Hispaania psühholoogid ja kognitiivse neuroloogia spetsialistid, Pompeu Fabra ülikooli (Barcelona) professor Núria Sebastián Gallés ja doktor Juan Manuel Toro ning Barcelona ülikooli professor Josep Batista Trobalon suutsid juba kümmekond aastat tagasi tuua selgust üliolulisse probleemi – kuidas rotid suhtuvad maailma erinevatesse keeltesse.
Kolme hispaanlase artikkel ”Tagurpidi esitatava kõne ja rääkijate vahelduvuse mõjud rottide keeleeristuses” (Effects of Backward Speech and Speaker Variability in Language Discrimination by Rats) ilmus 2005. aasta jaanuaris ajakirjas Journal of Experimental Psychology: Animal Behavior Processes (vol. 31, no. 1, lk 95-100). Seda lühikest teadusartiklit peeti koguni nii oluliseks, et 2007. aastal määrati selle autoritele Nalja-Nobeli (Liba-Nobeli) keeleteaduslik auhind.Hispaania teadlased tegid 2004. aastal rottide peal kindlaks, et loomad ei suuda mõnikord eristada inimest, kes räägib tagurpidi jaapani keelt, inimesest, kes räägib tagurpidi hollandi keelt. Teisisõnu tõestati, et rotid ei suuda eristada jaapanikeelseid sõnu, mis on hääldatud tagurpidi (s.t tagantpoolt ettepoole), samamoodi hääldatud hollandikeelsetest sõnadest, kuid nad saavad aru eri keelte erinevusest, kui neid räägitakse õigetpidi.Kõigi katsete osavõtjateks olid teadlaste Joseph Abraham Longi ja Herbert McLean Evansi poolt aretatud erilised rotid, kelle saamiseks ristati 1915. aastal valged emasloomad hallide isasloomadega. Long-Evansi rottidel on mitu füsioloogilist eripära, mis lubavad neid edukalt kasutada toksikoloogilistes ja neurofüsioloogilistes eksperimentides.
Katsete seerias tõestasid teadlased, et rotte on võimalik õpetada reageerima erinevalt fraasidele, mida öeldakse kahes teineteisest tugevasti erinevas keeles. Taolisi sobivaid keelepaare saab valida kümneid või isegi sadu, kuid hispaanlased võtsid uurimisobjektiks hollandi ja jaapani keele seetõttu, et neid keeli on ka varem analoogilistes testides kasutatud ning need on rütmilt ja struktuurilt väga erinevad.
Katsed laste ja ahvidega
Asi on selles, et 1990. aastate lõpus mängisid neurolingvistid prantslase Franck Ramus’ juhtimisel elektrisüntesaatoril “valmistatud” nende keelte fraase ette vastsündinud imikutele ja tamariinidele, küünisahvlaste (Callitrichidae) sugukonna kõige arenenumatele isenditele. Nende katsete tulemused olid sedavõrd huvipakkuvad, et 2000. aastal avaldas selleteemalise artikli USA ajakiri Science (artikli pealkiri oli “Language discrimination by human newborns and by cotton-top tamarin monkeys”). Selgus, et nii imikutest inimlapsed kui täiskasvanud ahvid võtavad jaapani ja hollandi keelte erinevusi vastu ainult siis, kui seda esitati õiges järjekorras. Kui aga katsealused kuulasid lindistust tagurpidi, ei reageerinud nad keeleerinevustele mitte mingil moel. Kuna neid katseid arutati spetsialistide hulgas laialdaselt, otsustasidki Hispaania teadlased kontrollida Long-Evansi rottide vastuvõtlikkust nendele samadele keeltele.
Allan Espenberg
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.