Esimese asjana ütleb haapsallanna Ave Heringas, et enne sea majjavõtmist tuleks maha istuda ja üliväga põhjalikult järele mõtelda.
Siga, ütleb Ave, ikka ei ole toaloom. Veel ütleb Ave, et on remondile ammu käega löönud, kuigi välisuks tuleks igatahes ära vahetada ja parkett. Tuhnimisjäljed aias käib Ave rehaga üle nädala üle, aga lilleõied rändavad ilu armastava vietnami rippkõhtsea kõhtu. Korteriloom ei ole siga hoopiski, treppidest ta ei käi. Üksindust ei kannata siga põrmukestki.„Võimalused, jah, tuleb hoolega läbi mõtelda, enne kui siga võtta,” nendib Ave.Olen just Ave kodumaja väravast, külg ees, sisse loovinud. Ave on ennist küll teada andnud, et siga on kinni, aga mine sa tea. Olen piielnud värava kõrval lösutavat pirakat hundikoera, Karu nimeks, ja esimest korda elus on võõras suur koer tundunud mulle üsna ohutu loomana. Või vähemasti elukana, kelle puhul on ette teada, mis võib juhtuda. Vietnami rippkõhtsea kohta ei tea ma suurt midagi peale selle, et nädal aega tagasi, kui fotograaf Arvo teda üles käis võtmas, võttis siga vungi sisse ja… Arvot päästsid vaid väledad jalad.Nüüd oleme Arvoga taas Ave Haapsalu kodumajas ja Ave on esimese asjana ütelnud, kui üliväga põhjalikult tuleks enne sea võtmist järele mõtelda.
Siga pole naljaasi!
Muidugi ei ole ma tulnud endale siga võtma, vaid seast kirjutama, ja osalt on Ave sellega nõus olnud ka sellepärast, et inimestele südamele panna: rippkõhtsiga ei ole naljaasi.Ave ise siga naljaasjaks ei pidanud, aga üliväga põhjalikult ei mõtelnud järele kah. Sea võtmisest oli juttu olnud, aga ega Ave päris tõsiselt mõtelnud, et ühel heal päeval krõbistab parketi peal siga. Siis ühel heal päeval oli too äkitselt Soovis saadaval: „Ära anda vietnami minisiga.” Juba selle peale, et keegi tõulooma tasuta ära annab, võinuks ohtuled põlema lüüa, aga ei löönud. Ave mees Urmas ütelnud küll, et ainult üle tema laiba, aga majja too loomake tuli: puges igal õhtul oma voodikesse, pani peakese padjale, tõmbas roosast siidist vatiteki peale ja jooksis muul ajal sõrgade krõbinal tubades ringi. Päeviti pani Ave kahe ja poole aastasele Bossule punase mantlikese ja traksid selga ning läks Viigi äärde promeneerima.Kuulutuse peale siga vaatama läinud Avele oli avanenud Kopli kitsukeses kööktoas imearmas vaatepilt: ilus pisike siga, tegelikult juba tollal mõnevõrra suurem kui Ave eeldas, aga kannatas sülle võtta küll. Voodikese, siiditeki, padja, traksid ja punase mantlikese pani eelmine omanik tasuta kaasa. Kitsuke kööktuba oli puhas ja hubane, siga nägi välja nagu pupe ja omanik kõneles temast ülivõrdes.Küsimusele, miks ta Bossu, tollal veel Oskari, täiskasvanud, kahe ja poole aastase looma ära annab, tuli vastus, et hiljaaegu mehest lahku läinud proua viibivat sageli välismaal, Bossul, tollal veel Oskaril, käivat küll hooldaja, aga seltsi armastav loomake kannatavat üksinduse käes. Muud põhjust ei olevatki. Tagantjärele on Ave kindel, et tegelik põhjus oli teine. „Öeldakse ju, et sigadus. Oled sa mõelnud, kust see sõna tuleb?” küsib Ave. Ja ütleb siis pärast pisukest pausi, et sigadus on see, mis siga korraldab.
Otse loomulikult oli Bossu siga, nagu üks siga peab olema, ja otse loomulikult hakkas ta kohemaid sigadusi korraldama.
