Pealkirjas kasutatu on tõene väljend, sest tõugu aretades oli eesmärk saada hundi silmis nõrga lamba välimusega koer.
18. sajandi lõpus toodi Hispaaniast praeguse Ukraina aladele (Musta mere ja Aasovi mere vahel) meriinolambaid. Nendega toodi kaasa ka hispaania lambakoeri, kes aitasid lambaid „transportida“ mööda maismaad Venemaale, kuid need olid siiski liiga väikesed, et kaitsta lambakarju huntide eest.Nii ristati hispaania lambakoeri kohalike karjakoertega ja arenes välja lõuna-vene lambakoer, lühemalt lõunavenelane või jouzhak.„Hunt lambanahas“ on ilmekas väljend, kui räägitakse lõuna-vene lambakoerast. Osaliselt on see ka igati tõene, sest tõugu aretades oli eesmärk saada hundi silmis „nõrga lamba välimusega koer“. Kui hunt valis oma rünnaku objektiks selle koera ja tema karja, siis osad vahetusid, sest koer elimeneeris lambakarja ohustava kiskja, ajades ta minema või võitles ennast ohtu pannes oma karja eest. Lisaks pidid nad olema ka sedavõrd nutikad, et kontrollida seda, kui lambad jooma läksid, siis pidid nad seda tegema väikestes gruppides. Kui terve kari oleks korraga jooma läinud, siis oleksid nad ära lõhkunud allika või kaevu.Lõuna-vene lambakoer on karjavalvur, kellel on loomupärane valveinstinkt, mis tuleb eriti esile tema territooriumil. Väljaspool oma territooriumi käituvad nad ükskõikselt, kui nende arvates pole olukord ohtlik.
Selle tõu valveinstinkti aluseks on ääretult kiire kaitse: ta võib reageerida haukudes või algatada vaikse, ettearvamatu rünnaku, kui on ohtu märganud, nad võivad takistada ründaja liikumist, peatada teda ja nad ei kõhkle kasutada hambaid, kui on vaja ründaja minema ajada. Kuna nende valveinstinkt on sedavõrd suur, siis peetakse teda üheks kõige nõudlikumaks koeratõuks.
Katrin Auser ja tema koeradLõuna-Vene lambakoeraga aitab tuttavaks saada Katrin Auser, kellega mina sain tuttavaks juba kümme aastat tagasi, kui kirjutasin lugu Lemmikusse austraalia karjakoerast.Katrinile kuulub kennel „Inglisilm“ ning tema esimesed inglisilmad olid siiski just lõuna-vene lambakoerad. Täna on Katrinil kodus kolm lõuna-vene lambakoera, üks jakuudi laika ja kaks krantsitõugu koera, tema tütrel on kaks siberi huskit.Kodus on seega kaheksa koera, kuid Katrin kinnitab, et karjajuhiks on siiski tema.Koerad on Katrin Auserile juba lapsest saati meeldinud.„Tallinnas, Kalamaja korteris kasvanud tüdrukuna võisin merisigade ja kassi kõrvale lõpuks ka väikest kasvu krantsi võtta, kelle ostuks ma 35 rubla taskurahast kõrvale panin,“ meenutab Katrin.Esimese tõukoera võttis Katrin endale 1983. aastal ja selleks oli dobermann. Mõned aastad hiljem lisandus lõuna-vene lambakoer. Lisaks tegeles Katrin aktiivselt koertekoolitusega ja ta kuulus tolleagse koerteklubi nn „agitgruppi“.„Koertenäitustel demonstreerisime trikke, mida koertele on võimalik õpetada ja näitasime OKD-d (obshii kurss dressirovki). Koertenäitusel osalemine maksis siis 3 – 5 rubla ja registreerida sai kohapeal. Nii ma siis esimestele koerte “iludusvõistlustele” sattusingi. Kuna täiesti juhuslikult olin saanud tõeliselt hea koera (ei osanud ju mina sel ajal kutsikat valida), siis esimesed võidud garanteerisidki selle, et pea kõigilt kohalikelt ja naaberriikide näitustelt võis mind dobermann Fanny’ga leida. Nii sai hobi alguse. Tore hobi.“Esimene lõuna-vene lambakoer saabus Katrini peresse juba 35 aastat tagasi. Selle kutsika elu jäi väga lühikeseks, sest see oli aeg, kui polnud saada koertele mõeldud ussirohte. Neid tuli osta tavalisest inimestele mõeldud apteegist, ja see oli inimestele mõeldud ussirohi. Peale ussirohu andmist kutsikas suri, sest see rohi lihtsalt ei aidanud koera.Katrin oli ALMAVÜ-liinis uue kutsika järjekorras aasta ja võttis uue koera. Toona oli lõuna-vene lambakoer teenistuskoer ja pidi läbima ka teenistuskoera kursused. Juba toona oli seda tõugu koeri Eestis väga vähe, täna peaks neid olema Eestis ca 30 isendit.Katrin meenutab, et teine kutsikas, kes tema juurde tuli, sellest kasvas üsna tige koer. Katrin kinnitab, et see koer oli tige kui põrguline. Ta ei lasknud mitte kedagi aiast sisse ega välja. Katrin meenutab ühte lugu, kui tema abikaasa sõber neile külla tuli, teadmata, et pererahvast kodus ei ole. Kodus oli koer, kes tulijat märkas. Külalise päästsid kiired jalad ja redel, mis viis sauna katusele.Miks just see tõug?Katrini huvi selle koeratõu vastu tekkis siis, kui ta oli uurinud vene postmargi seeriat, mis tutvustas just vene koeratõuge. Selles seerias olid postmarkidel kaukaasia lambakoer, borsoi ehk vene hurt, lõuna-vene lambakoer jt. Lõuna-Vene lambakoer meeldis Katrinile esimesest pilgust.
