Seekordseks koeratõuks valisin lhasa apso – ühe väikese, armsa ja väga tarmuka koera Tiibetist. Tegemist on väidetavalt ühe maailma vanima koeratõuga. Temaga aitab tuttavaks saada Hedi Kumm.
Lhasa apso ehk Apso Seng Kyi on pärit Tiibetist, pühast Lhasa linnast. Peaaegu 2000 aastat oli ta ainult Tiibeti ülikute ja pühameeste lemmik. Uskumuse järgi pidi lhasa apso omamine tooma őõnne ja heaolu ning rahvas pidas koeri pühade laamade taaskehastusteks. Lhasat kasutati templites ja paleedes valvekoerana. Halba õnne kartes ei ostetud ega müüdud neid koeri kunagi, vaid ainult kingiti. Kingituseks saadud lhasat loeti suureks õnneks ning koeri kanti kaasas nagu õnneamulette. Kuna lhasasid peeti templites, kloostrites ja ka kodudes peamiselt valvekoerana, siis on lhasa apso ka täna valvsa loomuga, vapper ning võõraste suhtes umbusklik. Teda peetakse tänapäeval perekoerana, ta on julge ja lojaalne oma perele, võõrastesse suhtub umbusklikult.
Hedi Kumm ja tema koerad
Hedi Kumm sai oma esimese koera 1996. aastal ja see oli must terjer. Tänagi on Hedi kodus neli musta terjerit, kuigi näitustel käib ta aktiivsemalt ikka lhasa apsodega – seda tõugu koeri on Hedil kodus lausa viis! Aastate jooksul on Hedil olnud kolm musta terjeri pesakonda ja üks sharpei pesakond.Hedi läks esialgu ühe kuulutuse peale Haapsalust Tallinna hoopis ameerika cockerspanjelit otsima. Kohapeal selgus, et selles korteris pole mitte kunagi, mitte keegi, mitte mingisuguseid kutsikaid müünud! Seejärel võttis Hedi kätte kunagise populaarse kuulutustelehe “Kuldse Börsi” ja leidis sealt just musta terjeri pesakonna viimase kutsika müügikuulutuse.Hedi kinnitab, et must terjer on tõepoolest suurepärane valvekoer, kuid aastatega on ta aretatud leebemaks. Must terjer oma koduaeda võõrast inimest ei lase, kui Hedi inimese sisse laseb, siis koerad aktsepteerivad seda ja on sõbrad, kes rohkem, kes vähem. Kui külaline lahkub ja tuleb uuesti, siis koerad teda sisse ei lase. Konkreetne värk!Lisaks mustadele terjeritele on Hedil olnud ka sharpei, kes suri kahjuks juba 4-aastaselt neeruhaiguse tagajärjel. See oli Hedile ränk löök, kuid ikkagi soovis ta endale ka väiksemat koera. Kuna Hedi sõbranna oli toonud endale lhasa apso ja ka Hedi esimese musta terjeri kasvataja oli kunagi tegelenud lhasadega, siis kippus valik just selle tõu poole kalduma.Hedi uuris oma sõbrannalt selle tõu plusse ja miinuseid. Sõbranna kinnitas, et see on tõug, kes elab väga kaua ja see sobis suurepäraselt Hedile. Hedi kinnitab, et paljud lhasad elavadki 17-18-aastaseks, kusjuures nad on ka vanas eas vägagi vitaalsed! Pikaealisuse saladuseks on kindlasti see, et ta on ikkagi algupärane tõug, keda pole aretuse käigus ära rikutud, sest väidetavalt on lhasa apso praegu üks maailma vanimaid koeratõuge.Hedi sai oma esimese lhasa apso Soomest, nagu ka teised oma lhasad. Esimene koer Ginger on täna 6-aastane.
Lhasa apsod Eestis ja mujal maailmas
Eestis lhasasid palju ei ole, ca 30-40 koera. Eestis on sündinud paar-kolm pesakonda. Ühelt poolt on hea, et koeratõu esindajaid on vähe, sest siis ei hakata neid liigselt paljundama, kuid miks sellist vahvat väikest selli siiski sedavõrd vähe on?Hedi arvab, et arvatavasti on lhasa apso siinmail siiski uus tulija ja seda tõugu lihtsalt ei tunta. Kuna nende karvastik on hästi pikk, siis ei näe neid ju ka jalutamas tänavatel.Leedus ja Lätis on lhasasid veelgi vähem, kuni 10 koera. Popid on lhasad Inglismaal (inglaste käes on ka tõustandardi muutmise õigus), USAs, Soomes, Poolas, Tšehhis, Slovakkias ja Prantsusmaal.Hedi on käinud koertega ka igasugu näitustel ja tal on läinud väga hästi.Ise ta peab kõige tähtsamaks 2010. aastal Taani saavutatud Juunioride Maailmavõitja tiitlit, mille ta saavutas koos Gingeriga, kusjuures koer oli siis vaid 1-aastane ja tema karvkate polnud veel sugugi maani! Ühel hetkel Hedi lihtsalt avastas, et ta on Gingeriga nelja parima lhasa apso hulgas, vastasteks kuulsad ja tunnustatud lhasade kasvatajad mujalt maailmast. Ginger suutis ennast veel ka rihmast lahti tõmmata, kuid kõik läks ikkagi hästi ja sedavõrd tähtis tiitel saigi võidetud! Tänaseks on üks Gingeri järglastest saavutanud ka Juunioride Euroopavõitja tiitli.
