Kevin Richardson ja tema pere – tal on abikaasa, kes on tema turundusjuht ning kaks last – on pühendanud oma elu suurte kiskjate kaitsele.
Öeldakse, et inimesed, kes loomi armastavad olla õilsama hingega ning tänapäeva tarbimiskultuurist umbses maailmas võib seda ideed julgelt laiendada mõttekäiguga, et õilsad on need, kes seda vastutustundlikult teevad. Lõuna-Aafrika kuulsa „lõvilausuja” Kevin Richardsoni loomaarmastus kasvas isekast õilsalt vastutustundlikuks sammhaaval.Lapsepõlves oli Johannesburgi tänavail sirgunud Richardson üsnagi looduslembene, ahmis innukalt loodus- ja loomaraamatuid ning luges ahnelt Lõuna-Aafrika kuulsaima rahvuspargi Krugeri rahvuspargi pargivahtide mälestusraamatuid. Teismeeas kaldusid poisi huvid siiski linnalikumate hobide poole ning nägusast teismelisest sai tavaline noor elupõletaja.
Kui saatus kutsub
Looduse juurde tõi noormehe tagasi ei miski muu, kui armastus. Nimelt oli kogu tema esimese tõsisema tüdruksõbra pere väga looduselembene ning ühised külaskäigud rahvusparkidesse äratasid noormehes taas loodusearmastuse. Kuid ikka veel ei näinud Kevin tööd loomadega kui oma suurt kirge, vaid pigem kui üht elu paljudest toredaist aspektidest. Nii sattuski kirglik ja seiklusjanuline mees hoopis kehakultuuri õppima ning pärast kooli lõpetamist asus tööle instruktorina ühes spordisaalis.Aga loodusel olid oma tulevase eestkõnelejaga omad plaanid ning saatus mängis Kevinile ette järgmise kaardi. Peagi sõbrunes Kevin ühe oma kliendiga jõusaalist ning selgus, et mehi seob ühine loodusarmastus. Jaemüügiketiga korraliku varanduse teeninud Rodney Fuhr oli just ostnud pisut allakäinud turismipargi Lion Park ning kutsus vaimustunult ka Kevinit oma uut äriideed imetlema.Kevin polnud seni lõvide vastu mingit erakordset tõmmet tundnud. Lapsena, esimest korda elus loomaaias lõvi nähes, oli ta vaid poolhämmeldunult mõelnud, et mida loomade kuningas küll nii kitsastes oludes teeb, kuid sellega ka eredamad kokkupuuted piirdusid. Nüüd aga paelusid teda safaripargis ennekõike just lõvid. Tema saatuseks said kaks seitsme kuu vanust lõvipoissi Tau ja Napoleon: „Tundsin hirmu, aga samas sain ka väga võimsa kogemuse,” on ta ühes usutluses pihtinud.
Naiivne loomasõber
Taust ja Napoleonist vaimustunud Kevin hakkas neil iga päev külas käima, peagi avastas noormees, et tema jõuline ja mänguline natuur võimaldas tal loomadega luua hoopis teistlaadse kontakti, kui see oli võimalik ükskõik millisel pargitöötajal või ka külastajail. Igapäevane möllamine pargi „kutsikatenunnutamise” sektsioonis tekitas tema ja loomade vahele erilise sideme ning peagi pakkus Fuhr talle pargis tööd. Suurimaiks lemmikuiks Tau ja Napoleoni kõrval said emased lõvinoorikud Meg ja Ami. Hiljem on mees ausalt öelnud, et toona ta ei mõelnud, mis saab nunnutamiseast välja kasvanud kutsikaist – sellised „safaripargid” olid saamas suureks hitiks ning vangistuses peetud lõvisid produtseeriti üha juurde. Inimestega kokkupuuteks on lõvibeebi enam-vähem ohutu vaid paar kuud. Safaripargid kogu juurdekasvu mahutada ei suuda. Ning kuigi lõvipopulatsioon vabas looduses on kahanenud kriitilise määrani, ei ole võimalik inimestega harjunud piiratud tingimustes kasvanud loomi enam ka n-ö vabaduses elama õpetada.Eitusfaasist raputasid mehe välja tema enda head sõbrad Meg ja Ami. Ühel päeval tööle tulles, ei leidnud Kevin enam sõpru eest ja kuulis, et need olla müüdud edasi „paljundamisfarmi”. Kui noormees lärmi tõstis, soostus Fuhr ta lemmikuil naasta laskma ning Richardson sõitis ise õhinal Megi ja Amit tagasi tooma. Pilk paljundusfarmile avas mehe silmad – enam ei olnud võimalik vaadata mööda nende majesteetlike loomade ärakasutamisest julma ja apla tööstusharu tarbeks.
Tagasiteed enam polnud
„Ma olin isekas ja tahtsin oma sõpru tagasi,” on Richardson tolle episoodi kohta ise hiljem öelnud. Kuid sellest sammust enam tagasiteed ei olnud. Savanni kuningate ärakasutamiselt ei olnud enam võimalik pilku mujale pöörata. Kevinil tuli tunnistada, et ta töötab süsteemis, kus pärast loomalaste ärakasutamist silitamiseks ja koos pildil poseerimiseks, ootab neid ees karm saatus. Osad neist rändavad tsirkustesse ja loomaaedadesse, osad müüakse Hiina, kus sealse rahvaravi tagurlikumad meetodid tänini nende loomade kehaosade pulbrite manustamisele imeomadusi omistavad ning osad satuvad „jahikonservide” tööstuse ohvreiks.Koloniaalaja hiilguse varjuna on jahisafarid tänini populaarsed ning võimalus olla „küttinud” lõvi, kõlab sedasorti hobidega inimeste seas uhkelt ja enesetunnet tõstvalt. Tegelikkuses võetakse ohutust kaugusest snaipersihikuga relva kirbule inimestega harjunud ja veel hiljuti mõnes safaripargis inimeste hellitusi nautinud loom. Lõvidega ausalt ning ehedalt suhtlema õppinud Kevin ei suutnud enam alatumat mudelit ettegi kujutada. Liisk oli langenud.
