stiilsest must-valgest värvusest, suurtest ja tarkadest silmadest ja suurtest nahkhiirekõrvadest, mis tuletavad meelde Batmani maski!
Mulle on USA linn Boston alati meeldinud, kuigi ma ise sinna jõudnud polegi. Bostonis on suurepärane korvpalliklubi ehk Boston Celtics, kus on mänginud läbi aegade üks parimaid valgenahalisi korvpallureid Larry Bird. Bostonis on suurepärane jäähokimeeskond, mil nimeks Boston Bruins. Seal tegutseb kuulus Bostoni ülikool, läbi linna voolab mitu ilusat jõge, Bostonis on sündinud Benjamin Franklin, Samuel Adams, kirjanik Edgar Allan Poe ja oma noorusest mäletan põnevat telesarja “Spenser: For Hire” (seda filmiti aastail 1985-1988), mille tegevus toimus samuti Bostonis, ja selles mängis peaosas üks minu lemmiknäitlejatest, Robert Urich. Just sellest sarjast jäigi Bostonist mulje, kui ühest vahvast kohast, kuhu kunagi tahaks ka ise jõuda.On olemas ka koer, kes selle linnaga seotud – bostoni terjerit kutustakse USA härrasmeheks, kes on nutikas ja toimekas, kõikide sõber! Bostoni terjer on iginoor, kes võib minna oma välimuselt küll halliks, kuid ta on suur “rõõmupall” ka vanemas eas. Ei maksa unustada, et bostoni terjer on ametlik Massachusettsi osariigi koer!Bostoni terjerit tuntakse tema stiilsest must-valgest värvusest, suurtest ja tarkadest silmadest, suurtest nahkhiirekõrvadest, mis tuletavad meelde Batmani maski! Ta on üks viiest USAs aretatud koeratõust, kuigi mängus on ka šotlaste ja inglaste käsi. Selle vahva, liikuva ja nutika tõuga aitab tuttavaks saada Klarissa Orgusaar, kellele kuulub kennel Boks-Best Saiz ja tal on täna kodus 7 bostoni terjerit. Meie kohtumisel on Klarissal kaasas kaks mõnusat tegelast – 10-aastane Jack ja 14-kuune Peppa ehk Be Happy Mu Kallis.
Klarissa Orgusaar ja tema koerad
Klarissa Orgusaar on koertega tegelenud juba üle 25 aasta. Tema pere esimene koeratõug oli bokser. Esimese bokseri sai ta Tartust, Mari Nõmmemaalt, kes oli toona päris nooruke koerakasvataja. Klarissa ise tegeles bokseritega 14. aastat.Miks oli esimene koeratõug just bokser? Klarissa arvab, et see oli lihtsalt maitse asi, sest talle meeldis bokserite “lömmis” nina ja aktiivne iseloom. Ühel hetkel oli Klarissal alles kaks bokserit, kes olid juba väga vanad, mistõttu tundis ta, et temagi on koos bokseritega “vanaks saanud”. Nüüd tuli mängu uus tõug – bostoni terjer. Nemad on ju oluliselt väiksemad, kuid ka neil on siiski “lömmis” nina ja nad on igati aktiivsed tegelased.Oma esimese bostoni terjeri, kel nimeks Happy (tema on tänaseks läinud koerte Vikerkaaremaale), sai Klarissa Eestist, kennelist Mersu, mille omanikuks on Lilian Pajulaid. Klarissa on Lilianile väga tänulik, sest Happy oli igati suurepärane koer.Täna on Klarissa väga rahul oma karja “pesamuna” Peppaga, kes on suurepärane koer nii oma eksterjöörilt, kõik on igati paigas, ja iseloom on suurepärane. Peppa sündis pesakonnas esimese kutsikana, kuid vaatamata sellele oli Klarissal selge, et see koer on tema oma.Bostoni terjereid kasvatab Eestis kaks-kolm kennelit ja kohalikud koerad on igati tublid. Eestis tõuühingut ei ole, mistõttu kuuluvad Eestis tegutsevad kennelid Boks-Best Saiz ja Mersu Soome tõuühingu liikmete hulka. Nimetatud kennelid täidavad ka Soome tõuühingu aretusreegleid. Tänu sellele tehakse aretuskoertele ka silma- ja põlveuuringuid.Klarissa räägib, et ta on oma koertega käinud paljudel näitustel, näiteks Moldaavias, Horvaatias, Rumeenias, Montenegros, Türgis, Soomes, Rootsis ja mujalgi. Täna on Peppa õige varsti saamas ka Põhjamaade tšempioniks, praegu on puudu veel Norra võitja tiitel. Hiljuti oli Klarissa koos Peppaga Soome Võitja suurel näitusel, kus Peppa näppas tihedas konkurentsis junior-võitja tiitli. Täpselt nii juhtus ka Rootsis, kus osales lausa 32 bostoni terjerit! Soome Võitja võitu peab Klarissa ka üheks magusamaks võiduks, nagu ka Jacki mõned aastad tagasi võidetud võitu suurel Soome Bostoni Terjerite Tõuühingu näitusel Helsingis.
