Oleme ajakirjas Lemmik rääkinud varem igasugu põnevatest võimalustest oma koera koolitada – olgu siis sportima, käsklusi täitma või lihtsalt kutsikast täisväärtuslikku koera kasvatama, kuid üks põnev koolitus on veel – näitusekoolitus.
Koeraspordiklubi Koerus kodulehelt võib lugeda näitusekoolituse kohta, et tegemist on koeraesitaja koolitusega, mis põhineb näituse tõuringi esitluspõhimõtetel. Mis asi see näitusekoolitus on ja milleks seda vaja on, sellest räägib meile koolitaja Inga Siil.Inga Siil ise tituleerib ennast koera esitlemise koolitajaks, kuid täpsustab, et händlerioskuste koolitajaks. Oma koertega on Inga näitustel käinud juba 1991aastast alates ja teisi koolitanud on ta veidi üle 10 aasta. Lisaks sellele, et Inga on üle 20 aasta esitlenud oma koeri näitustel, kelleks on peamiselt puudlid, on ta varasematel aastatel esitlenud ka mitmeid muid tõuge. Nüüdne kohtunikuamet ei luba tal aga enam võõraid koeri esitleda.Koeraesitamise koolitust annabki Inga just koeraspordikoolis Koerus, praegu on seal suvepuhkus, kuid sügisel koolitused jätkuvad.
Näitusekoolitus!?
Kas seda on üldse võimalik ka lühidalt sõnadesse panna?Inga tõdeb, et see on oskus välja tuua koera voorusi ja varjata koera puudusi.
Oskus ajada kohtunikule „puru silma“?
„No võib lihtsalt ka nii ütelda,“ naerab Inga. „Kuna olen ka ise koeranäituste kohtunik, siis võin ütelda, et staažikas ja kogenud kohtunik näeb selle ära, kui üritatakse „puru silma“ ajada.Hea koera esitlemine teeb kohtuniku töö lihtsamaks, ja oskus koera esitleda on väga suureks eeliseks, et näitusel võita.“
Kuidas saab näitustel hakkama see koeraomanik, kes pole koolitusel käinud?
„Tal saab olema väga raske – kui ta ostab endale näiteks välimiku osas väga perspektiivika kutsika ja ühel hetkel (kasvataja soovil, abikaas või laste palvel) jõuab näitusele ja tal pole aimdust, kuidas see käib või mida seal tegema peab, siis on tal näitusel hästi raske. Ta lihtsalt ei saa aru, mida kohtunik temalt ja tema koeralt näituseringis eeldab.”
Algajad ja edasijõudnud
Inga annab kahti sorti koolitusi – algajatele, kus õpitakse põhitõdesid (algtõdesid), mida näitusel tehakse, mida kohtunikud võivad koeraesitlejalt nõuda, et inimesed oskaksid nendele soovidele, nõuetele vastata. Edasijõudnute koolitus on nendele koeraomanikele, kellel on juba näitusekogemus olemas, kas suurem või vähesem ja nad tahavad seda oskust veelgi lihvida, veelgi paremaks muuta. Et koera veelgi paremini esitleda.Näitusekoolitus algajatele kestab viis tundi – üks kord nädalas ja üks tund korraga. Edasijõudnute koolitus kestab neli tundi, kuid siin võib käia korduvalt.Algajate koolitus algab sellega, et kohalolijad saavad omavahel tuttavaks ja õpitakse selgeks ringis liikumine. Ringi liikumine ongi koera esitlemise Aja O. Seda tuleb näitusel kõige rohkem teha ja see annab kohtunikule peamise info koera anatoomiast. Selle puhul on kõige olulisem see, et tuleb valida õige tempo lähtudes koerast, ringi suurusest ja maapinnast, millel näitus toimub. Omanik peab saama kätte õige tunnetuse ja ei maksa unustada, et koer peab ringis liikuma traavi, mille saavutamine tempos on tõuti väga erinev.. „Kui omanikel on rihma otsas taks, siis peab taksi traavimiseks inimene liikuma suhteliselt rahulikult, kui rihma otsas on saksa lambakoer, siis tema traav on selline, et inimene jookseb päris kiiresti.“Teises tunnis korratakse eelmises tunnis õpitut, hakatakse õppima edasi-tagasi liikumist, ja seda, kuidas panna koer seisma ehk nö poseerima. Edasi-tagasi liikumine annab kohtunikule info koera esi- ja tagajäsemete ehitusest (kas on kitsa või laia asetuseda jne).Kolmandas tunnis korratakse eelnevalt õpitut ja jätkatakse seisma paneku õppimist, õpitakse ära ka kolmnurgas liikumine. Kolmnurgas liikumine on kujund, mis annab kohtunikule infot koera anatoomiast, mis ühendab endas ringiliikumise ja edasi-tagasi liikumise kombinatsiooni.Neljas tund on kordamise tund, kus tehakse erinevaid harjutusi, näituste situatsioone.Viies tund on teooriatund, milles Inga räägib näituste eeskirjadest, hindamissüsteemist, erinevatest hinnetest ja nende tähendusest, rosettide värvidest jne.Pärast algkoolituse läbimist soovitab Inga inimestel käia paaril-kolmel koertenäitusel ja seejärel otsustada, kuidas edasi minna. Kas inimesele endale meedib näitustel käia, kas koerale meeldib näitustel käia, kas loobuda või mitte või saada endale vahva hobi ja harrastus ehk näitustel käimine. Pärast seda tasuks mõelda ka edasijõudnute koolituse peale, kusjuures Inga tõdeb, et 1/3 inimestest, kes on tema juures läbinud algkoolituse, tulevad ka edasijõudnute koolitusele.
