Lindudel on kuuma ilmaga toime tulemiseks mitmeid esmapilgul kummalisena tunduvaid kohastumusi.
Valdav osa lindudest on aktiivsed päeval, mistõttu peavad nad suvisel ajal taluma tavatult kõrget temperatuuri. Eriti head füsioloogilised kohastumused on kuumaga toimetulekuks kõrbealade lindudel, kuid arvestades viimaste kümnendite kuumalaineid parasvöötmes peavad ka Eesti linnud kuumaga kohastuma, kirjutab ajaveebis Linnuvaatleja innuökoloogia teadur Marko Mägi.
Lindude keskmine kehatemperatuur on püsisoojaste loomade seas kõrgeim – kui imetajatel on see ligikaudu 37°C, siis lindudel ligikaudu 41°C. Kuigi kõrge kehatemperatuur tagab lendamiseks vajaliku kiire ainevahetuse, võib külmades ja tavatult kuumades oludes see linnule probleemne olla. Nii kuumades oludes enda jahutamiseks kui ka külma vältimiseks on lindudel mitmeid kohastumisi.
Väiksel linnul on raskemVäike lind kaotab suhteliselt kiiremini vett kui suur. Kuna just veekao vähendamine on olulisim kuumalaine üleelamiseks, on lindude seas tavapärane päeva kuumimal ajal varjus püsimine ja veevannide võtmine. Kuid lisaks on neil varuks kohastumus, mis esmapilgul loogiline ei tundu: nimelt tõstavad linnud ajutiselt kehatemperatuuri tavapärasest kõrgemaks, 45–47°C-ni. Seda nähtust nimetatakse ajutiseks hüpertermiaks, mis ei ole siiski palavik, mille puhul organismi kehatemperatuur tõuseb patoloogiliste protsesside tulemusena.
Linnud ei jahuta end higistades. Neil puuduvad higinäärmed, mistõttu jahutavad nad end lõõtsutades ning selle käigus eraldub organismist ka vett. Kehatemperatuuri keskkonna temperatuurist ajutiselt kõrgemaks tõstes väheneb erinevus välistemperatuuri ja linnu kehatemperatuuri vahel, mistõttu on vähemalt päeva kuumimal perioodil võimalik vett säästa, sest temperatuuride ühtlustudes väheneb veekadu.
Uurimus ilmus ajakirjas Functional Ecology.
Lemmik
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.