Kuremure õhinapõhine lahendus Nõmme moodi – Ajakiri Lemmik

Alljärgnevat lugu tahan lugejaga jagada ­kahel põhjusel – eelkõige tahab väljahõiskamist meie külarahva helge tunne südames oma kuremure õnneliku lõpuga lahendusest ja teisalt saab ehk see kirjatükk inspiratsiooniks, kui kusagil ollakse samalaadse probleemiga silmitsi.

Lugu siis järgmine, et Rapla vallas, meie pisikeses Nõmme külas, on aastat kümme pesitsenud ühe elektriposti otsas valge-toonekurepere, kes igal kevadel kaugelt maalt naasnuna usinasti asub talvest räsitud kodupesa parendama, et järjekordne pesakond poegi Maarjamaal üles kasvatada.

Kodu, kallis kodu

Sel kevadel saabuti juba aprilli alguspäevil, ent oh ebaõnne – parajasti vahetati välja elektriposte ja ei olnud erandiks ka nende kodupost. Vanast pesast polnud jälgegi ja uue ehitamine tundus paras hiina mõistatus, kuna vastse posti ülaosa „ehtisid“ painutatud kaared ja keskel turritamas terav ork. Tuleb märkida, et see pole elektrimeeste kiusuajamine, vaid kurgede kehakergendusaktsioonide tulemus lihtsalt söövitab ajapikku kaabli läbi. Kodutuks jäänud tundusid silmnähtavalt õnnetud, lendasid nõutuna sihitult siia-sinna, käisid vahepeal üle põllu tiigikeses jalgupidi sulistamas – pikast lõunamaalennust tuliseid päkki jahutamas, nagu arvas tiigiomanikust vanaperemees Valter.

Kus kuremure kõige suurem …

Ent inimkäelise takistuse kiuste hakkasid visad linnud tolle veidra monstrumi ümber siiski entusiastlikult uut pesamaterjali vedima.  Mingi pusserdis sellest sündiski, aga püsima see ei jäänud, mis aga ei takistanud ehitustööd uuesti alustamast, sest kuhu sa oma kodust ikka lähed. Uue katsetuse tulemusena mingi pesaalge justkui täitsa tekkis, aga keskel laiutamas ikka toosama monstrum ja kus sa siis seal  istud või astud. No ei olnud külaelanikel südant nende ponnistusi käed rüpes pealt vaadata, vaid otsustati sulelistele asenduspesa jaoks post püstitada. Algatuseks helistasin Keskkonnaametisse, kas säärane õhinapõhine kodanikualgatus ülepea seaduse silmis heakskiitu leiab, aga leidis küll. Et asjale läheneda kure vaatevinklist, sai võetud kõne ka  Ornitoloogiaühingusse, et täpsustada, kui tulemuslik selline ettevõtmine võiks olla. Õnnestus saada jutule valge-toonekure hingeeluga hästi kursis oleva asjamehega, kes selgitas, et asenduspuu peab olema sama kõrge, kui senine ja mitte väga kaugel eelmisest. Ülemäära optimistlik siiski ei tasuvat olla, kuivõrd kümnest kurepaarist üks võtvat asenduspesa koheselt omaks. Rõhutas aga, et kindlasti tasub proovida – kui sel aastal jääbki asustamata, siis ehk valivad pojad lennuharjutustel selle maandumisplatsiks ja võib loota, et järgmisel kevadel tunnistatakse see omaks.  

… seal inimabi kõige lähem

Niisiis võtsime suuna, et teeme ära ja posti püstitamine pidi olema paari päeva küsimus, sest hoolimata hädistest tingimustest ilmutasid pikanokalised punajalad pesapunumisel jätkuvat fanatismi. Kui kogunesime kurepesa alla arupidamiseks, kuis oma päästeaktsiooni täpsemalt teostada, siis hetkeks katkestati oksad-nokas saalimine ja istuti viltupäi pesas, justkui kuulates ja aru saades, et kõne all on nende kodu saatus.Ühe talu hakkajal noorperemehel Meelisel oli juba asi laias laastus läbi mõeldud – toome traktoriga metsast puu, laasime, kaevame augu, koormarihmade ja inim- ning traktorijõu toel post püsti ja sellele vundamendina pesaalus. Etteruttavalt olgu öeldud, et see alus sai superluks – meetrise toru otsa keevitatud pesakujuline sõrestik ja kurgede vaeva lihtsustamiseks juba osaliselt pesagi sisse punutud, ühesõnaga nõnda uhke, et ela või ise. Väga südantsoojendav oli tõdeda, kuis kuremure puudutas külaelanikke, kõik olid valmis nõu ja jõuga õla alla panema ning logistiliselt sai kõik paika. Et õiget mõõtu puu panna, oli vaja täpsustada elektriposti kõrgust, mille kohta uurisin naaberküla juurtega Ainilt, kes elektrialal spets. Selgus, et maapealne osa on üheksa meetrit ja kaevamisjagu pea kaks. Meie toreda plaani tõrvatilgaks pidas ta aga asjaolu, et metsapuu mädaneb mõne aastaga, mistõttu oleks mõistlik panna immutatud post. See tegi üsna nõutuks, sest polnud meil ju aega mingit immutustööd ette võtta, arvestades kurepaari ehituskäbedust ja munemiskihku. Sealt edasi läks nagu „klaver põõsas“ – Ainil olevat külakiige tegemiseks selline post olemas ja kuna ta muude toimetuste kõrvalt sel suvel kiike nagunii meisterdama ei jõua hakata, siis hea ürituse nimel võib posti meile kinkida. Vähe sellest – ta organiseeris ka augupuurimise koos posti püstipanekuga. Ja justkui sellestki veel vähe oleks, siis pesaaluse ülespanemise hommikul vuras ta ise tõstukiga kohale, nii et ülejäänu oli vaid „delo tehniki“. Siinkohal  tuhat tänu Ain-poisile – sellevõrra, kuidas ta aitas meie kureaitamist, kahanes algselt planeeritud töömaht lõpuks pea olematuks – pesaaluse ülesvinnamise päeval jäi enamikule meist, keda kaasa elama tulnud üle poole külarahvast,  ainult pöidlahoidmisvaev, kuis kured uue eluaseme omaks võtavad.

