Aktuaalse Kaamera spordiuudistes veokoeraspordi kohta reeglina silpigi ei kuule, kuigi tegemist on ju vägagi spordiga – kiirused on korralikud, adrenaliini jagub nii võistlejatele kui pealtvaatajatele.
Ja ärgem unustagem ka nunnufaktorit – husky, kes on põhjamaiste kelgukoerte hulgas üks levinumaid tõuge sel spordialal, on vaat et kõige ilusamate siniste silmadega loom, keda siia maailma loodud.4-aastane Kahrut klõbistab oma Riisipere kodumaja elutoa parketil lakkamatult siia sinna – uudishimulikult külalist üle nuuskides, nõudes tähelepanu pererahvalt ja nügides oma musta-valgekirjut selga iga käe alla, kes vähegi nõus patsutama. Huskyd on tuntud oma aktiivse loomuse ja suure liikumisvajaduse ning sotsialiseerumissoovi poolest.Kangilaski pere teadis seda muidugi juba koera võttes. Nad olid arvestanud, et hoolimata sellest, et koer võeti maamajapidamisse, kus ta saab päevad otsa õues olla, tuleb temaga raudselt kaks korda päevas ka jalutamas käia. „Me ise armastame aktiivselt väljas liikuda, husky oli täiesti teadlik valik,“ nendib Taivo Kangilaski, Kahruti peremees.
Mida pere aga kohe ei teadnud, oli see, et pisike seltskond inimesi tegeleb Eestis veokoeraspordiga ja koerakasvataja, kelle käest Kahrut majja toodi, jagas kohe esimesel kohtumisel vihjeid, et kasvatatagu koer suuremaks ja tuldagu ka võistlema.
Jooksmine on geenidesHuskydel on jooksmine DNA-ga kaasas, enamgi veel, nad ongi ju aretatud n-ö töökoerteks. Küllap on paljud näinud stseene filmidest, kus neli-kuus-kaheksa koera kuskil lumiste väljadel rakendi eest kiiremaid jooksuliigutusi teevad. Huskysid tuntaksegi ka kelgukoerte nime all. See vedamisinstinkt on neil sees ja kuna otseselt tööd ei ole neil meie tingimustes vaja teha, on veokoerasport suurepärane võimalus oma kaasasündinud andeid rakendada.Taivo ise ei olnud ka enne Kahruti majja tulekut just spordikauge inimene. Mees on läbinud nii mõnegi Xdream seiklusspordi sarja ja sõidab Riisiperest Tallinna tööle hooajal üsna mitu korda nädalas rattaga. Seega ei olnud mehele kuigi võõras mõte, et võiks ka koos koeraga end võistlusmomentides proovile panna.Veokoerasport jaguneb lumega ja lumeta aladeks. Lumeta alad omakorda jaotuvad koerakrossiks (üks koer veab, inimene jookseb taga), tõukerattavedu (üks – kaks koera veavad, inimene tõukerattaga taga), jalgrattavedu (üks koer veab, inimene jalgrattaga taga) ja käruvedu (mitu koera veavad ja inimene taga kärus). Talvised alad on vastavalt kelguklass (mitu koera veavad ja inimene kelgul), pulkaklass (rakend koosneb koerast (koertest) ja raskusest, mida koer (koerad) veavad ning veovööga suusatajast, kes on ühendatud veoliini abil veetava raskusega) ja suusaklass (üks või mitu koera veavad ja inimene suuskadel taga).
Taivo valis rattaveo, nagunii armastab ta ratast sõita ja hakkas tasapisi Kahrutit treenima. Koera treenimise juures on suure töö ära teinud ka poeg Erik. Taivo juhib looma käskluste abil – paremale-vasakule-otse, kiiremini-aeglasemalt. „Mõni võib arvata, et see on kuidagi looma sundimine, aga kui näed seda stardimomenti, kus on tegu, et koera kinni hoida, sest ta ei jõua ära oodata, millal minna saab“ kirjeldab Taivo ja kuvab arvutiekraanile paar videot. Tõesti-tõesti – lisaks häälekale innukuse väljendusele räägib Kahruti kogu kehakeel ainult ühest – pilk on rajale suunatud, hingamine kiireneb, koer on keskendunud ja kohal.
