Seekord käis ajakiri Lemmik külas Paljassaarel asuvas Varjupaikade MTÜ Tallinna varjupaigas. Augustis tähistasid nad oma kolmandat sünnipäeva uues hoones.
Nagu ikka, viisime kaasa ka pehmet kassitoitu, eriti oli vaja seda kassipoegadele. Kohalik omavalitsus toetab varjupaiga looma ülalpidamist esimesed 14 päeva, kuid kassipoegi hoitakse varjupaigas enamasti alati kauem. Loomade üle 14 päeva varjupaigas hoidmist, ravimist, steriliseerimist-kastreerimist, kiibistamist ja varjupaikade hoiutingimuste parandamist saame teha ainult tänu annetustele.Kes nad on?
Varjupaikade Mittetulundusühing loodi 2007. aasta alguses. Varjupaikade MTÜsse on koondunud seitse kodutute loomade varjupaika üle Eesti: Läänemaa, Pärnu, Tallinn, Valga, Viljandi, Virumaa ja Võru. Oleme oma tegutsemisaja jooksul saatnud uutesse kodudesse 12 000 looma. Alustasid nad ajal kui Eesti kodutute loomade olukord oli täiesti teine. Varjupaiku pidasid enamasti FIE-d või munitsipaalasutused, kellele hulkuv loom tähendas ennekõike heakorraprobleemi nagu seda on prügimajandus. Valdav osa loomi läksid eutaneerimisele hiljemalt kahe nädala möödumisel. Siinkohal tuleks arvestada, et Eesti Vabariigis kehtivate seaduste kohaselt tuleb esimesed 14 päeva peale looma varjupaika saabumist otsida tema vana peremeest ja peale kahe nädala möödumist leida loomale uus omanik või loom eutaneerida. Õnneks aga püüavad nad majutada ja leida hoiukodusid nii paljudele loomadele kui võimalik, nende visioon on, et igale loomale leidub oma kodu. Seetõttu töötavadki varjupaigad “kaks ühes” põhimõttel, mis on mujal maailmas unikaalne. Nad on kohalike omavalitsuste koostööpartneriks inimeste ja loomade turvalisuse tagamisel, püüdes loomi ning pakkudes neile peavarju seaduses ette nähtud kaks nädalat ja seejärel muutuvad päästekeskusteks, kus otsitakse annetajate toel loomadele, kellede endist omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, uusi kodusid. Nad on kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja, see tähendab, et annetaja saab Varjupaikade MTÜ-le annetatava summa maha arvata oma aasta maksustatavast tulust. Ka juriidiliste isikute annetuste kohta edastatakse andmed maksu- ja tolliametilt järgmise majandusaasta alguseks.
Paljassaare varjupaik
Paljassaare varjupaik on võrdlemisi lihtsasti leitav, kuna asub kohe tee ääres. Ruumi on neile antud rohkesti ja kõik on väga puhas. Vahetasime eelnevalt varjupaiga töötajatega mõned meilid ja meid oodati väga külla. Kohe sisenedes tekkis soe tunne ja meilt uuriti naeratades, et kellele meie järele tulime ja palju kasse on plaanis võtta. Hetkel on neil varjupaigas kasse ja koeri. Kui kodutute koerte olukorraga võib üldjuhul Eestis rahul olla, siis kassid on jätkuvalt murelapsed. Koerapoegi või leituid pesakonda pole neile enam ammu toodud, pigem vanemaid koeri, kellede omanikud on ära surnud ja keda keegi ei taha või mõned nooremad, suuremad koerad, kes on võetud, kuna väiksena on nad armsad ning siis unarusse jäetud. Koerad nõuavad siiski palju tähelepanu, korda ja treenimist. Eriti kui temast kasvab suur koer. Võiks öelda, et pole ühtegi halba koera, on halvad omanikud ja õige suhtumise ning treeninguga saab noorema koera korralikult ja hästi käituvaks loomaks. Selline näide on varjupaigas hetkel täiesti olemas ja koer ootab kodu.
Kaks kassituba
Peamiselt on kodu ootavad kassid paigutatud kahte kassituppa, suurde ja väikesesse ning nende tegemisi saab ka veebikaamera vahendusel jälgida. Mõlema toa kiisud on väga sõbralikud ja oli näha, et külastajatega harjunud ning soovisid väga hea käitumisega silma paista. Eriti huvitas kõiki fotograaf ning tema fotoaparaadi katiku heli. Väikeses toas olid enamasti kiisud, kes on mingil põhjusel varjupaika kauemaks jäänud ja suures toas natukene teistele alla jäänud. Seal toas piisas korraks vaid maha kükitamisest ja juba olid tähelepanumaiad kiisud platsis. Eriti jäid silma Chili, Apollo ja Tšello. Viimast kutsuvad varjupaiga töötajad igaveseks teiseks kiisuks, sest inimesed on korduvalt veebist ta üles leidnud ning soovinud talle järele tulla, kuid kohapeal ikkagi kellegi teise kasuks otsustanud. Meie sellest aru ei saanud, kas tõesti ei peeta siis teda piisavalt ilusaks või armsaks kiisuks? Igatahes on ta väga sõbralik ja mänguhimuline, kuid võib-olla sobib pigem kodu ainukeseks kassiks, mitte teise kassi juurde. Apollo on väga ilus, pikajalgne kiisu. Alguses uudistab võib-olla veidi eemalt ja on pelglik, kuid varsti oli ka tema pai nõudmas. Chilil on küll poolik saba aga see-eest on ta igati täisväärtuslik kiisu ja tuli meid samuti uudistama. Suures kassitoas jäi silma sinisilmne Alfred, kelle puhul ei saa kindlasti öelda, et teda keegi ei taha, sest ta pole piisavalt ilus. Väga huvitava mustvalge mustriga on ka Vokalist. Üldiselt on hetkel kõige rohkem hallitriibulisi kiisusid kodu ootamas. Meile jäi ka silma, et kassidele on antud õue ligipääs ehk siis akna taga on puur, kus nad saavad sees käia ja uudistada ning värsket õhku hingata.
Tegelikult veel üks tuba
Kolmandas kassitoas läks nunnumeeter täiesti põhja, sest seal hoitakse kassipoegi. Sisse astudes tervitatigi meid korraliku koju nõudmise kisaga, isegi rohkem kui täiskasvanud kiisude puhul. Puurides ollakse enamasti pesakonniti ja mõnes ongi vaid viimane kassilaps ootel. Väga vahvad olid kaks musta kassineiut, kelle puhul loodetakse, et nad koos ära võetakse. Väga aktiivne oli üks mustavalge preili. Enamus, kes seal kassipoegade toas on, on tegelikult valmis ka koju minema. Varjupaik paneb aga südamele, et kassi eluiga on pikk ning teda võttes peab ikkagi selleks ajaks olema valmis tema eest hoolt kandma ja kodu pakkuma. Seetõttu palutakse vanematelt inimestelt nende laste kinnitust, et juba korra hüljatud loom ei peaks seda valu uuesti tundma.
Birgit Padur Fotod: Aivar Pärtel
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.