Loomalapsi nagu seeni pärast vihma – Ajakiri Lemmik

Matsalu lahe lõunakaldal asuvas Ranna rantšo loomapargis tuli ­kevadel hoolega ette vaadata, et müravatele ja ringi sebivatele ­loomatittedele peale ei astuks.

„Jaa, muidugi tulge,” ärgitab mind rantšo perenaine Ande Baikov. „Ei ole hilja midagi. Nüüd on kutsikatel juba jalad all ja silmad peas.”
On kevade üks esimesi sooje ja päikesepaistelisi päevi, mil hakkab tunduma, et kevad tuleb ka sel aastal, nagu ta alati on tulnud. Külaskäik rantšosse on paar nädalakest viibinud, aga parem ongi – ilm on leebe, tited on parajas müramiseas ja rohkem asjaks.

Kui palju on palju?Järgnevaks ei ole ma ausalt öelda valmis. Kuigi Ande on öelnud, et pisiperet on palju, pole ma mõelnud, mida Ranna rantšo „palju” tegelikult tähendab. Keset õue seisva ja telefoniga rääkiva perenaise jalge ees toimetab, saba rullis, kõige nunnumas väntsutamise eas harkisjalgne kutsikas. Kaks kutsikat. Ei. Kolm. Ande lõpetab kõne, pistab telefoni taskusse, kummardub ja võtab koerapoja sülle.„Tema läheb meil Kohila kanti ja tema seal Soome,” osutab ta rõõmsalt. Vaevalt kahekuused koerahakatised on endale kõik uue kodu leidnud, kuid mõnda aega kasvavad nad veel rantšos.„Aga lähme siis,” ütleb Ande, pöördub ja suundub maja poole, kaks kutsikat nagu kleebitult sabas ja üks süles, põikab ümber nurga ja …

Siis tababki mind see, milleks ma valmis ei olnud. Päikesesoojal terrassil külitab hiiglasuur lumivalge Mona, rida kutsikaid kõhu all piima luttimas, teist sama palju vahele trügimas, tahaks ju ka! Kolmas summ sebib terrassil. 11 koerakutsikat! „Päris paras ports,” ütleb Ande halvasti teeseldud tagasihoidlikkusega. Üheksa tüdrukut ja kaks poissi, kõik oma isa Taissoni moodi pruunid nagu iiriskommid. Ema Monalt on valged käpaotsad ja silmavaade. „Kaks jäävad mulle rantšosse,” ütleb Ande ja osutab, et näe, see ja too.

Koer valis inimeseEsmapilgul äravahetamiseni sarnased koeratited on terasemal vaatlusel kõik ise nägu nagu inimlapsedki. Ühel rantšosse jääjal on kortsus nina, teine on õdedest-vendadest siledam. Üldiselt aga meenutavad nad kõik pisikesi kohevaid mängukarusid. „Kuidas sa neile kõigile kodud leidsid,” uurin. Ande ütleb, et tal võiks teist 11 tükki veel olla. Tahtjaid – eriti tüdrukute tahtjaid – on palju. Maale tahavad kõik suurt koera.Veebruari alguses sündinud koeratited kaaluvad juba praegu seitse-kaheksa kilo. Nende vanemad – rantšosse karja hoidma toodud kolmeaastane Kesk-Aasia lambakoer Mona ja lihtsalt väga väärikas rantšokoer Taisson, seitse aastat vana, on mõlemad tõelised mürakad. ‘

Mona on Lätist. „Läksin ostma ühte koera, aga tulin tagasi kolmega,” meenutab Ande. Mona oli see, kes otsustas – ronis uuele perenaisele sülle ja keeldus maha tulemast, mis siis, et keegi teda võtta ei kavatsenud. Küll mõtlevad ümber, mõtles Mona, ja mõeldigi.

Kurjast koerast heaksLeebe ja rahulik Taisson aga sattus rantšosse kui erakordselt kuri ketikoer, keda just sellepärast enam ei tahetud. Rantšos Taissoni kurjust nähtud ei ole.Valge Mona urahtab, ajab end püsti, raputab tited maha ja eemaldub, püüdes mingitki väärikust säilitada, näol erakordselt tülpinud ilme. “Elage ise, kui teil on 11 last sabas, eks ole, ja nende isast ei ole kasvatamisel mingit tolku!”