Bostoni terjerid Eestis
Klarissa arvab, et Eestis on ca sadakond bostoni terjerit, ja paaril viimasel aastal on inimesed hakanud aktiivsemalt huvi tundma selle tõu vastu. Tõug on populaarne oma sünnimaal, Soomes, Rootsis. Eestisse tuuakse ka koeri Lätist ja Poolast, kuid seda pigem vist soodsa hinna tõttu.Klarissa koerte pesakondadest on paljud koerad jäänud just Eestisse ning nad on sattunud igati toredatesse peredesse. Nii on tal teada peresid, kus käiakse koeraga purjetamas, sõidetakse lainelauaga, ronitakse mägedes. Ja see on igati vahva, sest on ju bostoni terjer aktiivne tõug. Klarissa on kindel, et bostoni terjeri omanik võiks samuti olla aktiivne inimene, kuid bostoni terjer võiks sobida mõnele rahulikumale inimesele ka diivanikoeraks, kuigi see pole sugugi mitte soovituslik. On ju “probleemiks”, et ka bostoni terjerile meeldib toit, mistõttu on neil kombeks ennast paksuks süüa ja kujutage ette, kui nüüd selline koer oleks veel diivanikoer!
Suurte kõrvade ja suurte silmadega
Bostoni terjer on kompaktne, parajate proportsioonidega (nende kehakaal on ca 7-11 kilo, turjakõrgus 23-38 cm), keha esiosa on veidi kõrgem ja neil on parajalt mõõdukas rinnakorv. Nende pea on lühike, järsk ja kandiline. Ta on lühikarvaline koer, kelle saba on nudisaba. Ka näitustel vaatavad kohtunikud bostoni terjeri puhul just saba asetust, mis ei tohi olla liiga kõrge, nagu näiteks bokseritel.Öeldakse, et bostoni terjeri pilgus on tarkust ja sõbralikkust. Silmad on suured, mistõttu tuleb jälgida ka seda, et nende silmad viga ei saaks. Klarissa lisab, et koduaias tasuks põõsad veidi lühemaks kärpida, et koer vigastada ei saaks, kui ta aias ringi jookseb. Kõrvad on püstised ja laialt asetsevad.Tegelikult on bostoni terjer oma välimuselt ja iseloomult huvitav segu kahest koeratõust. Lühike koon, suured silmad, tugev keha ja nudisaba meenutavad kohe buldogi, kuid elav ja nutikas iseloom tuletavad meelde vilgast ja liikuvat terjerit.Bostoni terjer on vägagi ilmekas koer. Nende ilmed meenutavad mõnikord lausa inimeste omi, mistõttu võib koera omanik üsna tihti aru saada, mida koer mõtleb.
