Piisava töö ja pühendumise korral saab roti üsna kuulekalt ülesandeid täitma, tõestab noore loomasõbra Heleni eksperiment.
Paljud loomasõbrad teavad sellist vahvat spordialast nagu agility – vahva ja liikuv ala koertele ja nende omanikele, mis alguse saanud aastaid tagasi Inglismaal. Hobustega on tõkkeid ületatud muidugi kauem, kuid ka koerad on sellel alal suurepärased. Lisaks koertele on teada ka jäneseid, kasse ja pisinärilisi, kes samuti meelsasti takistusradu läbivad. Ka meil Eestimaal on nüüd vähemalt üks neiu, kes üritab teha agilityt… rottidega.Ajaloost on teada, et rotid on ühed väga nutikad sellid, kes mõnikord vaat inimesestki targemad. Mõni aeg tagasi oli mul võimalus suhelda ühe näriliste tõrjet tegeva firma juhiga ja kuigi tema tööks on rottide tõrje, kinnitas ta, et rotid on ühed väga põnevad, nutikad ja taibukad tegelased.Ja kes meist ei mäletaks Oskar Lutsu „Kevadet“ ning Kiire kadunud saapanööpe, kui Toots kinnitas, et ju need nööbid rotid ära viisid, sest nende kodust viisid rotid kaasa lausa kapsaraua. No ei tea, rotid on küll nutikad, aga kas ka sedavõrd tugevad.Eesti Loomakaitse Seltsi kodulehelt on võimalik lugeda: “Rotid kuuluvad kõige intelligentsemate näriliste hulka – teistest loomadest võrreldakse neid tihti koertega. Nad on väga uudishimulikud loomad, kes on alati valmis inimesega suhtlema. Vastupidiselt levinud arvamusele on lemmikuna peetavate rottide esivanem rändrott, mitte kodurott. Rändrotid on pärit Hiinast, kust nad keskajal üle maailma levisid ning koduroti välja tõrjusid. Kodustama hakati rotte juba 18. sajandil. Lemmikrotid on pikema eluea ja parema iseloomuga kui nende rändrottidest eelkäijad – neil on aidanurgas elava metsiku rotiga samapalju ühist kui taksikoeral ja hundil.”
Miks aga Helen Kiisel just rottidega katsetama hakkas, seda küsime juba tema enda käest.
Uurimistöö kooli jaoksHelen õpib Tallinna Saksa Gümnaasiumi 11 B klassis. Mõned kuud tagasi sai ta koolist ülesandeks teha uurimistöö.Suure loomasõbrana (tema perel on kodus nii koer kui ka kass) mõtles neiu kohe, et tahab uurimistöö teha loomadega seotud teemal. Heleb tõdeb, et algul tal konkreetseid ideid kahjuks nappis, aga abi oli lähedal: „Õnneks aitas mind hädast välja Nõmme Loodusmaja juhatuse liige ja eestvedaja Lada Mehikas, kes pakkus mulle teemaks rottide dresseerimise ja andis mulle kaks vahvat albiino-rotipoissi.”
Ja nii saidki kaks Nõmme Loodusmaja elavnurga asukat endale ajutise kodu Mustamäel. Heleni koju tekkis seeläbi vahva ja harmooniline (värvi)kooslus: kaks valget rotti, must kass ja musta-valgekirju koer.
Rotid uues kodusRottide transpordiga polnud probleeme, mugava puurikesega sai loomad kenasti Heleni koju sai toimetada.Uues kodus harjumine võttis loomakestel veidi aega. Helen meenutab, et esimestel päevadel olid rotid suhteliselt arad. “Tundus, et neil pole ka isu, sest toit kausis ei vähenenud.“ Isegi kahe nädala möödudes olevat rotid veel peljanud ega julgenud Helenilt näiteks toitu vastu võtta.Helen meenutab: „Alguses tundsid nad ennast turvaliselt ainult minu õlal, võib-olla seepärast harjusid nad minu lõhnaga. Toitu ei võtnud nad minu käest üsna pikka aega. Mul tekkis hirm, kas nad üldse hakkavad mind usaldama, kas suudan neile midagi selgeks õpetada. Ja äkki haarasid nad minu sõrmede vahelt pannkoogi tüki, pärast seda hakkas kõik paremuse poole liikuma.“Tänaseks on rotipoisid hoopis teisest puust – nad on uue koduga harjunud, neid on piisavalt sotsialiseeritud. Nüüd tahavad nad kogu aeg puurist välja saada, et korteris ringi liikuda.Pere koer ja kass võtsid uustulnukad üldiselt väga hästi vastu. Helen esialgu küll pelgas veidi, et äkki tekivad kassil rottide suhtes kurjad kavatsused. Tegelikult selgus, et rotid ei tekita kassis mitte mingisugust huvi. “Ega ma neid üksinda samasse ruumi ei jätaks,” lisab Helen siiski.
Hoopis perekoer (muide ka agilityharrastaja) Jasper on rottidest ülimalt huvitatud, pidades rotte ilmselt oma liigikaaslasteks: „Ta tahaks ju rottidega mängida, kuid ega tema ei mõista, et rotid on temast oluliselt väiksemad. Ilmselt peab ta rotte väga pisikesteks koerteks.”
Marko Tiidelepp
Lugu jätkub ajakirjas Lemmik.
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.