Kutsikate eelkool – Ajakiri Lemmik

Kutsikate eelkool dr Kersti Sekseli järgi (Puppy Preschools®), on turvaline, kontrollitud kliiniku keskkond kutsikatele vanuses 8-16 nädalat. ­Ainus koht, kus kutsikate eelkoolis on võimalik Eestis käia on Tiina Toometi loomakliinik, ja ­sinna ma lähengi.

Tiina Toometi kliiniku kodulehelt on võimalik lugeda, et kutsikate eelkool aitabkutsikal sotsialiseeruda, end kliinikus rahulikuna ning enesekindlana tunda, õpetab häid kombeid, ennetab/parandab probleemkäitumist (inimeste najale hüppamine, keelatud esemete närimine, hammustamine ja urisemine), õpetab suulisi käsklusi (istu, lama, siia, paigalolek, silmside, lõdvas rihmas jalutamine, pessa minek).Lisaks õpetab omanikke hindama oma lemmiku tervislikku seisundit; tervislik toitumine vs ohtlikud toitained; ülevaade foobiatest ja nende äratundmisest; vaktsineerimine; koera areng ja hooldamine.

Kui austraallanna Kersti Seksel kunagi kutsikate eelkooliga alustas, siis oli see paljudele koerakasvatajatele vastumeelt – vaktsineerimata koerad, loomakliiniku keskkond, kuid Kersti Seksel uskus sellesse ja kinnitab ju statistika, et alla aastaste koerte suurim surmaoht on see, kui ta ei oska käituda, mitte traumad ega nakkushaigused.

Positiivne, et inimesed kutsikatega tegelevadTiina Toomet alustas kutsikate eelkooliga juba 2012. aasta novembris, tänaseks on kutsikate eelkooli läbinud 126 koera!“Tegelikult on see väga positiivne, et inimesed kutsikatega tulevad,” tõdeb Tiina Toomet. “Trikke ja dressuuri me siin ju ei tee, kuid kutsikas õpib kas või seda, kuidas olla rahulikult oma­niku juures ja see ON väga oluline.”Tiina lisab, et kutsikal pole siin vaja kusagile minna, pole vaja rabeleda, nad lihtsalt on.

Eelkoolis tehakse juttu ka veterinaariast, vaktsineerimistest ja ussitõrjest. Eelkoolis näevad kutsikad ka kassi – see on Tiina kolleegi doktor Kersti

Kallismaa kass, kellele meeldivad koerad.Ka suur koer tuuakse kutsikate juurde. Tiina meenutab, et ühes esimestest gruppidest oli üks Jack Russelli terjeri kutsikas, kes teisi kutsikaid ei kartnud, küll kartis ta hirmsasti suuri koeri, kuna tal oli olnud halb kogemus.

Nii toodi kohale Tiina töökaaslase Piret Koori saksa lambakoer, kes on tubli päästekoer, sõbralik ja imehea koer. Pärast seda hakati teda kasutama ka teiste gruppide juures.

Erinevad koerad, ­erinevad inimesedKutsikate eelkoolis käivad erinevad koeratõud, suured ja väikesed koerad, ka inimesed on erinevad, nii vanad kui ka noored, tullakse terve perega, ka lapsed on kaasas.“Palju tulebki just algajaid koeraomanikke, mis on väga hea,” kinnitab Tiina Toomet, “kuid on ka neid, kellel on ka varem koerad olnud. Mõnedel juhtudel on näha, et seda kutsikate eelkooli oli väga vaja, ja mõnikord on näha, et neljast korrast jääb isegi väheks, siis soovitame neil minna kutsikakooli edasi.”Tiina Toomet tõdeb, et temal on suurepärane koostöö Alla Petrovaga, kes just probleemsemate kutsikatega edasi tegeleb.Ka kliiniku suhtes on kutsikate eelkooli käinutel hoopis teine suhtumine. Tiina toob näiteks ühe tiibeti mastifi kutsika – tavaliselt ei ole see väga kliinikusõbralik tõug, kuid üks kutsikate eelkooli kasvandik tuleb meelsasti, ta istub lausa selle koha peale, kus ta ka eelkoolis istus

Esimesed mälestused kliinikust on lihtsalt positiivsed.