Karva ei aja
Karvkate on lühike, sile, läikiv ja hea kvaliteediga, aluskarva neil ei ole. Nad ei aja ka karva, Oma värvuselt on nad mustad, must-valged, triibulised ehk brindle ja nn seal ehk must, millel on kirkas valguses punakaspruune jooni. Koeral peavad olema valged märgid ümber koonu, valge lauk silmade vahel ja rinnal. Ideaalne on silmade vahelt sümmeetriliselt üle pea kulgev lauk. Lisaks valgele rinnale peaks olema valge ka kaelus, tervenisti või osaliselt valged esijalad või valged tagajalad kannast allapoole. Värviveaks loetakse nende märgiste puudumist või seda, kui koer on liiva- või maksakarva. Koera keha võib olla kuni 30% ulatuses valge. Ka sinised silmad on keelatud.
Iseloomult aktiivne ja sõbralik
Oma iseloomult on tõug elav ja sõbralik, mistõttu sobib ta väga hästi seltsikoeraks. Klarissa lisab, et bostoni terjeriks teeb teda just see, et nad võivad olla ka üsna püsimatud, nagu väiksed lapsed, kes on kord siin, kord seal. Peppa isa Finn on näiteks selline koer, kes on olnud kord ahjus, kord pesumasinas, kord nõudepesumasinas, õnneks siiski mitte töötavates masinates. Seetõttu tuleb olla bostoni terjeriga kogu aeg hoolas, et koer mingi jamaga hakkama ei saa. Klarissa lisab, et eks see sõltub paljuski siiski ka konkreetsest isendist.Nad on üsna otsustuskindlad ja toimekad koerad, kes vajavad liikumist ja erinevaid harrastusi. Nad on sitked ja sportlikud. Bostonlased õpivad kiirelt ja sobivad hästi harrastama agilityd ning kuulekuskoolitust. Olen ma ka ise näinud mitut bostoni terjerit agility-rajal võistlemas just siin, Eestis, ja võin julgelt kinnitada, et nad on kiired ja nutikad. Klarissa lisab, et üks tema koerte pesakonnast pärit bostonlane on saavutanud kuulekuskoolituses maksimumpunktid!Bostoni terjerid on alati valmis mänguks või jalutuskäiguks, kuid ärge unustage, et neil pole aluskarva, mistõttu võivad nad kergesti külmetuda, kui väljas on kõva pakane või paduvihm, mistõttu tasuks neile karmimates tingimustes selga panna mõni koertele mõeldud soojem riideese, nt. vest. Klarissa kinnitab, et ega ta külma ilma ja lumega oma koertega jalutama ei lähegi. Koduaias on sisse aetud rajad, kus koerad saavad minna ja oma häda ära teha.
Väga hea valvur
Bostoni terjerid on suurepärased valvurid, kes annavad märku, kui on märgata mingit liikumist, kedagi või midagi võõrast. Valvamine pole siiski mitte agressiivne, jahivaistu neil enamasti ei esine. Valvamine ei väljendu ka selles, et koerad hauguksid/klähviksid. Kui bostoni terjer jääb üksinda koju, siis on ta seal igati rahulik ja vaikne.Bostoni terjerid õpivad üsna ruttu ja kergelt, kuid kasutada tuleks pehmeid meetodeid. Kuna nad on siiski terjerid, siis kutsikaeas peab nende kasvatus olema konkreetne ja eesmärgikindel. “Terjer” lööb nendes välja just mängides, kui esile kerkivad jonnakus ja uhkus. Klarissa kinnitab, et õnneks on tänastes bostoni terjerites seda “terjerit” väga vähe alles ja koerad õpivad tõepoolest väga kiiresti. Paar korda harjutamist ja juba on asjad selged. Klarissa oma bostoni terjeritega trennis pole käinud, ta on lihtsalt ise neid treeninud.
Nad on lastesõbralikud ning lastega vägagi kannatlikud. Kuna nad on ka ise mängulised ja humoorikad, siis on ka lastel nendega väga vahva olla.
Marko Tiidelepp Foto: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.