Kas koolitusel õpib rohkem omanik/esitleja või koer?
Inga koolituse põhiidee on see, et tema õpetab händlerit/esitlejat. Inga annab talle edasi oma oskusi ja õpetab teda, tema saab neid oskusi harjutada selle koera peal, kellega ta trennis käib või hakkab ta tulevikus esitlema hoopis naabri või tuttava, sõbra koera.
Kas on siiski võimalik õppida ja areneda väga heaks näitusekoeraks?
„Kindlasti,“ tõdeb Inga. „Näitustel võivad olla ju ühe pesakonna koerad, kuid sageli saavad need koerad näitusel kõrgemaid ja paremaid tulemusi, kes koolitust on saanud.“
Kas mõned tõud on näitusel edukamad kui teised?
„On, kuid igas tõus on ka erandeid, kes kinnitavad reeglit. Kõik koeratõud, kes on inimkontaktsemad, keda motiveerib enam inimene, maius, mänguasi, siis on neid alati palju lihtsam esitleda, kui neid koeri, kes ei ole algselt aretatud koostööks inimesega vaid on aretatud iseseisvalt tööd tegema. Nii on väga head näitusekoerad näiteks karjakoerad (austraalia lambakoer, bordecollie, welsh corgie pembroke jt), seltsikoerad (puudel, bostoni terjer, chihuahua jt) ja jahikoerad (kuldne retriiver, labradori retriiver, spnajelid jt). Raskem on esitada iseseisvaks tööks aretatud tõuge nagu nt mastifid.“
Näitusel ja tõuringis
Iga koera kohta on näitusel tõuringis esinemiseks arvestatud keskmiselt kolm minutit. Selle aja jooksul peab händler välja tooma koera kõige paremad omadused. Üldjuhul on nii, et kohtunik vaatab koera liikumist ringis – nii saab kohtunik kätte koera üldmulje, milline on peahoiak, seljajoon ja sabahoiak, kui pika sammuga koer liigub. Kohtunik saab üldmulje, et see koer võiks olla pigem oma klassi võitja, see koer mitte.Pärast seda kohtunik eksamineerib koera läbi, vaatab koera hambumust, katsub koera alates sellest, kui pikk/suur on tema rinnakorv, kui suured on tema „taganurgad“, kui pikk on koera saba, milline on koera füüsiline vorm jne.
Kas kohtunik mõõdupuud ka kasutab?
„Tavaliselt mitte. Mõõdulindiga mõõdetakse taksikoerte rinnakorvi ümbermõõtu ja mõnikord on vaja mõõta ka mõnel koeral turjakõrgust.“Pärast seda teeb kohtunik koerale kirjaliku kirjelduse – ta kirjeldab sekretäri abiga seda, mida ta koera juures näeb, mis on konkreetse koera voorused, mis puudused võrreldes tõustandardis kirjeldatud konkreetse tõu ideaalse esindajaga.Lõpus laseb kohtunik koeral liikuda veel edasi-tagasi, et näha koera jäsemete asetust eest ja tagant, et näha kas jäsemed on kitsalt, laialt, kuidas ta liigub. Vahetevahel laseb kohtunik liikuda ka kolmnurgas, endast eemale, et näha veelgi paremini tagajalgu, seejärel liigub koer vasakule, kohtunik näeb sedasi külgliikumist ja enda juurde tagasi, siis näeb kohtunik esijalgu.Sellega on koera hindamine lõppenud. Kohtunik langetab otsuse ja annab koerale hinde ja selle hinde alusel selgub, kas koer jätkab võitlemist näitusel või ei.
Näitusel – kui palju sõltub koerast, kui palju koera esitlejast?
Inga arvab, et suhe on pooleks – kui on väga ilus koer, siis kohtunikud annavad kehva koeraesitlemise andeks, sest näitusel hinnatakse eelkõige koera ja koera välimiku vastavust standardile. „Kui seda imeilusat koera pole aga absoluutselt mitte treenitud – ta väänleb ja pöörleb näituseringis, ei lase kohtunikul ennast katsuda, siis ei saa kohtunik seda koera esimeseks panna, sest tal pole võimalik objektiivselt ja detailselt koera hinnata.“ Kui on olukord vastupidine, et koer on suhteliselt kesine, kuid esitlus on suurepärane, siis võib sellel koeral vahel minna palju paremini. Ka kohtunikud on inimesed ja nad hindavad seda, mida nad näevad. „Ja kui nad ei näe koera ilu, kuna koer keeldub ennast näitamast, siis ei saagi ju koera objektiivselt hinnata.“
Kas sellise koeraga on näitusel lihtsam, kes on käinud kutsikakoolis, teinud koerasporti, näiteks sõnakuulelikkust või muud?
