Ma ei arva, et igas kodus peaks olema lemmikloom. Igale inimesele lihtsalt ei sobi loomad, kas allergia või sagedaste reiside pärast. Nii enda kui looma pärast soovitan alati põhjalikult kaaluda, enne kui loom võtta.
Kindlasti ei tohiks looma võtta sellepärast, et „teistel ka on“. Lemmikloom ei ole aksessuaar, ta vajab tähelepanu ja hoolt. Kassid õnneks vähem kui koerad, sobides hästi minusugustele kodus töötajatele, kes ei viitsi teinekord mitu päeva kodust välja minna, kui just olulist põhjust pole. Kui minu esimene kass, siiami tõugu Printer Bob 14aastaselt suri, arvasin, et ei võta enam iial endale ühtki looma. Aasta hiljem, 2015. aasta kevadel, käisime tütrega Nurri kassikohvikus. Kassikohvikud on minu arust väga armas ettevõtmine. Jaapanis on taolisi kohvikuid päris palju, ja mitte ainult kasside omi – on isegi öökullide kohvikuid.Nurri kassikohviku kasse vaadates tundsin äkitselt suurt igatsust oma kassi järele ja taipasin, et pean uue kassi võtma. Juba lapse pärast, et ta õpiks kellegi eest hoolitsema ega arvaks, et on maailma naba.Paar kuud hiljem nägin Facebookis tuttava postitust, kus ta pakkus oma kasside poegi, ning septembri algul koliski meie juurde pisike kassipoeg, kellele mu tollal viieaastane tütar Lilyan pani nimeks Printsess. Üsna pea saime aru, et nimi sai ennatlikult valitud, kuna kassineiu osutus kõutsihakatiseks, ning nimi lühenes. Prints on heast perekonnast pärit – tema vanemad, emane siiami kass ja isane himaalaja kass, elavad siiamaani koos. Ei mina ega minu lapsed saa sellise faktiga kiidelda.
Malbe loominguline hiiglane
Levinud on arusaam, et siiami kassid on kurjad. Tegelikult on nad nagu koerad, mõned neist kiinduvad oma peremehesse nii kõvasti, et tahavad teda kaitsta ja võivad võõraid rünnata. Nagu koerte puhulgi, on see tegelikult märk häiritud psüühikast. Hirmunud ja kuri loom võib ohtlik olla ka oma pere liikmetele, nii et soovitan oma kasse algusest peale võimalikult palju nunnutada. Kui reeglid on paigas, siis ei vii hellitamine ärahellitamiseni, samas tekib turvatunne – täpselt nagu lastega. Koerte puhul on asi teine, neile tekitab turvatunnet reeglite paikapanek ja nendest kinni pidamine.Kuna Prints on suur ja näeb välja, nagu nösuninaline siiam, ei julge kõik külalised teda kohe puudutadagi. Tegelikult on Prints väga häbelik ja arg, mõnikord tuleb ta oma majast välja alles siis, kui külalised paar tundi istunud. Mõned külalised meeldivad aga talle väga, eriti mu sõber Janek ja naabrimees, kellele, muide, kassid üldse ei meeldi. Prints on Lilyani kass, nad käivad õhtul koos pesemas ning öösel magab Prints Lilyani jalutsis. Lilyan on Printsi elu jooksul päris palju väntsutanud. Prints laseb sel teatud piirini toimuda, mõnikord tundub, et ta lausa naudib tugevaid kallistusi. Kui kallistusest välja rabelemine ei õnnestu, võib ta näksata ja küünistada, samuti juhtub seda teinekord mürades ja mängides, muidu ta kedagi ei ründa.Mõnikord, eriti kui oleme kahekesi kodus, tuleb Printsile peale hellusehoog. Siis tuleb ta mulle sülle ja me teeme pikema „pai-ringi“. Samas võib ta rahulikult olla paar päeva nii, et ei tee minust rohkem välja kui siis, kui toidukauss tühi.Prints on ka väga loominguline, eelistades mängule kunsti niipea, kui beebipõlv lõppes. Lõngakerade veeretamise asemel harutas ta need hoopis laiali, „kududes“ tihti köögilaua ja -toolide ümber kassikangast. Mõned korrad juhtus, et ka mina sain osaks tema installatsioonist, kui kauemaks pliidi ette seisma jäin. Kassikangad olid alati erinevad, võin öelda, et Prints oli pigem sürrealistliku kunsti viljeleja. Kord oli ta müstilisel kombel suutnud vedada kaks tiiru lõnga ümber tugitooli jala. Selles poleks midagi kummalist, ent mu tugitoolid on massiivsed ja madalad, põhi põrandast vaevalt 5cm kõrgusel, lõngakera läbimõõt aga oli üle 10cm! Kuidas Prints sellega hakkama sai, ma ei tea. Mina olin hiljem lõnga kokku kerides sunnitud tugitooli lihtsalt üles tõstma. Viimastel aastatel ta kassikangast ei koo, ent kui võimalik, haarab mõne lõngakera, mis tema arust ripakil, endale hambusse ja tassib oma majja. Kerasid jätkub, kuna nii mina kui Lilyan oleme käsitööpisikust nakatunud.Printsi maja võtab Lilyani toas päris palju ruumi, see on ehitatud kahest kontoritooli kastist. Maja oli meie sünnipäevakink Printsile tema esimeseks sünnipäevaks. Akna- ja ukseaugud on aastatega Printsi jaoks kitsamaks muutunud, kuni veel sisse mahub, pole maja renoveerimist plaanis.
Kerttu Rakke
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.