Lumekrabi kurvameelsuse vastuImelilusast roosast siiditekist jäid üsna kiiresti järele ribad, nii et Ave asendas selle sama imeilusa leherohelisega. Enne seda aga, päevakese pärast saabumist, tabas Bossut korralik depressioon: loom puges voodisse teki alla, jalgu alla ei võtnud, ei söönud, ei joonud.Ave helistas ja jooksis loomaarste pidi, ükski aga ei osanud midagi soovitada. Toasigadest ei teatud tol ajal veel suurt midagi. Siis helistas Ave vanale omanikule. See soovitas pakkuda lumekrabi pulki. Et lumekrabi pulgad olla alati kurvameelsuse vastu aidanud ja aitaski. Bossu vitsutas kõhu hõrku lumekrabi pilgeni täis, läks liikvele ja… hakkas sigadusi tegema.Selle koha peal märgib Ave, et ühte ei tohi ta salata – öösiti rippkõhtsiga sigadusi ei tee. Rippkõhtsiga on päikese loom: koos päikesega läheb magama ja koos päikesega ka tõuseb. Õnnetuseks oli Bossu oma uude koju saabunud 1. juunil, kõige lühemate ja valgemate ööde ajal. See tähendas seda, et siga hakkas sigadusi tegema kell neli öösel.Eelmine omanik oli Avele muu hulgas öelnud, et ärgu kardetagu, tuhnima siga ei hakka. 31. detsembril sündinud loomake võeti pesast ära enne, kui maa üles sulas, nii et tuhnima ei jõudnud mamma maimukest õpetada. Veel oli Avele öeldud, et kahe ja poole aastane loom suurt suuremaks enam ei kasva. Kumbki väide ei pidanud paika. Bossu võttis kamarat üles nii, nagu jõudis. Üle nädala käis Ave rehaga aia üle. Peale selle osutus Bossu suureks iluarmastajaks: napsas ära kõik õiekesed, roosid ja betuuniad, käis verandauksest sisse-välja, pistis nahka kõik alla kukkunud õunad-pirnid ja… hakkas mühinal kasvama.
Bossu hakhkab kasvama
Toona ühe teadjama loomaarsti käest asja uurinud, sai Ave teada, et kahe ja poole aastane rippkõht on parimas kasvueas maimuke. See osutus tõeks. Nüüdseks kaalub kuueaastaseks saanud süleloomake tublisti üle saja kilo, nii suuri trakse, mis Bossule selga mahuksid, ei ole olemas, jõuvahekord on kah kõvasti Bossu kasuks, nii et promeneerimas ei käida temaga enam ammugi.Ave sõnul pole aga Bossu sugugi oma tõu kõige suurem esindaja. On tublisti kogukamaid. „Minisiga ta kindlasti ei ole. Vietnamis on ta täiesti tavaline farmisiga. Ja ta võib elada kahekümneaastaseks,” ütleb Ave. Ta ei saa aru, miks kõneldakse alatihti rippkõht-minisigadest. Võib-olla on müügitrikk.Ka plaan, et Bossu hakkab seltsi pakkuma Ave ratastoolis isale, läks vett vedama. Bossule ratastool lihtsalt ei meeldinud, võimalik, et ka sellepärast, et just Ave isa Oskari pärast sai Bossust Bossu. Ave ei pidanud sündsaks, et isa ja siga kannavad mõlemad Oskari nime.
Siga teeb seakisa
Majas vabakäigul peetud Bossu eluruumi hakkas Ave piirama pärast seda, kui Bossu oli köögilaua pealt ühekorraga nahka pistnud (korralikult fooliumisse mähitud!) sünnipäevatordi, avanud sügavkülma, teinud selle tühjaks – sügavkülmas oli muu hulgas ka tubli talvevaru mustikaid –, ja tõngunud kogu söögikraami köögipõrandale laiali. Viimaseks tilgaks karikas sai Bossu plaan köögipõrandat õlitada, mille ta ka teoks tegi: rammis täispuidust kapiust, avas õlipudeli ja õlitas nagu jõudis.Uuesti teadjama loomaarstiga konsulteerinud, sai Ave soovituse võtta teine rippkõhtsiga veel. Sigadusesi tegevat siga justnagu inimlaps igavusest. Kahekesi ei olevat sigadel igav ja nad sigadusi ei tegevat.Pole teada, kas see on õige, sest Ave ei riskinud teist siga võtta. Ta läks kergema vastupanu teed ja poolitas elutoa. Bossule jäid sohva, toapalm, klaver ja pääs verandalt aeda, kööki põrandat õlitama ta enam ei pääsenud. Pagendatud loom solvus hingepõhjani. (Ja kes ei oleks solvunud?!)
Klaver Bossut esialgu ei huvitanud, küll aga… Ave lause poolitab kõva mürakas, nii et kõik peale Ave võpatavad. Tagaaias arbuusi kallal nahistanud Bossu on otsustanud tuppa tulla, teeb seakisa, lõngutab kinnist verandaust, nii et klaasid värisevad, ja kui see ei aita, rammib – mürtsti!
Kaie Ilves
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.