Võtta või jätta – selles on küsimus

Kuivõrd kurekesed kössitasid vapralt oma senises pesamoodustises, sõidutas algul tõstukiomanik end korviga üles olukorda uurima, mis nood ümberkorraldusest arvata võiksid, ent tulijast ei tehtud väljagi. Sestap järgmise ringiga sõitis üles juba kaks mehepoega, et pesaalune uue posti otsa sättida. Allolijatel oli küll pisut kõhe mõttest, kui kurepaar võimalikku ohtu tajudes sissetungijaid ründama peaks, aga linnud pidasid seekord targemaks hoopis tiibade vihinal jalga lasta. Nii saigi pesaalus kindlalt paika „istutatud“, lisaks teisaldasid mehed uude elamisse vana pesa kõige sisustusega ja seal leidus ka eraldi pehmesse pesakesse peidetud muna! Kui „Kodutunde Linnu-eri“ meeskond oli lõpetanud, jäime põnevuse ja ärevusega elanikke tagasi ootama. Üsna pea tuligi üks neist, oksake nokas ja … maandus kõhklematult uuele pesale. Oh seda meie juubeldamist siis! Tuli ka teine, maandus kaaslase kõrvale, ent jäi siis hämmingus vana pesapaiga poole kõõritama. Oksaraagu uude elamisse sättimata hakkas hoopistükkis koos sellega kaablitpidi vana kodu poole tatsama, kõikus seal endist pesa asupaika jõllitades, kuni kandami nokast maha pillas. Pakkusime isekeskis, et umbusaldajaks ehk on kureisa, kes võib-olla mõttes arutas, et „mis värk on, no oli ju seal ometi meie pesa, äkki sai eile liialt kurejalavett manustatud“. Aga tema järgmine tiir lõppes siiski uuel pesaplatsil ja enam vana poole ei vaadatud, isegi mitte kõrvalhoone rajamise pilguga. Võimalik, et kuremamma pani kallile kaasale aru pähe, et ärgu mängigu lolli – uus pesa on ju suisa luks-sviit ja nende tulevane lapsukegi seal. Nii et lõpp hea, kõik hea – kured said heas mõttes haneks tõmmatud.

Eedi ja Salme raudne kodukotus

Kuna nüüd oli külas kindlalt üks „suits“ juures, tuli mõte ka sealsetele elanikele nimed panna. Valik tuli väga lihtsalt – kuna seal kõrvaltalus elas oma maise elu lõpuni malbe ja ühtehoidev vanapaar, siis saidki kured nende auks nimed Eedi ja Salme. Pisukese murekoha tekitas hetk, kui selgus, et vastsed elanikud olid nõuks võtnud pesas olnud muna üle parda heita, andmaks justkui märku, et sinna nad kanda kinnitada ei kavatse. Aga edaspidiseks pole vähimatki kahtlust, et asenduskodust on saanud tõeline kodupesa, sest ühel ilusal päeval oli üle pesaääre kolm peenikest kaelakest sirutumas. Kurehakatised sirgusid jõudsalt, üha enam pesas laiutades, nii et  papal-mammal oli sinna mahutumisega mõnikord päris tegu, kuni lõpuks said järeltulijaist pesa ainuvalitsejad. Harjutusi iseseisvaks eluks tehti lapsevanemate juhendamisel usinalt, ühel jalal seismine kukkus juba päris ruttu kenasti välja ja nokaplagin muutus üha professionaalsemaks. Tiivakandejõu katsetuste käigus avastati, et kui hoogsamalt vehkida, on võimalik üle pesaääre kukkumata maad avastama minna, misläbi said jalutuskäigud lähiümbruses igapäevaseks rutiinseks meelelahutuseks. Paraku jäi kurjade ilmade saabudes külarahval posti alla kogunemata, tegemaks oma tiivulise külapere lõunamaalennu auks lehva-lehva – jällenägemiseni. Lihtsalt ei tabanud toda momenti. Aga aeg lendab kiiresti ja oma küla tiivulise pere kodupessa naasmist me kindlasi maha ei maga. Ei saagi ju, sest nad on aegade lõpuni meie kogukonna lahutamatu osa.

Lõpetuseks selle loo moraal – kui teie kodu läheduses on uuendatud elektripostide tõttu suurte uhkete tiivuliste pesitsemisele samuti kriips peale tõmmatud, siis neile uue kodu pakkumiseks tasub võtta risk ja vaeva näha. Rõõm on mitmekordne ja kõigipoolne.

Aivi Meister

Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.