Mis on kavas?Esimeses tunnis ollakse kutsikatega paigal ja tegeletakse nende rahustamisega, teises tunnis tõstetakse nad juba lauale ja vaadatakse neid nii nagu tulevikus loomaarst teeb. Süsti ei tehta, küüsi ei lõigata, lihtsalt tõstetakse kutsikas lauale ja antakse neile maiust/süüa, et kõik oleks positiivne. Kolmandas tunnis tehakse juurde kutsumist ja neljas tund toimub Kamahouse’is, mis on ju kutsikatele täiesti võõras keskkond – seal on palju ruumi, tehakse kõrvalkõndimist ja lastakse kutsikatel ka omavahel suhelda.

Kuu aega on kutsika arengus pikk aeg. Tiina tõdeb, et paljud omanike küsimused ja mured kipuvad korduma. Seetõttu on ta esimeses tunnis hakanud rääkima kutsikate üksinda kodus olemisest, et nad harjuksid sellega. Lisaks veel istumine, kõrval käimine, juurde kutsumine. Palju teeb omanikele muret käte hamustamine ja üles hüppamine.

Tiina Toomet meenutab ka paari keerulisemat juhtumit:Bostoni terjer, kes kartis kõiki ja kõike – teises tunnis sai Tiina talle otsa vaatamat süüa anda ja viimases tunnis ka juba katsuda. Õnneks on koera omanikud mõistlikud inimesed ja teevad selle koeraga kõvasti tööd, kuid eks ole tal foobia ka täna, kuid siiski laseb koeral elada.

Rottweiler, kes oli esimeses tunnis üks igati pai koer. Kolmandas tunnis selgus, et ta kardab teisi koeri nii, et sureb kasvõi hirmu kätte ära. Temal oli luba tunnis ringi liikuda ja viimases tunnis üritas ta juba paari teise kutsikaga mängida. Praegu käib see koer nii kliinikus kui ka koertekoolis, kui poleks seda probleemi varakult märgatud oleks võinud temast kasvada tapjakoer.

Ja tunnist ka…Mul on võimalus olla kohal uue grupi esimeses tunnis, kus kaasas on juba ka kutsikad. Kohal on kuus kutsikat – Tiina tõdeb, et see on erand, sest tavaliselt on grupis kolm-neli kutsikat. Need kuus tegelast on igati OK, ja Tiinal on ka kaks abilist nii, et probleeme ei ole.Kohal on erinevad tõud, alates chihuahuast kuni tiibeti mastifini välja, on welsh corgi pembroke, hovawart jt. Selleski tunnis on erinevaid inimesi – on terve perekond, on palju lapsi, on ka omanikud, kes tulnud üksinda.Tiina Toomet alustab sellest, et kutsikad rahuneksid. Ta palub omanikel koeri silitada, ja käib ka ise koerte juures ja silitab neid. Tiina tõdeb, et ka silitamisel ja silitamisel on vahe, pigem tasuks koera silitada aeglaselt ja mõnuga nii, et üks käsi on lihtsalt koera küljes. Mõtet ei ole patsutada.Omanik peab andma kutsikale märku, et just tema on kõige toredam inimene ja tema juures on turvaline ning ohutu.

Kui koerad on rahunenud ja mõnusasti istuvad või lamavad, ja ka omanikud on rahunenud, siis laseb Tiina omanikel hakata küsima või rääkima, mis neile praegu muret teeb.