Selleks ajaks oli Kevini vahetu suhtlus lõvidega juba nii mõnegi kaamerasilma ette jäänud ning temast oli saanud rahvusvaheliselt tuntud mees – veel paar aastat hiljem lipsas meediast läbi teda tänaseni saatma jäänud „lõvilausuja” tiitel. Mees otsustas tekkiva kuulsuse südametunnistuse teenistusse panna: „Küsisin endalt, kuidas ma saan neid loomi aidata?” Sealt edasi on Kevin Richardson oma elu ja töö pühendanud loodushoiule, vangistuses kasvanud lõvide väärikate elutingimuste eest võitlemisele ning inimeste teadlikkuse tõstmisele nunnutamissafarite ja jahikonservide teemal.
Lõpp ja algusPärast safaritööstuse räpaste telgitaguste paljastumist jahenesid Fuhri ja Richardsoni suhted peagi ning meeste sõprus lõppes. Richardson lahkus oma seniselt töölt ning otsustas nüüd end oma kasvava lõvitaltsutaja kuulsuse tuules lõplikult loomade ja looduse poolele positsioneerida. Selleks kulus aastaid tööd.Tänaseks on Kevin end sisse seadnud Dinokengi safariparki, mille omanikega tal on kokkulepe, et siin saavad tema hoole all olevad lõvid, leopardid ja hüäänid nautida väärikat elu, kuni oma elupäevade loomuliku lõpuni. Selles Johannesburgi piirkonna suurimas rahvuspargis ei saa safarite käigus lõvikutsikaid nunnutada, kuid hea vedamise korral võib saada jutule Keviniga, kes on tänaseks lõvi inimnahas.Ta on üsna resoluutne – vabaduses elavad lõvid jäägu vabaks ja inimestest puutumatuks, need, kes juba inimeste võimuses, aga väärivad lugupidavat kohtlemist. Seega võitleb maailma tuntuim lõvitaltsutaja kogu hingest lõvide vabaduse ja eluõiguse eest.
Piiratud ajaga paradiis
Kuigi paljud loomasõbrad sooviksid ehk kõigest hingest elada samalaadset elu, kinnitab Kevin täiesti avameelselt, et hoolimata oma loomaarmastusest, ei soovitaks ta kellelgi teisel sama teed käia. Tema hoolealuste näol on siiski tegu hiiglakasvu kiskjatega ja hiljutine sündmus illustreerib seda hästi. Kevin sai tema tegemisi sponsoreerivalt Mercedese esinduselt uue võimsa maasturi, kuid selline asi suurte kiskjate territooriumil niisama lihtsalt ringi vurada ei saa. Masinat tuli hakata praidide kaupa tema erinevatele neljajalgsete sõprade gruppidele tutvustama. Kui kaks esimest praidi võtsid masina muretult omaks ning patsutasid seda vaid pisut käpaga – reaalne oht lõpetada purunenud rehviga, siis kolmanda praidiga enam nii hästi ei läinud. Isalõvi Gandalf proovis uut sissetungijat ka juba kihvaga ning kaksas masina põrkerauast välja korraliku suutäie.Ja ometigi elavad Kevini lõvide „turvakodus” vaid sellised isendid, keda ta juba kutsikast peale on üles kasvatanud – loomi on saadud küll safariparkidest, küll tsirkustest ja loomaaedadest. Uusi isendeid enam vastu ei võeta. Viimasteks tulijateks jäid paar aastat tagasi liitunud George ja Yame, kes mõlemad päästeti alatoitunud kutsikatena ühest Hispaania loomaaiast. Tänaseks on neist sirgunud majesteetlikud isalõvid.Uute loomade juurdevõtmise lõpetamisel on praktilised kaalutlused. „Paarikümne aasta pärast olen ma juba vana – nii 60. Enamik praeguseid asukaid on selleks ajaks vanadussurma surnud ning George ja Yame on vanad lõvid. Ma lihtsalt ei tahaks enam kuuekümnesena lasta täisjõus lõvil endale mänguhoos peale hüpata,” märgib mees.
Loodusel on õigus elada
Kevin ja tema pere – tal on abikaasa, kes on tema turundusjuht ning kaks last – on pühendanud oma elu suurte kiskjate kaitsele.
Seega koputab mees igas oma sõnavõtus kõigi südameile öeldes, et loodusel on iseseisva eksisteerimise õigus ning igaüks meist võiks teha ära kodutöö, vältimaks paiku, kus seda ei austata ning kui meist ka ei saa järgmist lõvi-, karu- või hundilausujat, siis võiksime vähemalt eelistada neid loodusretki, kus relva asemel on kaasas pigem piisavad teadmised, austus, arukus ja ehk ka fotoaparaat.
Elbe Kuldmäe
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.