Kutsikad pudenevad häirimatult laiali, kes vänderdab toidukausi juurde, kes hakkab oma sabajuppi või õde taga ajama, kes ajakirjaniku kingapaelu lahti harutama. Söövad nad peale emapiima juba enam-vähem kõike – liha ja kohupiima, mune – ehtsat talukraami. Mis viga süüa, kui hambad on juba suus, tuttuued ja tugevad.

Supipotist päästetud sülekukkKutsikad üle vaadatud, asume lauda poole teele. Koer kaenlas, korjab Ande vundamendi äärest üles koorekarva kassipoja – pisike maskiga nööp, siiam, mis siiam. Kassipoeg ja kutsikas mahuvad ühte kaenlasse küll. Ei mingit rabelemist ega vaenu. Võtan Ande käest kassipoja, nunnutan teda natuke ja panen siis päikesesooja vundamendi äärde tagasi. Supipotist päästetud sülekukk Porthos silmitseb mind ja kassi stoilise rahuga. Ranna rantšo asukad on leebed ja sõbralikud. Nad ei pelga kedagi.Läheme lauta. Ande näitab kolmepävast ponivarssa ja üks-kaks-kolm-nelja…üheksat kitsetalle – kaht paari naistepäeva hommikul sündinud nelikuid ja üht üksikut.

Tulijaid nähes hülgavad kitsetalled soojenduslambi, ajavad end latriserva najal kahele jalale, teevad kaeblikult uudishimulikku häält ja lakuvad-lutivad kõiki lähikonda ilmunud inimsõrmi. Ande võtab varsa sülle ja räägib, kuidas poni poegis õues, oli külm ja kõva tuulega päev, aga ta oli nii tark, et läks suure kivi taha varju. Nüüd on mõlemad soojas. Varss pilgutab oma pikkade ripsmetega silmi ja pistab nina Ande kurgu alla.

Lasteaed ja kingapaeladLiigume edasi. Ande, kutsikas kaenlas, avab ukse, mille taga on tõeline lasteaed – 18 lontis kõrvadega kitsetalle, suuremaid ja vähemaid, ning kohevad jänkupallid – üks kaunim ja siidisem kui teine, pruunid ja mustad, täpilised ja valged, nööpsilmad peas ja kõrvad alles ümarad ja lühikesed. Seina äärde ehitatud uru avasse ilmub kondine murelik koon. Jäneseema hindab olukorda – kõik tundub olevat korras – ja tõmbub urgu tagasi.Kitsetalled trügivad aiast välja. Vups ja vups kargavad nad üksteise järel vahekäiku. Aedikusse jäänud üksik lambatall ajab jalad harki ja pistab kaeblikult määgima. Kitsed trallivad vahekäigus nagu parkuurijad. Iga jooks lõpeb kunstipärase piruetiga, siis võetakse hoog jälle üles, edasi-tagasi, edasi-tagasi, nii et vaataja silme ees hakkab virvendama.Lambatall on määgimise lõpetanud, vahekäiku karanud, teeb mõned külg ees hüpped ja hakkab siis märkamatult sisse imbunud kassipojaga võidu ajama. Sealsamas kõrval haub häirimatul ilmel haneemand oma pesakonda välja.Ande trallib mõnda aega kitsedega kaasa, mina uurin tallede kasukaid – kõikvõimalikes toonides täpilised ja laigulised, meenutavad need peent ja kallist vaibadisaini – ning üritan päästa kingapaelu.

Huvitav, mida loomalapsed neis küll leiavad?! Siis utsitab perenaine pisipere tagasi latrisse, haarab hargi ja hakkab loomaperele heina ette viskama. Söödaga pole praalida. Põuane suvi oli. Natuke tuleb veel vastu pidada. Siis saab kogu see pere õue halja rohu peale.

Kaie Ilves Foto: Urmas Lauri

Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.