Kumb siis tööd teeb?Kuigi Kahrut on lihaseline, näib ta siiski liiga nääps, et ratast ja meest korraga vedada. Taivo kinnitab, et madal turi on petlik, keskmiseks tunnikiiruseks sprindidistantsidel (3-10km) saavutab koer keskmiseks kiiruseks ligi 30 km tunnis. „Ja mida vähem sa koera takistad, seda kiiremini ta jookseb,“ naerab Taivo. Ütleb, et inimene taga peab suutma ikka tempot hoida, ega uimerdamine poodiumikohti ei too. Lisaks kiirusele peab oskama ka ratast valitseda. Võistlusrajad ei ole mingid romantilised kulgemised sirgel põlluvaheteel. On muda ja soppa ja juurikaid, on kurve ja tõuse ja laskumisi. Oma esimestel maailmameistrivõistlustel Poolas, kus nad Kahrutiga käisid, on Taivo kogenud seda, kuidas Kahrut rinnuni mudas tempot hoides edasi rühkis nii et pori kahte lehte lendas. „Vahel sõidad end ikka täitsa ribadeks. Kui enam ei jõua, siis koer aitab,“ patsutab Taivo Kahrutit tunnustavalt seljale..Aga koer on koer – kui ikka jänes üle tee paneb, võib olla tähelepanu häirutud ja sõit mokas. Taivol on tulnud ette olukordi, kus keset rada on Kahrutil tulnud konkurentkoera poolseid rünnakuid tõrjuda ja ise samas kiirust kaotamata usinalt edasi tõtata, ilma teise koeraga võitlusesse asumata. Sellepärast on oluline ka koera kuulekus ja distsipliin.Aga üldiselt on tiim ühel arusaamisel ja Taivo kinnitab, et neil Kahrutiga on omavaheline side väga tugev. Lisaks võistlustele, on neil kahel ka pikad ühised autosõidud – et Eestis kuigipalju võistlusi pole, tuleb sõita küll Poola, Leetu, Lätti, küll Soome ja Rootsi, küll Venemaale. Kui võimalik, on pere ka kaasas, lapsed just eriti.Nii pole ka ime, et Taivo mõlemad pojad, 20-aastane Erik ja 8-aastane Rene on mõlemad ka otsapidi veokoeraspordi võrku langenud. Rene, kes on Nissi kooli teise klassi poiss ja armastab lisaks koerakrossile ka laulmist ja legodega ehitamist, on läbi teinud juba nii mõnegi laste võistluse, ainult erinevalt isast tema jookseb koeraga, mitte ei sõida ratast. Alaga alustamiseks ongi koertekross parim variant. Kiirused pole väga suured ja ala pole väga tehniline.
Ka vanem poeg Erik on pere meestega samas klubis, aga tema on võtnud nüüd nõuks ise ka veokoeraspordi võistluseid korraldama hakata. Erikul on oma võistlussari Estonia Dryland Cup. „Muidu sõida kogu aeg kuskile, nüüd saab ikka kodus rohkem võistelda, nagunii lähevad kõik mu puhkused välismaal võistlustel käimiseks,“ nendib Taivo.
Põnev spordialaLisaks korraldab Eestis kelgukoertele võistluseid veel klubi Baltosport. Kokku on Eestis vast nädala jagu võistluspäevi, aga Taivo hellitab lootust, et see ala ükskord ka kodumaal tuntumaks ja populaarsemaks saab, sest harrastada võib seda ju iga koeraomanik. Kuigi veokoeraspordis avatud klassis domineerivad linnukoerad aga ka dobermannid ning põhjamaiste kelgukoerte osas huskyd ja malamuudid, võib tegelikult iga koeraga osaleda. „Paljud käivad ju koeraga jooksmas ja ratast sõitmas, aga spordialana seda ei teadvustata,“ leiab Taivo.
Mis selle ala juures on ägedat? „Kujutad endale ette haukuvat-jutustavat-lalisevat koera? Aga kui neid on 10 või 100. See on mõnusalt metsik. Loodus, adrenaliin kiirusest…. Töörutiinist aitab välja. Mulle meeldib,“ kõlab Taivo häälest puhas rahulolu.
Pühendumine on toonud tulemusiTaivo ja Kahruti kontol on 2017-2018. aast.a hooajast veokoraspordis jalgrattaveos saavutatud maailmakarikasarja üldvõit, kus selja taha jäid 193 võistluspaari 24 riigist. 2018. aasta hooaja lõpetas ta novembris maailmameistrivõistlustel Slovakkias, kust nad tulid tagasi hõbemedaliga. „Imelik on nii öelda, aga veokoeraspordi rattaalal oleme ilmselt Eestis kõige kõvemad jah,“ muheleb Taivo. Tähelepanuvääriv on see, et mees kasutab oma võistlustest ja kogemustest rääkides alati „meie“ vormi. „Loomulikult, me oleme ju tiim,“ paneb Taivo küsimust imekski.Eestis harrastatakse veokoerasporti juba dekaadi jagu, huvilisi on Taivo hinnangul vast sadakond. Et ise ala pildile toomist ergutada, lõi mees endale omanimelise FB lehe, kus ta peamiselt Kahruti ja enda tegemistest räägibki, võistlustest ja kogu sellega kaasnevatest teemadest.Kuna huskyd on karjaloomad ja vajavad kaaslast kogu aeg kõrvale, olgu siis inimest või teist looma, võeti lisaks Kahrutile veel üks koer, samuti husky, Hilux nimeks. Hilux tuli perre vanemana, mitte kutsikaeas, ta on natuurilt palju pelglikum kui Kahrut, aga selle eest uudishimulikum. Kui viimase silmadest paistab juba eneseteadlik küpsus ja kange iseloom, siis Hiluxi pilk on pisut ettevaatlikum. Kangilaskite kodu on Hiluxi jaoks juba kolmas, midagi vist tema minevikust on looma psüühikale jälje jätnud. Natuke on temaga küll katsetatud ka võistlusolukordi, aga ta ei tunne end seal nii mugavalt kui Kahrut.„Ma olen mõelnud, et mingi hetk võiks veel paar koera võtta. Et oleks nagu vanemate koerte paar ja siis teine paar nooremaid,“ mõtiskleb Taivo.
„Võtame huskyd, eks,“ sekundeerib noorperemees Rene.
Annely Sumre
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.