Välimuselt väike, aga tugev
Lhasa apso on küll väikest kasvu, kuid oma kehalt on ta üsna “tugev tükk”, selline jõuline väike koer. Tema luud on tugevad, turjakõrgus on 25-28 cm ja kehakaal võib olla 6-8 kilo. Viimastel aastatel on lhasad läinud veidi suuremaks ja raskemaks.Öeldakse, et kui kivi on keset teed, siis ei tohi lhasa sellest üle hüpata, ta peaks “minema läbi kivi”.Koera pea on suhteliselt kitsas, kaetud pikkade karvadega, mis langevad ka silmadele. Õnneks on koeral ka pikad ripsmed, mis võivad olla isegi 4-5 cm, nii ei lähe pikad karvad silma! Vahvad ja armsad on ka lhasade pikk habe ja vuntsid.Nende silmad on tumedad, keskmise suurusega ja ovaalsed. Hedi kinnitab, et sinisilmsed lhasad on keelatud. Koera koon ei tohi olla ruutjas ja nende kõrvad on suured, rippuvad ja rikkalike pikkade karvadega. Lhasadel on pööratud käärhambumus.Nende jalad on lühikesed ja lihaselised. Keha pikkus peab ületama turja kõrguse. Käpad on ümarad ja samuti rikkaliku karvkattega.Saba on hästi karvane, kõrge asetusega ja hoidub selja kohale.Sarnaseid jooni on lhasa apsodel shih tzudega. Mõlemad on ju tiibeti tõud, kuid shih tzu nina on lühem ja silmad suuremad, ka peakuju on veidi erinev. Shih tzu pähe tehakse tavaliselt üks tutt, lhasadel on neid tutte mitu. Shih tzu kere on rohkem jalgade vahel, lhasade kere on rohkem jalgade peal. Shih tzu on veidi madalam ja kehaehituselt tugevam.
Kuna lhasadel on topeltkarv, siis pole neil külm ka talviti. Karvavaba kohta neil kehal ei ole. Pealiskarv on pikk, rikkalik ja katsudes veidi karm.
Aluskarv on pisut lühem ja pehmem.Karvavärvusest on kõige levinum kuldne, kuid on liiva-, mee, kiltkivi- ja suitsuvärvi, lisaks veel pruunikas tumehall, must, valge ja nende värvuste kombinatsioonid. Lubatud ei ole sinine, šokolaad ja sidrunikollane.Karvahooldus ei ole keeruline, kuid see peab olema pidev. Iga nädal peab pesema, kuivatama ja kammima. Kui üks nädal jääb vahele, siis järgmine nädal on juba keeruline, kui vahele jääb kaks nädalat, siis kolmandal nädalal äkki siiski annab veel midagi päästa…Juba 4-5-kuuselt peaks hakkama koera karvahooldusega harjutama, sest hiljem on sedasi palju lihtsam.Hedi kinnitab, et kindlasti peab lhasade puhul kasutama kvaliteetset šampooni ja palsamit, kvaliteetset harja, kammi ja kääre.Hedil on meie kohtumisel kaasas ka pügatud lhasa apso, ka sellised pügatud lhasad on tänapäeval populaarsed, kuigi nendega näitustele minna ei saa. Umbes poolteist aastat läheb aega, kui pügatud lhasa karvkate on sedavõrd pikk, et taaskord näitustele minna. Hedi lisab, et karvkate kasvab ca 1 cm kuus.Ah jaa, pügamisel on loomulikult abiks käärid ja lõikusmasin.
Iseloomult isepäised, kuid armastusväärsed
Esimene, mida Hedi koera iseloomu puhul mainib on isepäisus – lhasa apso on tõesti isepäine ja ega ta ei karda ka mitte midagi. Hedi toob näiteks rihma otsas käimise – lhasa käib, käib ja siis äkki jääb seisma ja rohkem ei liigu kuhugi, justkui poleks kunagi rihma otsas käinudki. Ka mina näen seda pealt, kui Ginger ilusasti rihma otsas liigub ja äkki peatub ning jääb omanikule otsa vaatama sellise pilguga, et kuule sina seal rihma otsas, mida sa minust tahad! Uskumatu! Ja millise ilmeka näoga Ginger seda teeb!Hedi kinnitab, et lhasa apso ei ole kodus selleks, et omanikule meeldida, omanik peab ise koera tähelepanu saavutama. Pesemine, tegelemine, kammimine, kõik see on see, mis suhet koeraga parandab. Arvestada tuleb sellega, et konkreetse käsu peale lhasa apso ei tee mitte midagi. Nad siiski otsivad kontakti omanikuga, sest nad on ju ikkagi seltsikoerad, kuid jäävad alati veidi eemalehoidvaks. Vaatamata sellele, et Ginger on ju väikene lhasa apso, on ta Hedi koertekarjas juht. Isegi mustad terjerid respekteerivad teda karjajuhina. Ginger annab alati tulijate kohta häälega märku (olid nad ju ka Tiibeti kloostrites valvurid), mustad terjerid lähevad vaatavad, mis toimub, kes tuleb.Lhasa apsod on perekoerad – nad ei ole ju haprad, pigem tugevad. Nad on vastupidavad, neile meeldivad ka pikad jalutuskäigud, näiteks metsas. Neile meeldivad autoreisid, kuid nad võivad olla ka üksinda kodus, ega tee seal pahandusi. Lhasad saavad hästi läbi lastega. Hedi meenutab, kui sündis tema poeg Ralf, kes praegu on 4-aastane, kuidas tema must-valge lhasa apso Hugo lapsevankrit valvas ja märku andis, kui laps nuttis või ennast vankris liigutas.
Võib lugeda, et lhasade treenimisega peaks alustama juba üsna varases eas, sest kannatliku ja järjepideva treenimisega saab lhasast küllaltki kuulekas koer. Nad on ju ka tundliku hingega koerad, mistõttu tuleb treenimisel unustada isegi kõrgendatud hääletoon.
Marko Tiidelepp
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.