Inga arvab, et kutsikakool ja muud treeningud on abiks, sest see sotsialiseerib koera. Näitusel olek on jällegi hoopis teistsugune situatsioon, kui kodus olemine, metsas jalutamine või miski muu – kuid see tuleb ainult kasuks. „Kasuks ei tule see, et kutsikakoolis ja sõnakuulelikkuses on esmesi käsklusi mida õpetetakse „Istu!“. Näitusel koer ei tohiks istuda ja need koerad, kes kutsikakoolis on saanud selle käskluse väga hästi selgeks tulevad näitusekooli ja siis hakatakse õppima käsklust „Seisa!“ Ja see on keerulisem kui istumine.“Näitusel hindab kohtunik ju seisvat koera, mistõttu on istumine täiesti vastunäidustatud.
Mis võib minna valesti, mis on keelatud?
Kõige suurem viga näitustel on see, et inimesed lähevad närvi – närv veab neid alt. Trennis teevad nad kõike väga hästi ja minnes näitusele tundub, et nüüd hakkab mäng mõisa peale ja siis tulebki närv sisse. Hakatakse pabistama, sahmima ja meelest läheb kõik see, mida koolitusel on õpitud. See on kõige tavalisem komistuskivi.
Kas ka koera närvid võivad alt vedada?„Kindlasti,“ on Inga kindel. „Koer loeb ju inimese kehakeelt, kui inimene läheb närvi, siis saab sellest väga hästi aru ka koer. Koer ei mõista miks inimene närvis on, kuid mitte stabiilse närvisüsteemiga koer mõtleb, et nüüd on midagi pahasti, mida ma olen valesti teinud.“
On palju selliseid koeri, kes on imeilusad oma kodus, koduaias, kuid näitused neile lihtsalt ei sobi, ei meeldi näituse situatsioon, neil on olnud seal mingi halb kogemus. Ja on ka vastupidi, on koeri, kellele meeldib esineda ja näitustel läheb neil väga hästi, sest nende esinemiskarisma on palju suurem, kui neil koertel, kes võivad olla ilusamad, kui kellel ei meeldi näitusel olla.
Kas näituseringis on miski ka keelatud?Inga tõdeb, et keelatud on nn topelthändling – see tähendab seda, et üks händler on ringis ja esitleb koera ja keegi teine on väljaspool ringi ja kutsub esitletavat koera või tõmbab mõnel muul moel koera tähelepanu endale. Koera juhitakse kahe inimese poolt. Sellist topelthändlingut ja selle mittetoimumist jälgib kohtunik ise, kuid ka näituseringi personal võib seda teha. Inga kinnitab seda, et sellist topelthändlingut esineb, eriti just dobermannide, bokserite, rotveilerite ja saksa lambakoerte puhul. Need on tõud, mis sirutavad ennast rohkem välja kui inimene teda hüüab – ta hakkab seda inimest otsima. Näib, et koera siluett on ilusam.Händler võib kasutada näituseringis maiust, mänguasja, midagi sellist, mis koera motiveeriks. Sealhulgas ka kiitused, häälkäsklused. Inga rõhutab, et maiuse andmisega ei tohiks liiale minna. Maiusega premeerimise ja laussöötmise vahel on suur vahe!
Kas on miskit veel, mida ei tasuks näituse tõuringis teha?
Inga kinnitab, et ta toonitab seda alati ka oma koolitustel – koera ei tasuks esitleda „viineriots suus“ – see on laisa händleri koolitusviis. See on kõige lihtsam, sest koera tähelepanu on viineril ja inimene sätib siis koera paika. Koera on võimalik õpetada nii, et tähelepanu ei oleks viineril ja see näeb näitusel palju ilusam välja. Kohtunikul on ka hambaid väga raske vaadata, kui koeral on suu viinerit täisKas ongi mingi arv, et nii mitu näitust tasuks/peaks koeraga kohal käima?
Inga kinnitab, et konkreetset arvu ei ole. Pigem nii, et mida rohkem käid, seda rohkem hakkab see endale ja koerale meeldima (või siis ei hakka), ja kogemus on väga oluline. Inga lisab ka seda, et eks ole ka Eesti händlerite ja koeraesitlejate tase läinud aasta-aastalt paremaks ja selle tagab konkurents ning ka rahvusvahelised näitused, kus on võimalik näha teiste riikide händlereid. Eestis täna nii veel ei ole, et koeri näitavad professionaalsed händlerid nagu näiteks USAs, kuid meilgi on tublisid noori neide, kes koera esitlemise eest ka tasu saavad.
Marko Tiidelepp
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.