Kennel „Inglisilm“ sai alguse 1991. aastal, siis sündis ka esimene pesakond lõuna-vene lambakoeri.
Lõunavenelased EestisTäna on Eestis lõuna-vene lambakoeri umbes 30 isendit. Katrin Auser on üks selle tõu kasvataja, tuntud kasvataja on ka Rita Tali.Katrin tõdeb, et need inimesed, kes endale seda tõugu koera on võtnud, tahavad ka edaspidi just seda tõugu koera uuesti võtta.Mõned aastad tagasi otsustas Katrin, et laseb oma koertel hankida viimase pesakonna, mistõttu oli pesakonnal nimeks Final Result, kuid võta näpust, Katrinile kirjutas üks naisteravas Siberist, kes oli just Katrini käest ostnud ca 30 aastat tagasi lõuna-vene lambakoera ja nüüd tahaks tema Katrinile kinkida ühe oma koerte kutsika ja nii Katrin neli aastat tagasi väga hea aretusisase jällegi sai, ja just selle isase koera ja Katrinile kuuluva 3-aastase emase koera Liisa kutsikad poolteist aastat tagasi sündisid. Üks koer, Mowgli, jäi Katrinile, kaks läksid Soome ja neli koera läks Eesti peale laili.
Lõuna-Vene lambakoeri on maailmas ca 1000 koera, suhteliselt palju on neid USAs, Katrin on ise saatnud kaks koera Argentiinasse, Hollandis on mitmeid kasvatajaid, seda tõugu koeri on Saksamaal, Poolas, Tšehhis, Venemaal, mõned koerad on ka Rootsis ja Soomes. Mõnedes riikides (nt Taani) on see tõug keelatud.
Suured, valged mõmmikud…Lõuna-Vene lambakoer on üks kolmest vene lambakoera tõust, teised kaks on kaukaasia lambakoer ja kesk-aasia lambakoer.Ta on suur koer, üsna elav ja kiire, väga kiire mõistusega, neil on tugevad lihased.Minimaalne turjakõrgus on emastel 62 cm ja isastel 65 cm, maksimaalset turjakõrgust pole antudki. Nende kaal on 40-45 kilo.Katrin tõdeb, et nad tunduvad suuremad, kui nad tegelikkuses on. Nad on kerged, jalad on peenikesed nagu hurdal, kuid seetõttu on nad kiired ja hea reaktsiooniga. Liiguvad kergelt nagu hurdad, siksakitades.Lõuna-Vene lambakoera karvkate on see, mis eristab teda kahest teisest vene lambakoerast. Selle tõu karvkate on pikk (10-15cm) nii peal, jalgadel, rinnal kui ka kehal, aluskarv on paks ja tihe. Pealiskarv meenutab veidi kitsekarva ja on tavaliselt valge, kuid võib olla ka halle, beeže ja valgeid hallide laikudega koeri.Karvahooldus ei ole raske. Neid peab harjama korra nädalas, kuid seda tasuks õpetada juba väikestele lõuna-vene lambakoera kustikatele, et nad sellega harjuksid. Karvkate on „isepuhastuv“, kusjuures selle tõu karva kedratakse ja sellest saadud villast kootakse. Nende karvast kootud esemeid on kasutatud isegi reuma raviks!
Katrin kinnitab, et oma koeri kammib ta korra kuus, pesus käiakse enne näitust.
Kutsikas ei talu üksindustLõuna-Vene lambakoer on Katrini sõnul äärmiselt pehme koer, kuigi on ka neid isendeid, kes kusagil aianurgas ketis kinni on.„Inimesed ei ole osanud pehmet savi voolida,“ tõdeb Katrin. „Lõuna-Vene lambakoera kutsikas on hästi pehme, temast saab endale sobiliku koera kasvatada, kuid temaga peab olema kogu aeg kontakt.“Katrin lisab, et lõuna-vene lambakoera kutsikat ei tohi jätta kunagi üksinda. On ju ka kutsikal omad hirmud ja nendest hirmudest võib tekkida väga kergelt enesekaitse. Ka lõuna-vene lambakoera kutsikas peab kasvama inimesega koos, mida rohkem temaga suhelda seda sotsiaalsem koer temast kasvab.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.