„Kui ma ei taha, et koer mu last lakub, pean õest ja vanematest loobuma,” nendib noor ema Karin.
Karin (25) on hämmeldunud oma loomaarmastajast õe Kerly (29) käitumise üle, nimelt on tema rahvasuus tapjakoeraks ristitud pit bull terjerile kõik lubatud, ka Karini kaheaastase lapse lakkumine ning temaga mängimine.
„Minule on see lihtsalt täiesti vastuvõetamatu, ta on ikkagi koer ja iga koer võib olla ettearvamatu, ükskõik kui hästi ta on kasvatatud,” muretseb väikelapse ema Karin.
Koer on laste sõber„See on lihtsalt kohutav! Iga kord, kui mu õde on oma koeraga vanemate juures, olen ma hirmul, sest ta ei keela oma lemmikut mitte kunagi, kui see minu last nuusutab või lakub. Tema lõuad on suuremad, kui mu lapse pea,” kirjeldab õõvastusega Karin.
„Olen lugematuid kordi palunud, et ta ei lubaks oma koeral last lakkuda ja lasta lapsel koeraga mängida, põnn vahest lihtsalt tirib selle koera suud ja nina, mis saab siis, kui koeral üle viskab ja ta otsustab last rünnata, see käib ju hetkega,” muretseb Karin.
Koer ei tee midagi!Koeraomanikust õde on ainult kinnitab, et koer ei tee midagi ja see tõug on üldse eriline lapsesõber, et kõige lapsesõbralikum tõug üldse maailmas.„Mina olen meedias jälle vastupidist kuulnud, et osades riikide on see tõug lausa keelatud või väga rangelt reguleeritud, et umbes ei tohi lapsi kodus olla või midagi sellist,” kirjeldab Karin oma hirmude tagamaid.
„Õde ainult naerab selle peale ja ütleb, see on külamooride jutt ning ma kujutan omale ise probleeme ette. Viimane kord, kui meil sellel teemal taas tüli tekkis, siis ta isegi ironiseeris, et kui koer oleks tahtnud midagi teha, oleks ta seda juba ammu teinud, aga kuna koer on otsustanud teistpidi, siis võin ma rahulikult hingata, sest mingit ohtu ei ole. Minule on selline suhtumine vastuvõetamatu, tegemist ei ole mingi väikse taksikoeraga, kes korraks naksab… vaadates selle koera suurust ja lõugasid, siis on ikka sedasi, et kui see koer otsustab hammustada, siis on kõik,” kinnitab Karin.
Esitas ultimaatumi
„Õde on mul ikka äärmuslik koeraomanik, elabki selle koera jaoks, meest ja lapsi ei ole ning muidugi ta ei mõista mind siis. Mina olen rohkem kassiinimene ja koerad pole kunagi meeldinud. Veel vähem meeldib mulle, kui mingi tapjatõug mu last lakub ja nuusutab. Koeral on veel rumal komme, koguaeg olla seal, kus laps, justkui tahaks teda valvata, viin lapse mujale mängima, tema longib jälle varsti lapse lähedusse. Õe juures pole ma juba aastaid käinud selle koeratüli pärast, vanemate juures käimisest olen ka loobunud, kui see tapjatõug seal ringi longib. Olen esitanud vanematele utlimaatumi, et kas mina ja laps või Kerly ja koer!”, teatab Karin lõpetuseks ja lisab, et kui talle ei meeldi, siis ei ole ühelgi koeral, olgu see kuitahes sõbralik, õigust last lakkuda!
Margarita Müntze
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.