Eesti metsloomade tervis on üsna Euroopa keskmine, mis aga tähendab, et kui metsas toimetaksid arstid, oleksid neil käed meie mäkrade, karude ja metssigadega üsna tööd täis.
Üks peamistest muredest on parasiidid. Mitmed neist suudavad omale hea äraolemise tekitada ka inimese organismis. Eesti teadlaste sõnul pole ka meie kodused lemmikud päris „puhtad poisid”.ETV teadussaade „Uudishimu tippkeskus” andis koos Eesti teadlastega ülevaate tuntumatest parasiitide põhjustatud haigustest.
Keeritsusse jagub nii metsloomadele kui inimestele
Veterinaar- ja toidulaboratooriumi peaspetsialist Age Kärssini sõnul võivad paljudes metsloomades elavad keeritsussid (Trichinella) tekitada paksu pahandust ka inimestel, kes nakatunud loomade liha söövad. „Need vastsed vabanevad maos, rändavad peensoolde, kus toimub edasine areng pärast kopuleerumist ehk emaste ja isaste kokkusaamist.” Loodud vastsed kasutavad lümfi- ja veresooni justkui metroona, et jõuda lõpuks välja oma lemmikpiirkonda ehk käsi ja jalgu liigutavate skeletilihasteni.Teel sinna läbivad vastsed erinevaid kudesid ja võivad neid kahjustada ja põhjustada inimesele palju vaevusi kuni südamelihasepõletikuni välja. Sihtkohta jõudes üritab vastne lihasrakku enda heaks tööle rakendada. Peremeesorganism tekitab aga vastureaktsioonina vastse ümber kapsli ning tulemuseks võivad olla ebamäärased lihaspõletikud, mille tõelisele põhjusele polegi nii lihtne jälile saada. Abi on vereproovist, mõnikord on tarvis anda ka proov lihaskoest.„Keeritsussiga nakatuvad need, kes söövad liha – kas lihasööjad või kõigesööjad. Kui üks loom haukab teisest kasvõi tapluse käigus tükikese ja too on juhtumisi nakatunud, hakkavad vastsed arenema ka hammustaja enda kehas,” selgitab Kärssin keeritsussi võidukäigu tagamaid.Erinevad keeritsussid on Kärssini sõnul Eestis laialt levinud: „Põhjalikumad analüüsid on näidanud, et iga kuues on metssiga on elu jooksul nakatunud, lausa kaks kolmandikku ilvestest on positiivsed.”Loomadel on raske end keeritsussi vastu kaitsta. Inimeste seas võivad taimetoitlased ja veganid aga kergemalt hingata, kuna nemad ohustatud pole. Teistel soovitatakse aga alati jälgida, et toidulauale jõudev liha oleks korralikult kuumtöödeldud, kuna siis küpsevad ka parasiidid ära ega saa inimese kehast omale paradiisi luua.
Toksoplasmoos levib kassidelt inimestele
Kui harilikult on hiired ja rotid kasside suhtes pelglikud, kasside uriini lõhn mõjub neile ohu märgina ja valgel ajal nad parema meelega mööda avatud põrandamaastike ringi ei siba, siis toksoplasmoosiga nakatunud närilised käituvad hoopis muretumalt ja rumalamalt. Kassi uriini lõhn neid ei peleta ja oma asjade ajamisel ollakse tavapärasest kuraasikamad. Nii leiavadki haigust kandvad isendid suurema tõenäosusega oma otsa just mõne kassi lõugade vahel.„Arvatakse, et need kodanikud, kes liikluses liigseid riske võtavad, võivad olla samuti toksoplasmoosi põdenud.”Ehk siis see parasiit suudab mõjutada oma peremeesorganismi aju ja seekaudu mõtlemist ning paraku kehtib kõik ka inimese puhul. Arvatakse, et need kodanikud, kes liikluses liigseid riske võtavad, võivad olla samuti toksoplasmoosi põdenud ning seetõttu on nende sisemise pidur kannatanud, just nagu hiirtel juhtub. Age Kärssini sõnul võib nakatumine aset leida ka ilma kassita – piisab, kui süüa looma, kes on omakorda söönud looma, kes on kuskilt nakkuse saanud.Lisaks sellele, et toksoplasmoosi on seostatud impulsiivsuse ja skisofreeniaga, võib see parasiit põhjustada ka erinevaid põletikke näiteks südames, silmas, maksas või ajus. Eriti ohustatud on rasedad naised, sest haiguse tagajärjel võib loode hukkuda või sündida väärarenguga.
Eesti sääsed levitavad silmaussi
Paraku ei saa ka koeraomanikud kergelt hingata. Kliimamuutuste ja inimeste suurema mobiilsuse toimel on viimase aastakümne jooksul asunud Eestis kanda kinnitama uus ümaruss nimega Dilofilaria repens, kellele meeldib naha all elada.Otse koertelt me seda ussi ei saa, vaja on väikest räpast looduslikku ühiskasutuses olevat süstalt ehk sääske. Just sääsed ongi dilofilarioosi peamised vektorid.Halvemal juhul võib väike suts käsivarrel päädida mitmekümne sentimeetri pikkuse ussiga silma limaskestas. Seega kadunud on need ajad, mil võisime kindlalt väita, et Eestimaa sääsed ühtegi haigust ei levita.
Ka paeluss pole kuhugi kadunud
Tartu Ülikooli zooloogia doktorant Ants Tull on koos kolleegidega korjanud Eestimaa linnadest ja küladest sadu kasside ja koerte väljaheiteid ning neid laboris uurinud, mistõttu teab nüüd, et parasiitide puudust siinmail karta pole. Näiteks Läänemaal olid ühe või teise parasiidiga nakatunud praktiliselt kõik loomad, kes uuringus osalesid.Rõõmus jalutuskäik neljajalgse sõbraga võib tuua diivanile, voodisse või kui suhted eriti familiaarsed ja koeral on lubatud pererahva nägu lakkuda, siis ka otse inimese suhu imetillukesi ussimune. Silmale on need küll nähtamatud, ent ometi elujõulised ja oma võimaluse ootel.Ants Tulli sõnul on paelussi põhjustatud ehhinokokoos väga ohtlik: „Eestist on teada paar juhtumist, kus inimene on saanud vastsevormi organismi ja see on maksa kinnitanud ning on olnud vaja siirata talle uus maks. Paelussi peiteaeg 10-15 aastat, mil haigus võib areneda väga kaugele ja lõppeda surmaga.”Tull selgitab, et ussimunad suudavad pinnases pikalt oma hetke oodata ning näiteks pargis sügisel korjamata jäänud koera väljaheide võib küll ajapikku justkui ära kaduda, ent selles sisaldunud ussimunad on alles ning kevadel mänguväljakule tulev laps võibki nakatuda.
Ahelat saab katkestada regulaarse ussitõrjega. „Kui koer või kass käib väljas iga päev, peaks talle andma neli korda aastas ussirohtu,” paneb Ants Tull loomaomanikele südamele. Samuti soovitab ta koertega laste mänguväljakutel mitte käia.
Kadri Põlm
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.