Küsimused ja vastusedKüsimusi tuleb mängu kohta. Tiina selgitab, et koer ei tohiks ka mängides hüpata ega naksata, selle vältimiseks tasuks pöörata vahepeal kasvõi selg, anda märku, et mina niimoodi ei mängi. Omanikud saavad teada sedagi, et premeerida tasuks selliseid hetki, mis omanikele meeldib, ebameeldivaid hetki tasuks lihtsalt ignoreerida. Karistamist tuleb vältida, samuti ka keelamist.Juttu tehakse üksinda olemisest – Tiina Toomet annab näpunäiteid mida teha. Tasuks teha “petekaid” – minna välja kasvõi lühikeseks ajaks, ja kähku tagasi tulla. Kindlasti ei tohi teha kodust lahkumisest suurt numbrit.

Rihmaga jalutamine – see on oluline kutsikatele juba praegu. Kindlasti ei tohiks lasta kutsikal rihmas olles tirida – kui tirib, siis jääda seisma või muuta suunda või hoida teda hoopis pika rihma (lausa pesunööri) otsas ja ise eemalduda. Kindlasti ei tohi seda teha ohtlikes kohtades. Omanike juurde tulekut peaks püüdma premeerida.

Tiina on õpetusi andes väga ilmekas ja lõbus, toob palju näiteid elust endast. Tiina räägib koerte ärevusest, sellest, et kui koer mängides hammustab, siis tuleb mäng lõpetada, kui koer vaatab omanikule otsa (tekib silmside), siis ka seda tasuks premeerida.Küsitakse, et koer kardab külasolevaid võõraid lapsi. Tiina tõdeb, et sel juhul tasuks lapsed ja koer lahus hoida. Kui kodus on alla 6aastaseid lapsi, kes tahaksid koeraga mängida, siis peaks alati ikka ka vanem juures olema.Koeral peaks olema oma pesa, paik, kus ta saab olla rahus, kus teda ei segata.

“Kui kuni neljakuused kutsikad kogevad asju positiivselt, siis on edaspidi palju lihtsam,” kinnitab Tiina.

Äkki uurib Tiina, kas keegi kardab hääli?
Vaikus.

Äike, saluut?
Tiina kinnitab, et kui sellist probleemi esineb, siis ei tasu hakata koera lohutama vaid leida siseruumis kõige vaiksem koht ja koer sinna panna, ja vaikselt mängima panna kasvõi raadio. Samas lisab Tiina, et on ka koeri, kelle puhul peab lausa rahusteid kasutama.

Küsitakse, kuidas harjutada vannitamist?
Tiina tõdeb, et omanik peab olema enesekindel ja ei tohi ette muretseda. Kindlast räägitakse järgmistes tundides pikemalt ka vannitamisest ja küünelõikusest.

Tunni lõpus näitab Tiina kõikidele, kuidas anda kutsikale tabletti ehk kuidas see koerale kurku pista. Seekord teeb Tiina seda maiusega ja koerad ei saagi aru, kui maius/toit on neile kurku pandud ja juba ka alla neelatud. Vaid ühe kutsikaga ei hakka Tiina seda seekord veel tegema, ta on liiga väike ja veidi liiga kartlik.
Selline vahva tund, ja näib, et kõikidele meeldis, sest juba uuritakse, millal on järgmine. Ka mulle meeldis, kuigi mul kutsikat ju polnud, aga lihtsalt on hea kuulata nõuandeid ja osaleda ning kuulata, mis on teiste koeraomanike mured, rõõmud, olla üks osa sellest seltskonnast, kellele koerad kallid on.

Mida soovitab Tiina neile, kes kaaluvad kutsikate eelkooli tulemist?
“Ärge üldse võtke koera,” naerab Tiina, “aga kui koer on võetud, siis kindlasti tasuks tulla, sest ka koertel on täna keerulisem elada kui 20-30 aastat tagasi. Elu seab neile suuremaid nõudmisi, asustustihedus on suurem, koer ei saa olla lihtsalt koer, ta peab oskama palju rohkem asju. Ka inimeste pinged kanduvad koertesse.”

Ja üks ilus Tiina Toometi mõte meie tänase loo lõppu:
“Kui loomaarsti töö seondub enamasti muredega, siis kutsikate eelkool on minu jaoks puhas rõõm.”

Marko Tiidelepp

Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.